Sel aastal 68. sünnipäeva tähistav doktor Tiit Meren lõpetas 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Mees on viiekordne vanaisa, suur ajaloohuviline, raamatu „Kaagjärve Veenus“ autor ja 30 aasta pikkuse tööstaažiga veresoonte kirurg.

Meren on meditsiiniteaduste kandidaat ja üks taastava kirurgia kliiniku rajajaid. Ta on töötanud ka sõjaväekirurgina. Tiit Meren on auastmelt major ning Eesti reservohvitseride kogu juhatuse liige.

„Kui ma teist korda Afganistanis olin ja Briti sõjaväe välihaiglas töötasime, siis brittidel oli arvamine, et vigastatud ei tule palju,“ meenutas Meren. „Aga juhtus nii, et me olime kõige suurema töökoormusega traumahaigla maailmas. Nii kirjutas BBC ja näitas videoklippi. See tähendas seda, et me esimesed kaks nädalat missioonist väga palju öösel ei maganud ja kui siis ka korra kuskil istusime, siis kohe magasime. Brittidel oli ilus ütlemine – „no heroes“, ei mingit kangelase mängimist! Sinu ainukene motivatsioon on vigastatud võitleja elule tagasi tuua või ka tsiviilinimene, keda tohutult palju tol korral meie haiglasse toodi.“

1994. aastast on doktor Mereni põhitöökoht taastava kirurgia kliinik. Tal on ka täiendavad vastuvõtud Sillamäel, Narvas ning Ida-Viru keskhaiglas. 1980-1982 töötas doktor Meren Tallinna kiirabihaiglas. Ta on pälvinud Eesti Punase Risti kolmanda klassi teenetemärgi Eesti sõjakirurgia tänapäevasele NATO tasemele viimise eest.

„Meie juurde tulevad need inimesed, kellel on kas insuldi tekkeoht või jala ambuteerimise oht, sellepärast et verevool ühte või teise organisse veresoonte lubjastumise tõttu on katkenud,“ sõnas Meren.

Miks aga veresooned üldse inimestel lupjuma kipuvad, on Mereni sõnul miljoni dollari küsimus. „Sellele ei tea keegi vastust, kõik terves maailmas otsivad,“ nentis ta. „Oleks palju vähem kulukas, kui oleks vastus teada. Siis teaks, mida etteruttavalt teha, et inimestel sellist haigust ei tekiks. Terve ilm on täis neid rohukatsetusi, mis üritavad kuidagimoodi piirata neid verevarustuse häireid, mis veresoone lubjastumisest tekivad.“

Veresoonkonna mured kimbutavad ka noori

Üks noor mees oli just käinud doktor Mereni noa all. „See võitleja seal on suhteliselt noor mees ja suhteliselt ülekaaluline,“ rääkis ta. „Ta viibis meie juures pool aastat tagasi väga katkise jalaga,“ märkis doktor. „Kuna verevool oli katkenud, oli tekkinud gangreen ja mitte ainult gangreen, vaid ka luuotsad vaatasid sealt gangreeni haavast välja. Tol hetkel ei olnud muud päästmise tööd selle noorhärra heaks võimalik teha, kui tuli tema jalg altpoolt põlve amputeerida.“

Õnneks mees kosus sellest ja paranes ning nüüd oli ta doktor Mereni noa all, et oma elukvaliteeti parandada. „Täna sai temale kõhu aordist pandud y kujuline kunstveresoon, mis uue veresoone haru kaudu viib kõhust vere paremasse jalga ja teine vasakusse jalga,“ kirjeldas kirurg oma tööd. „Kuna härrasmees on väga optimistlik, siis ta ütles, et ta ei taha endale mitte lihtsalt proteesi, vaid ta tahab sellist proteesi, millega edaspidi saab ka joosta. Aga kui inimene tahab joosta, siis vasak ja parem jalg peavad siiski kõhust piisavalt verd saama.“

Ilma operatsioonita oleks võinud mehe olukord Mereni hinnangul jääda selliseks, et valu pole ja inimene saab öösel magada, aga üle 20 sammu järjest käia ei jaksa. „Loodetavasti tänase verevarustuse parandamise töö tulemusena ta ütleb, et sain endale proteesi jala otsa, olen õppinud sellega käima ja käin juba 200-300 meetrit ilma puhkamata,“ avaldas ta lootust. „Meie jaoks on see kõva tulemus juba.“

Huvi vanade fotode vastu

Veresoonte kirurg Tiit Meren on koostanud fotoraamatu „Kaagjärve Veenus“, mis sisaldab ka akte eesti naistest. Meren ise kommenteeris, et 120 aastat tagasi oli Eesti külaühiskonnas paljas naiseihu tabuteema ning millist psühholoogi oskust pidi fotograaf omama, et külanaine oli üldse nõus katmata poseerima. Mereni enda sõnul on praegugi veel raske mõista, miks koolmeistrina töötanud ja kirikuga lähedalt seotud fotode autor Johannes Luukin hakkas aktifotosid tegema.

Mereni sõnul on vanad fotod talle alati huvi pakkunud. „Kui on kuskil suvelaadad, siis alati ma lähen sinna,“ ütles ta. „Mu naine on küll mures, et kui ma siit ilmast kadunud olen, siis kuhu kõiki neid raamatuid ja neid vanu pilte, mida olen muretsenud, panna. Aga kui sul on üks huvi vanade aegade vastu, siis sa leiad alati selle aja.“

Merel lisas, et kuigi rasketel aegadel olevat Luukini pere kasutanud fotode negatiive kasvuhoone klaasi asemel ja osa hävitati Nõukogude repressioone kartes ise, siis alles jäänud ligi 500 negatiivi annavad hea ülevaate 100 aasta tagusest elust Eestis. „Kaagjärve Veenus“ pole tavaline pildiraamat. Igale fotole on juurde lisatud selgitav tekst, mille koostamiseks tuli veeta tunde arhiivides ja tegeleda omalaadse rahvaluule kogumisega.

Eestlased on alati hakkama saanud

„Selle raamatu tegemisega oli ka veel see asi, et meil tänasel päeval ju kiputakse ikka Eestis ütlema, et ah orjarahvas, me oleme nii kehva ajalooga ja alati kaotajad olnud,“ märkis Meren. „Kui sa leiad üle 100 aasta tagused pildid ja kui nendel piltidel on lihtsad talumehed, talu peremehed ja taluperenaised-lapsed riietatud, nii et võiks arvata, et nad on hoopis mõisarahvas, siis see on mustvalge tõestus selle kohta, et ega need eestlased ikka alati kaotajad pole olnud, ka mõisaajal. Kuus sajandit ühist ajalugu sakslastega on olnud meile mõnel perioodil nutusemad, aga me oleme kogu aeg hakkama saanud.“

Meren märkis, et kui tänapäeval kuskil võõrsil rääkida, et meil elab vaid 1,3 miljonit inimest siis üllatutakse ja öeldakse, et see pole võimalik. „Ja kui siis nad kuulevad, et milline ajalugu meil on olnud, siis nad ütlevad, et te peate ikka väga vingest soost olema, et niisugust moodi erinevatel sajanditel trammi alt välja olete tulnud.“

Mereni sõnul sattus ta oma abikaasa kaudu kultuurilooliselt rikkasse perre, kus oli palju õpetajaid ja ka kaks legendaarset maafotograafi, kelle fotokogumik talle muljet avaldas. „Tavaline Eesti inimene ja seda enam, kui ta veel maal elab, üldjuhul juhul ei ole edev,“ lausus ta. „Ta on tagasihoidlik ja nad ütlesid, et meil on siin igast huvitavaid pilte. Kui mina seda pildikogu nägin, siis hakkasin heatahtlikud öeldes ämmale pinda käima ja ütlema, et kuule see kultuurilooline kogu, mida ma siin sinu lahkel loal sain näha ja vaadata, on asi, mida võiks Eesti inimesed laiemalt näha. Sellest võib tekkida huvitavat kultuuri diskussiooni.“

Kui terved on Tallinna noored?

„Kuna mul õnneks on viis lapselast, vanem neist esimeses klassis, siis ma vaatan kogu aeg, et mismoodi nemad kujunevad ja kasvavad,“ rääkis Meren. „Kogu aeg on telefonis või kuvaril neil pilgud ja mängud. Ja ma vaatan seda ja mõtlen, et kaugele nad sedamoodi jõuavad? Mu Soome reservohvitseridest sõbrad ütlevad, et Soomes on sama mure – noored inimesed ei oska enam suusatada, ei oska enam metsas lõket teha, ei suuda enam telki püsti panna. Mul on kogu aeg olnud mure, et kuidas need inimesed siis hakkama saavad, kui mingi kriisisituatsioon tekib.“

Mereni sõnul ütlevad sõja- ja kriisimeedikud, et küll on hea, et COVID tuli. „See õpetas inimestele, et iga päev ei lähe elu paremaks,“ märkis ta. „Mõni hommik võib konstateerida, et elu on täpselt samasugune nagu eile, aga selle peale tuleb ainult plaksutada ja öelda, et küll on tore, et midagi hullemaks ei läinud. Eks see kriis ja nüüd ka Ukraina sõda mentaalselt ja psühholoogiliselt õpetab inimesi, et peavad tikud, sool kodus olema ja peab olema strateegiline küttevaru. Inimesed on hakanud mõtlema ikka, et mis siis teha, kui suureks jamaks läheb.“