“Peamiselt lähevad raisku liha- ja piimatooted, mille tegemiseks on tootjad väga palju vaeva näinud ja ressursse kulutanud. Liha ja piima tootmine tekitab suure jalajälje maailmale,” rääkis koolides toidust hoolima õpetav tippkokk Peeter Pihel. Eestis raisatakse igal aastal ligi 167 000 tonni toitu 164 miljoni euro väärtuses.

Euroopa rohelise pealinna avaürituste raames algasid 23. jaanuarist Tallinna koolides jätkusuutliku toidu töötoad, mida viib läbi Fotografiska Tallinn restorani peakokk Peeter Pihel. Ta on muuhulgas olnud pikki aastaid Eesti jätkusuutliku toidu eestkõneleja. Koolituse käigus tutvustab Pihel 7.-9. klassi noortele, kuidas osta ja valmistada toitu nii, et see oleks säästev, loodussõbralik ning toitu läheks võimalikult vähe raisku. Samuti pakub tippkokk noortele oma restoranis toidujääkidest valmistatud soolaseid ja magusaid suupisteid. Töötubades osaleb kokku umbes 1900 õpilast enam kui 20 linna koolist. “On selge, et meil läheb liiga palju toitu raisku – pea pool toidujääkidest ja -kadust tekib meie kodudes,” nentis Pihel, kes pakub koolituse raames õpilastele päästetud toitu.

Nuusuta ja vaata, enne kui ära viskad!

“Toidukarbis on neli toiduampsu: ürdivartest oleme teinud dipi, väga küpsetest tumedatest banaanidest valmistasime vahukommi, n-ö päästetud kollasel brokolil lõikasime ära kollase osa ja õisikud ning katsime krõbeda pudruga, et saada õhik. Krimpsu läinud ja kõverad köögiviljad oleme suhkrusiirupis ära keetnud, vinnutanud ja katnud mustsõstra- ja mustikatolmuga, et tekiks kummikommilaadne amps,” rääkis Pihel. “Sellised neli ampsu saavad õpilased kaasa, et neile näidata: kui veidi mõelda, saab toitu ilusti päästa.”
Tippkoka sõnul vajaks kogu teema pikemat ja regulaarsemat selgitamist: “See 45 minutit, mille jooksul ma enda esitluse teen, on lihtsalt väike rohemüks.” Pihel kinnitas, et edasi tuleks liikuda kasvõi algkooli ossa ja ka lasteaedadesse. “Sel põllul tegevust jagub, kui me soovime muuta suurt toidukao protsenti kodudes,” mainis ta.
Kust jookseb piir, mida seisma jäänud toidust veel teha annaks, ja millal tuleks üks või teine toit ikkagi ära visata, et mitte seedehäireid või toidumürgistusi põhjustada? “Siin tuleb kasutada lihtsalt oma talupojamõistust,” lausus Pihel. “Kõik me saame ju oma lõhnameelt ja nägemist kasutades kindlaks teha, kas toit on okei. Riskida ei ole vaja, ja kuskil on loomulikult piir – sel juhul tuleb toit biojäätmetesse visata.”
Samamoodi tasub mõelda, mida lõuna- või õhtusöögiks valmistatud toiduga teha, kui seda järele jäi. “Kui toit on jahtunud, võiks selle panna samal või järgmisel päeval sügavkülma – ilus, puhas pakend, silt ja kuupäev peale. Just külmutaamine on kõige lihtsam ja tervislikum säilitusviis, nii et seal ei ole midagi häbeneda!”
Tippkokk avaldas lootust, et praegused kõrged toiduhinnad ja keerulised ajad panevad inimesi mõtlema, palju nad toitu mõttetult kokku ostavad ja ära viskavad. “Ühtviisi igasse koju jõuda ja rääkida, et käitumismalle ja maitsemeeli muuta, on aeganõudev,” ütles ta. “Seepärast on linn ka sellise toreda rohemüksu programmi ellu kutsunud, et meie järgmist põlvkonda suunata ja seeläbi toidukadu alla viia.”
Eestis raisatakse igal aastal 164 miljoni euro väärtuses ligi 167 000 tonni toitu. Osa sellest viskavad nii ostjad kui ka kaupmehed ära kas teadmatusest või alternatiivi puudumisest, kuigi tegelikult võiks selle toidu hoopis sobival moel ära tarbida. Ainuüksi Eesti toidupoed hävitavad aastas hinnanguliselt ligi 23 000 tonni toidukaupu. Ka meie koolide ja lasteaedade sööklad visavad aastas ära 1900 tonni ehk pea 95 autokoormatäit kvaliteetset toitu. Valdav osa sellest ehk 80% toidukaost tuleb õpilaste taldrikutelt.

Toit oli vahepeal liiga odav?

Piheli sõnul on nii suure toidukao põhjuseid palju: näiteks ei teata, kuidas allesjäänud toitu säilitada ning mida tähendavad pakenditel märked “parim enne” ja “kõlblik kuni”. “Lisaks asjaolu – kuigi see kõlab võib-olla veidralt –, et toit on olnud natuke liiga odav,” mainis Pihel. “Kui otseselt hinnalipikut või korralikku hinda küljes ei ole, võib see tunduda justkui tasuta toidukorrana, mida tavaliselt väärtustama ei kiputa.”
Piheli sõnul on toit kuidagi ümaraks ja anonüümseks muutunud ning inimesed ei mõista, kui palju raha kulub tegelikult ühe toote valmistamiseks, mis osised seal taga on ja palju see maakera ressurssi nõuab. “Et suuremat pilti näha, jälgige poodides toitu korvi ladudes osiseid nagu tooraine, tootmine, pakend ja transport,” ütles tippkokk. “Kust on see kõik tulnud, kes on selle valmis teinud?”
Sealt omakorda võiks Piheli soovitusel teha teadlikumaid ja maailmale sõbralikumaid valikuid. “Need kõik on võib-olla veidi üleüldised mõisted ja jutupunktid, aga kuskilt peab alustama ja ma arvan, et on väga lihtsaid asju, mida igaüks oma elus ja tegevuses saab lihtsasti muuta,” rõhutas ta. “See annab omakorda tulemuse või tõuke mingile teisele tegevusele.”
Pihel tutvustab õpilastele ka n-ö viit K-d: keeldu, kärbi, korduskasuta, käitle ja komposti.

Kõik võimalikult kodu lähedalt

Pihel teeb koolides muuhulgas väikese küsitlust, millised toiduained kodudes iseäranis kipuvad käest minema. “Peamiselt on nendeks liha- ja piimatooted, mille tootmise taga on osiseid ja ressursse päris palju, ja see tekitab ka suure jalajälje maailmale,” selgitas kokk. Soovimata veganlust propageerida, lisas Pihel, et mida vähem liha süüa, seda vähem koormav on see maailmale. “Kui me vaatame enda tarbimise üle, võib öelda, et me ilmselgelt sööme liiga palju liha, seevastu võiks eelistada rohkem taimset, mis omakorda on parem keskkonnale,” märkis ta.
Praegune ülemaailmne trend söögikohtades on kasutada hooajalist toorainet kohalikelt talupidajatelt. Positiivseid aspekte on mitmeid: see ei saasta nii palju loodust (transport kaugetest riikidest), kaup on värskem, annab tööd kohalikule kogukonnale ning on olnud omane ja traditsiooniline toidus mitmete aastasadade vältel ühes paigas elanud inimestele. “Mida varem ja rohkem me järgime põhimõtet “Talust taldrikule,” seda parem, aga samas võiks eelistada just Eestis toodetud tooteid,” kinnitas Pihel. “Kui me võtame näitena taas liha söömise, kujutage ette, mis osised kaasnevad näiteks Argentiina veise puhul: pakend, transport, pood, mis teda müüb… USA-s on suured intensiivfarmid, kus on vaja loomasööta ja selle jaoks omakorda maad, mida ei kasutata inimeste toitmiseks.” Seega, kui kasutada kohalikku toorainet, saame toidu palju väiksema jalajälje ja kuluga maakera jaoks. “Kui Eestis söövad mõned lehmad-lambad kuskil ranna ääres loopealselt seda heinakooslust ja seeläbi ka liigirikkust elus hoiavad, on kõik okei,” jätkas Pihel. “Me ei pea liha söömisest loobuma, vaid tegema seda vähem, ja alustada võikski jälgimisega, kust liha pärit on.”

Pihel koolides ka sel nädalal
• Täna kõneleb Peeter Pihel Linnamäe vene lütseumis, Mahtra põhikoolis ja Gustav Adolfi gümnaasiumis.
• Homme Nõmme gümnaasiumis, Nõmme põhikoolis ja Kivimäe põhikoolis.
• Kolmapäeval võib Pihelit kohata humanitaargümnaasiumis, Kuristiku gümnaasiumis ja Lasnamäe vene gümnaasiumis.

Vähenda toidu raiskamist, säästa loodust ning hoia raha kokku!
• Otsi nutikaid rakendusi jääkidest toitude tegemiseks. Mitmed rakendused (näiteks Rimi äpp, MyFridgeFood, SuperCook jpt) genereerivad retsepte toiduainete põhjal. Rakendustesse tuleb ainult sisestada toiduained, mis parasjagu külmkapis või kodus olemas, ning programm pakub eri retsepte, mida neist valmistada saab. Nii leiad uusi põnevaid retsepte ja pole muret, et midagi külmkappi seisma jääb.
• Tee nimekiri olemasolevast toidust enne poodi minekut. Kui tead, mida su köök ja külmkapp sisaldab, ei teki ka olukorda, kus ostad ebavajalikku ning toiduaineid, mis on tegelikult juba olemas.
• Loo menüü mitu päeva ette. Sel juhul jäävad ära emotsiooniostud ning vähenevad olukorrad, kui sa pead iga söögi jaoks kasutama täiesti erinevaid toiduaineid. Siis on ka vähem ohtu, et mingid toiduained jäävad seisma.
• Kasuta õigeid säilitamise nippe. Köögi- ja puuviljade puhul on kõige suurem oht, et need lähevad halvaks enne, kui need ära jõuab tarbida. Seega tasub teada eri mooduseid, kuidas neid võimalikult kaua värskena hoida. Näiteks puuviljad vajavad õhku, seega ei tasu neid hoida kinnistes konteinerites, värskete marjade puhul tasub neid pesta kerges veiniäädika lahuses, kuivatada ja hoida kinnises karbis, juurviljad omakorda tahavad külmikus kõige külmemat asukohta.
(Allikas: Samsungi võistluse ja digiharidusprogramm Solve for Tomorrow)