„Erakorralise meditsiini osakonnas on alati reserveeritud reanimatsioonikoht aegkriitilise haigusega patsiendile. Seega infarkti, insuldi või näiteks liiklusavarii raske kannatanu ei oota kunagi järjekorras,“ kinnitas Põhja-Eesti regionaalhaigla EMO juht, doktor Vassili Novak.
„Järjekord erakorralise meditsiini osakonna kiirabilüüsid tekib siis, kui kõik voodikohad EMOs on hõivatud ja seetõttu on kiirabiraamil olev patsient sunnitud ootama kiirabiautos,“ märkis ta.
Samas EMO kohad vabanevad siis kui patsient võetakse ravile haiglasse või seisundi stabiliseerimisel lubatakse kodusele ravile. Mõnel päeval see protsess aeglustub objektiivsetel põhjustel, nagu näiteks kui haigla osakondadest väljakirjutamine viibib, kui eelnevalt on saabunud mitmed raskemas seisundis haiged ja eriarstid on väga hõivatud operatsioonil või protseduuridel või kui radioloogiliste uuringute järjekord viibib.
Sama probleem tekib ka siis, kui maakonna elanikele, kes on suunatud EMOst kodusele ravile, tullakse järgi alles järgmisel päeval. Samuti ka siis kui EMOst edasisuunatud krooniliste haigustega patsiendid ootavad transporti.
„Praegu on kõik olemasolevad reservid aktiveeritud ja ma ei näe haiglasisest võimalust kiirendada seda protsessi, sest kõik valvearstid, eriti sisearstid, neuroloogid, pulmonoloogid, kirurgid ja ortopeedid on koormatud maksimaalselt,“ kinnitas Novak. „Isegi teoreetiline kohtade arvu suurendamine pole võimalik suure tööjõuressursi defitsiidi tõttu. Endiselt möllavad ka gripp ja COVID.“
Neli korda rohkem patsiente
Tervise- ja tööminister Peep Petersoni kutsus sotsiaalministeeriumis kokku Tallinna haiglate, kiirabi, terviseameti ja haigekassa esindajad, et arutada kiireid lahendusi erakorralise meditsiini osakondades tekkinud kiirabi järjekordadele.
Patsiendi kiirabilt haiglale üleandmise ooteajaks on tervishoiukorralduses arvestatud üldiselt kuni 30 minutit. Tallinna kiirabi poolt terviseametile esitatud andmetel ületati perioodil detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani ettenähtud 30 minutit kolme suurema Tallinna haigla EMO-s keskmiselt kolmandikul juhtudel. Pikim ooteaeg oli ligi viis tundi. Seejuures on Tallinna kiirabi vaid üks Tallinnas kiirabiteenuse osutajatest.
Lääne-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees, doktor Arkadi Popov selgitas, et ühelt poolt on kiirabi ootejärjekordade põhjuseks erakorralise meditsiini keskuse ruumiprogramm. Lääne-Tallinna keskhaigla EMO valmis aastaks 2007. Tol ajal oli EMO visiitide arv keskmiselt 5000-6000 aastas. Hoolimata sellest, et EMO oli tollal planeeritud ja ehitatud korraliku varuga, ei ole need ruumid praeguseks enam piisavad.
Viimaste aastate statistika näitab, et Lääne-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini keskusesse on aastas pöördumisi peaaegu 20 000, mida on praktiliselt neli korda rohkem võrreldes sellega, kui ruumid ehitati. „Samas nõuavad amortiseerunud ruumide ja olemasoleva planeeringu muutmine väga suuri investeeringuid, mida paraku ei võimalda teha ei haigekassapoolne erakorralise meditsiini rahastus ega ka haigla enda vahendid. Samuti on selliste suurte investeeringute tegemine Tallinna Haigla projekti ootuses küsitav.“
Voodikohad kõik täis
Popovi sõnul ei sõltu kiirabipatsientide teenindamine erakorralises meditsiinis ainult erakorralise meditsiini keskuse läbilaskevõimest, vaid ka voodikohtade olemasolust statsionaarse ravi osakonnas, kuhu haiglaravi vajav patsient EMO-st edasi liigub. „Käesoleval talvel oleme näinud, et meie haigla sisekliiniku voodifond on täidetud praktiliselt kogu aeg rohkem kui 100 protsendi ulatuses. See tähendab, et siseprofiili patsientidele ei jätku osakonnas voodikohti. Põletikuliste tüsistustega patsiendid viibivad ravil mitteprofiilses raviüksuses, näiteks kardioloogia-, nefroloogia- või kirurgiaosakonnas, uroloogiakeskuses või nakkuskliinikus. Elanikkond vananeb ja koos sellega on multimorbiidsete patsientide arv progressiivselt kasvutrendis. Haigete profiil on muutunud keerulisemaks ja nad vajavad aina rohkem uuringuid,“ selgitas Popov.
Lääne-Tallinna haigla on jõudnud olukorda, mida oli võimalik prognoosida juba 10 aastat tagasi – siis, kui riik pidi tegelema strateegilise planeerimisega ja valmistuma tulevikus eesootavateks potentsiaalseteks kriisideks. Nüüd ollakse olukorras, kus ei jätku erakorralise meditsiini süsteemis kvalifitseeritud meditsiinilist personali ning puudub tänapäevane infrastruktuur, et pakkuda erakorralistele patsientidele paremat tervishoiuteenust.
Teekonna projekt
„Tasuks mõelda sellele, et kutsuda ellu erakorralise patsiendi niinimetatud teekonna projekt, mis aitaks reguleerida erakorralise patsiendi liikumist alates esmatasandist kuni taastusravini ja seejärel tagasi esmatasandi suunas. Praegusel juhul näeme, et patsiendid, kes on ravil meie siseosakonnas, saabuvad haiglasse sageli juba raskes ja dekompenseeritud seisundis. Erialaspetsialist, kes tegeleb selle raske patsiendiga statsionaaris, muutubki selle patsiendi raviarstiks, st see patsient jääb pidevalt ringlema erakorralise meditsiini keskuse, statsionaarse osakonna ja kiirabi vahel.“
Üheks lahenduseks võiks Popovi sõnul olla radikaalne esmatasandi- ja eriarstiabisüsteemi reform, mille raames saaks Eesti tervishoiusüsteem olema korraldatud regionaalse ja teeninduspiirkonna järgi. See eeldaks, et esmatasandi tervishoid alluks otseselt eriarstiabisüsteemile ning süsteemi oleks võimalik reguleerida regionaal- ja keskhaiglate tasemel. „See tähendab, et ühe teenusepakkuja kätte oleks kontsentreeritud kogu tervishoiuteenuse pakett, mis tagaks patsiendile tervikliku raviteenuse ühe teenusepakkuja poolt ja välistaks lünkade tekkimise teenuse osutamisel.“
