Minu silmis ei saa ehitisi üldse hinnata nii lihtsalt, et mis rõõmustab silma või mitte. Ehitis – olgu see hoone, tänav või mis iganes – on keerulisem asi. Ükski ehitis pole üksikobjekt, vaid seotud oma ümbruse, ajaloo, kasutajateringi, looduse ja muuga.
Välimus on ainult üks paljudest tahkudest. Asjakohane on vaadata ehitist igas mõttes: kuidas ruum toimib, kuidas on muud mõjud inimesele ja seosed ümbrusega. Need nüansid, mis ei hakka visuaalselt silma, on sama tähtsad.
Kui peab valima kõige inetumat hoonet ja vaadelda natuke pikemat ajavahemikku – nagu 20 aastat –, on minu arvates Tallinna kõige sobimatum uusehitis galeriiks nimetatud kaubanduskeskuse osa, mis ehitati tänava peale Viru keskuse ja kaubamaja vahel. See on lihtsalt vale asi vales kohas: ta lõhub ära tänava, muudab tänavapinna ebameeldivaks ja lõikab olulisi vaateid, ühesõnaga on linnaruumis äärmiselt sobimatu ning ma leian, et täiesti asjakohane oleks see üldse lammutada.
Sobivate uusehitiste osas olen ühte meelt eri aastate arhitektuuripreemiatega. Näiteks eelmisel aastal ehitatud sadama kruiisiterminal on üks väga õnnestunud asi õiges kohas. Samuti MUBA hoone, mis on tervikuna väga hästi lahendatud ja väärib kindlasti tähelepanu. See muide sobib küsimuse püstituse valguses hea näitena, sest kui piirduda üksnes silmailu otsimise ja väljast vaatamisega, siis seda hoonet veel ei mõista. Maja on teadlikult pööratud pigem sissepoole ja seal on väga hoolega mõeldud just eri kasutajatele, sealhulgas avalikkusele. Maja ei püüdle välisele toretsemisele ja see on mõistlik. Isegi oluline välisruum on seespool – «vaikuse aed,» sest muusika kõrvale vajatakse vaikust, mitte väljas domineerivat linnamelu ja liiklusmüra. Peafassaadi omakorda on jõuliselt rõhutatud selge sissepääsuga arusaadavasse siseruumi, mis ütleb, et see pole ainult kool, vaid ka avalik hoone, kus võib toimuda erinevaid üritusi. Ilu seisneb kogu selles tervikus.
Natuke nukker olen uute majade üle, mis on ükshaaval tekkinud mereäärsesse piirkonda sinna-tänna, kus kesklinn ulatub mereni. See koht on lihtsalt nii tähtis kogu Tallinna väärikusele, et kujunev kooslus ei ole seda kohta väärt. Hooned võivad olla küll üksikuna professionaalsed, aga puudu on neid siduvad head tänavaruumid, ja siis tunduvad ka hooned natuke liiga tuimad tükid. Hästi on läinud pigem Rotermanni kvartalis, seal on suhteliselt kõrgema tasemega arhitektuur, kus ruumilist tervikut tugevdab uute ja vanade majade hea koosmõju. Muide, tulevikule mõeldes tasub sellises kontekstis näha ka Linnahalli väärtuslikkust. Tundub et paljud kodanikud ega poliitikud seda ei mõista ja tahaks hoopis lammutada. Praegune seis ei näe tõepoolest hea välja, aga seda hoonet saab ümbrusele avada, terviklikult ümber ehitada ja olemasoleva hoonega koos saame tegelikult kokku parema linnakeskkonna kui tühjalt platsilt alustades.
Mis puudutab ülemäärase asfalteerimise teemat, on see tegelikult linnaruumi terviklikuma kavandamisega seotud. Probleemid tulenevad paljuski sellest, et meil tekib sunnitult liiga palju autosid, mis on siis vaja ära mahutada. Väikestes asjades, sageli on võimalik ka õuedes lahendada parkimiskohti tunduvalt inimsõbralikumalt kui laiutav asfalt – jätta mururibasid, puid ja kombineerida katendeid. Uute hoonete puhul saab autosid peita maa alla ja sageli ongi nii mõistlik. Kõige tähtsam on linna kavandada selliselt, et seda oleks meeldiv kasutada ilma autota – see võtab autode hulka vähemaks ja siis jääb rohkem ruumi ka autodele ja parkimiseks. Autod on vajalikud liikumisvahendid ja heas linnaruumis pääseb nendega igale poole juurde ja igal pool saab peatuda, aga kui kõik sunnitakse autodesse ja neid tekib liiga palju, siis nad ei mahu ära. Sõiduradade või parkimiskohtade lisamine teeb olukorra üldjuhul hullemaks, eriti kui see ruum tuleb inimliku ja loodusliku keskkonna arvelt. Auto on siiski olemuselt kohmakas vahend, suure kiiruse korral ka teistele ohtlik ja üldse raiskab palju ruumi, seda on näha nii tänavatel, sõiduteedel kui ka parklates. Kuna väga paljud eelistaksid tegelikult liikuda autota, tuleb see võimalus ka mugavaks teha – siis me saamegi hakkama vähema ruumiga autodele ja on võimalik kõike palju inimlikumalt lahendada, mis kokkuvõttes loob ka autokasutajatele ruumi juurde. Nii Tallinna tänavad kui ühistranspordisüsteem on selles mõttes ajast väga maha jäänud.
