Igal aastal päästavad loomakaitsjad Eestis sadu ketikoeri, kes elavad kuudi kõrval kõhedust tekitavat üksildast elu. Kahjuks suhtuvad paljud omanikud endiselt oma koera kui elutusse asja. Kui koera pidamiseks ei leita ketti panemise asemel muud moodust, siis ei tohiks ju koera võttagi. Tuhanded inimesed on veendunud, et koerte ketis pidamine tuleks seadusega keelustada. Kas ja millal seadusemuudatus aga jõustuda võiks?

Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige Pille Tees meenutas, et kõige kurvem oli Pontu juhtum. „Pontu oli oma koduõues ketis, liikuda ta enam ei suutnud. Vaglad järasid teda, mädahais oli kaugele tunda. Ta oli valudes ja alatoidetud. Arstid tegid küll kõik mis said, aga tal tuli ikka minna lasta, sest tema seisund oli pöördumatult kahjustatud,“ rääkis ta.

Vaatepilt, mis avanes loomakaitsjatele möödunud aastal Kilingi-Nõmme linnas sarnanes õudusunenäole. Saksa lambakoera laadne Pontu vedeles poolelutult alla kahe meetri pikkuse keti otsas. Pontu oli igapäevaselt omanike silme all, kuid temast lihtsalt kõnniti mööda. Armastust ja hoolt see koer oma elu jooksul tunda ei saanud. 

Mullu novembris leiti Kallastelt poolemeetrise keti otsast mädanev seitsmekuune kutsikas Tommi. Loetud päevad hiljem märkas juhuslik möödasõitja Setomaal vaevu liikuvat ketikoera Brunot, kes oli karvutu ja sisuliselt skelett.

„Ta oli oma kuudis, mis oli lagunenud, raske kett kaelas,“ kirjeldas Tees. „Ta lihtsalt vappus seal. Vabatahtlik mõtles, et ta ei saagi teda sealt kuudist kätte. Koer ajas end vaevu püsti. Temani jõudis abi sisuliselt viimasel hetkel. Oli ka moment, kus arvati, et ta ei tule välja sellest. Kõige hullem ketikoerte puhul on üksindus ja isoleeritus, jalutamise puudumine ja üksluine keskkond.“

Üksluine elu keti otsas

Need on kõige võikamad ja äärmuslikumad näited sellest, kuidas võib lõppeda koera ketis pidamine. Kurba ja üksluist elu elavad tuhanded koerad üle Eesti. Kõik need juhtumid aga loomapäästjateni ei jõua.

Eelmisel aastal tegi loomakaitsjate liit põllumajandus- ja toiduametile 200 pöördumise ringis. Pooled nendest avaldustest olid ketis olevate koerte kohta. Probleem on aktuaalne ka Tallinnas Pirital ja Nõmmel.

„Nõmmel võtavad eraomanikud koerad oma aedadesse, kuid ei taha, et koer aias ringi jookseks, sest ta hakkab haukuma võõraste peale. Siis pannaksegi koer aia taganurka ketti,“ lausus Tallinna Keskkonnaameti heakorra sektori peaspetsialist Hellika Landsmann.

„Selliseid juhtumeid on üsna palju. Seaduse järgi on koerale 40 ruutmeetrit olemas, kuid kui loomale otsa vaatad, siis on pisarad silmis. See on julm.“

Peale füüsiliste vaevuste, mida koerte ketis pidamine põhjustab, mõjub see ka nende psüühikale, sest koer on sotsiaalne loom ja vajab pidevat suhtlust oma pereliikmetega. Üksildane elu ketis aga seda ei paku.

Loomaarst Tiina Toometi sõnul on selge, et käitumishäirega koera ketis hoidmine ei paranda, vaid teeb selle ainult hullemaks. „Täiesti normaalse koera võime ketis aga hoopis ära rikkuda. Vähene liikumine mõjub ka psüühikale. Näiteks külma maa peal istumine ja ülemäärane haukumine võivad samuti lühendada koera eluiga.“

Valvesüsteemi asemel

Kunagi aastakümneid tagasi oli koerte ketis hoidmisel omad põhjendused ja sellest võib aru saada. „Koer võeti valvuriks ja hoiatajaks ohu eest. Praegu pole sellel enam mingit mõtet, kui on olemas igasugused valvesüsteemid. Me võtame koera ikka sõbraks, mitte valvesüsteemiks,“ märkis Toomet.

Lisaks kodus peetavatele ketikoertele ei ole vähem levinud koerte ketistamine tööstushoonete juures, kus koerad sageli on üksinda. Tallinnas kohtab niisuguseid asju Lasnamäel ja Ülemistel.

„Oleme omanikuga rääkinud ja alustanud ka menetlustoiminguid,“ tõi välja põllumajandus- ja toiduameti põhja regiooni juhtivspetsialist Harles Kaup.

„Keskmine koera ketis hoidja on üle keskea mees, kes on seda kogu elu niimoodi teinud. See mudel tiksub temaga kaasa. Arusaam, et koera tervist kontrollima ei pea ning ta võibki lombist vett juua, eksisteerib edasi.“

Seadusest tulenevalt on koer peremehe omand, mitte tundevõimeline elusolend. Kui looma terviseseisund seda nõuab või looma elu on ohus, on ametil õigus loomapidajalt looma nõuetekohase pidamise kohustus üle võtta ja vajadusel korraldada looma võõrandamine. Loomakaitse liit on veendunud, et looma ketis pidamine tuleks seadusega keelustada.

„Kui meil tulevad normid, mis on omanikule selgelt koormavad ning ta peab nö asjaga hoopis teistmoodi hakkama ringi käima, kuna reeglid on karmid, siis ta ehk loobub üldse mõttest koer võtta,“ pakkus Tees. „Loom ei ole siis enam omaniku meelevallas, vaid riik seisab ka looma eest.“

Kelgukoertele veel lühem kett

2020. aastal algatas loomakaitse liit petitsiooni koerte ketis pidamise keelustamiseks ning koerte inimestest eraldi pidamise keelustamiseks. Sellele koguti üle 7000 allkirja. Riigikogu komisjonist suunati eelnõu edasi maaeluministeeriumisse, kes asus tegelema küll koerte ketis pidamise keelustamise regulatsiooniga, kuid kõik ei läinud nii, nagu loomakaitsjad ootasid.

„Eelnõud hakati justkui kelgukoerte vaates muutma niimoodi, et ketid sooviti hoopis lühemaks teha. Ministeeriumist saime tagasiside, et eelnõuga tegeletakse, aga selleks puudub ametnik. Põhimõtteliselt on see seisma pandud ja kogub tolmu,“ kirjeldas Tees. 

Maaeluministeerium vastas, et viivituse põhjuseks on teha veel rohkem põhjalikku eeltööd, kaasata erinevaid osapooli ning leida parim lahendus. Kuid kas ja millal seadusemuudatus jõustuda võiks, sellele keegi vastust ei anna.

See on mõttekoht kõigile, kes plaanivad koera võtta. Esmalt tuleb veenduda selles, et ollakse võimelised koerale ka täisväärtuslikku elu pakkuma. Koer ei ole asi, vaid elusolend ja inimese parim sõber. Kui märkate kusagil ketis piinlevat koera, siis andke sellest alati loomakaitse liidule teada, sest see võib aidata päästa koera elu.