“Tänapäeval on igal pool Eestis angaare täis kasutatud kangaid, mida keegi enam ei taha. Seda on päris õudne vaadata, ja seepärast tundub keskaegne kokkuhoid väga armas,” ütles tekstiilikonservaator ja -uurija Jaana Ratas.

Kalamajas Jahu tänaval tuli mõne aasta eest, enne uute elamute ehitamist välja sensatsiooniliselt priske arheoloogiline kobarleid keskaegsetest esemetest. Artikkel põhineb Kalamaja muuseumis peetud Jaana Ratase loengul Jahu tn keskegse prügila tekstiilidest.

Keskajal oli tegu prügiga, mis sinna veeti, tänapäeval on see aga hindamatu aare. Jahu tänavalt kätte saadud esemete arv ületab selle, mis on 60 aastaga kõigilt Tallinna väljakaevamistelt leitud. Arheoloogilised kaevamised kestsid seal terve aasta ja nii saadi ligi 40 000 leidu, eri esemeid ja kangatükke. “Kõik need on praegu uurijate töölaual ja mõnel leiul ei olegi veel uurijat,” mainis Ratas.

Prahi jaoks karmid ettekirjutused

Muuhulgas annavad Jahu tänava leiud aimu keskaegsest prügikultuurist. Linna algaastatel kaevati maja õue prügi jaoks auk. Aga 14. sajandi teisel poolel hakkas Tallinna raad rangemalt reguleerima prügiga ümberkäimist. Me mäletame oma koolipõlvest jutte, et keskajal valitses linnas mustus ning solk ja praht lendas aknast välja tänavale.
“No ega ei olnud ikka küll nii,” tõrjus Ratas nõukogudeaegset arusaama. “Tegelikult olid linnades üsna karmid ettekirjutused, mis ütlesid, kes tohib midagi kuhu vedada. Nii oli see ka Tallinnas. 14. sajandi teisel poolel hakkas raad Tallinnas nõudma jäätmete viimist linnast välja, linnalähedastele põldudele ja aiamaadele. Sellega täideti liivavõtu auke ning madalamaid ja liigniiskeid alasid. Kohati muudeti isegi rannajoont, et tekitada veesõidukitele paremaid randumistingimusi.”
Prügi maha paneku kohti on teada Tallinnas Sakala ja Tatari tänava piirkonnas ja Tartu ning Pärnu maantee alguses. Ka Vabaduse väljakul oli selline koht.  Keskajal visati kogu majapidamise jäägid muuhulgas kempsu. Jahu tänava prügimäe lähedal asus ka igasuguseid töökodasid, kust tuli olmeprügile lisa.

Kasutatud rõivas oli hinnaline kingitus

Keskaja tallinlased käitusid märksa keskkonnahoidlikumalt kui meie praegu. Rõivaid pärandati põlvest põlve ning kulunud rõivaste parimaid tekstiilitükke taaskasutati ka uute rõivaste õmblemiseks. Rõivaid pöörati ümber, kuna alguses kulusid need ühelt poolt. Kalevist kangaste kasutamisaeg oli küllaltki pikk, enne kui nad peale mitmekordset ümberpööramist mõlemalt poolt ära kulusid. “Seda ümberpööramist tehti muide veel nõukaajalgi. Keskaegse Tallinna kultuuris oli see ka päris tavaline,” märkis Ratas. “Rõivad käisid läbi mitu kasutusringi. Neid müüdi ning kingitigi kasutatult. Kasutatud rõivaste uuskasutus oli üleüldine. Teise ringi rõivaste kandmine ei olnud mingi häbiasi. Kanga tootmine oli mahukas protsess, kangad olid väga kallid ja need tuli ära kasutada maksimaalselt.”
Kui täiskasvanutele pärast mitmekordset ümbertegemist enam midagi teha ei saanud, siis väiksemale lapsele ikka sai. Ja kui kalevine riie oli nii ära kulunud, et enam ei õnnestunud sellest rõivast teha, pandi see riie voodriks uuemale kalevist riideesemele. Kallis materjal lihtsalt sundis kokkuhoiule ja säästlikkusele.
“Tänapäeval on igal pool Eestis angaare, mis on täis kasutatud kangaid, mida keegi enam ei taha. Seda on päris õudne vaadata, ja seepärast tundub see keskaegne kokkuhoid väga armas,” mainis Ratas.

Vilti kasutati talvel ka kempsus istumisaluse soojenduseks

Jahu tänavalt tulid päevavalgele lestavõrk, kujudele selga õmmeldud riiete tükid ja punasest siidist uhke täringukott.
Leiud pärinevad 15. sajandi lõpust ja 16. sajandi algusest, arheoloog Erki Russowi hinnangul 80-90% neist just 15. sajandist. Metall, puit, nahk keraamika – seal on pea kõike, mida tol ajal minema visati. Aga asjade uuem ots – paar nailonsukka – ulatus ka 20. sajandisse. Palju oli käsitööesemete säilmeid, mis tegi asja huvitavaks just Jaana Ratase kui vastava ala uurijale. Osa neid leide arvatakse pärinevat ka kloostrist – näiteks leitud pühakujukesed.
“Kuna esemete tükid olid mööda platsi laiali, siis tundus, et majapidamiste arv, mille prügi sinna oli veetud, polnud suur,” rääkis Ratas. “Tegemist on siis keskaegse kemmergu täitega.”
Keskaegsetes käimla- ja jäätmekastides või -aukudes on niiske ja hapnikuvaene keskkond, kus säilivad hästi just loomsetest kiududest tekstiilid. “Tekstiil on tegelikult kõik, mis koosneb kiududest,” täpsustas Ratas ja lisas, et just see innustas teda lähemalt vaatlema ka Jahu tänavalt leitud  loomaharjastest pintsleid. Ümber puidust südamike nööriga  keeratud harjased võisid olla mitme otstarbega, neid võidi kasutada ka harjadena.
Linnade leiumaterjalis on alati hästi palju nööre ja köisi, ja nii oli ka Jahu tänaval. Taimsest kiust köisi kasutati  vinnamiseks ja sidumiseks. “Hästi põnevad on ka looma, ilmselt veise karvadest keerutatud köied,” ütles Ratas. “Veel oli seal tõrvaseid, laevade ja paatide tihendamiseks kasutatud köisi.”
Hästi palju oli leidude seas ka vilti. “On teada, et vilti kasutati näiteks talvel kempsus käies taguotsa soojendamiseks,” mainis Ratas. “Vildist tehti ka peakatteid ja jalatsite sisetaldu. Leidude hulgas on aga ilmselt nende valmistamise jäägid.”
Jahu tänaval on tulnud välja ka märke palverännust. Palveränduri mütsi tükk on säilinud koos kahe nõelaauguga, kuhu ilmselt oli kinnitatud palveränduri märk. “Kui suudad aru saada, mis leiuga on tegemist, teeb see alati rõõmu ja tuju läheb heaks,” nentis Ratas.
Veel tuli päevavalgele kalavõrk, mille võrgusilma suurus sobiks lestapüügiks, ja lisaks üks üsna õrn võrguke. Ratas avaldas arvamust, et sellega võid linde jahtida.
Leitud pakkekangaste kohta selgitas Ratas, et neid kasutati enne, kui kaupa hakati vedama konteineritega. Kangasse pakiti näiteks isegi kuivatatud turska, kui aga algas kaubavahetus Ameerikaga, siis tubakat. “See pakkekangas oli praktiline, kuna ei lasknud vett läbi. Villane tõmbab ennast vett täis ja hoiab kauba sees kuivana. See pole mingi linane ega kanepine kangas, vaid loomne kiudkangas,” rääkis Ratas.
Jahu tänava leidude hulgas ei olnud enamasti kõige peenemaid ja kallimaid kangaid, pigem olid need keskmise kvaliteediga. Erand oli punasest siidist hasartmänguvahendite kotikene. “See üsna heas seisus täringukott tekitas kohe mõtteid, et kelle oma see võis olla. Niisugust kotti pole Eestis varem leitud!” kinnitas Ratas.
Veel oli seal Veneetsia brokaatsameti tükk, millel metallniidid sees. See võis Ratase arvates olla jäänuk ühe pühakuju riietusest.