Just jalutasin läbi Tuvi pargi ja rippusin seal välijõusaalis, sirutasin selga. Ainuüksi see pool minutit andis mu elukvaliteedile palju juurde. Tallinna linn liigub täiesti õigel kursil. Võib-olla natuke aeglaselt, aga tänu Rohelise Pealinna tiitlile ja koostööle Rohetiigriga tegelikult päris hoogsate sammudega.
Muidugi oleks tore, kui me suudaksime linnas elurikkust maksimaalselt hoida. Kui muidu on putukad paras tüütus, näitavad nad linnas ikkagi seda, et siin on võimalik elada. Putukad küll ei hääleta valimistel, aga oma kodulinnast hoolivad inimesed käivad küll valimas. Ja ma rõhutan siin just sõna «kodu», mitte «linn». Tallinn on meie kodu, ja kodu ei ole läbisõiduhoov ega paik, millele täisehitamine annaks midagi meie kodule juurde. Hea küll, nõus, maksuraha annab juurde ja maksurahaga saame jällegi linna paremaks teha. Aga tark planeerimine arvestab ka kasvu piiridega. Lõputu kasvamine ei anna inimeste elukvaliteedile midagi juurde.
Tallinnas on õnneks suhteliselt puhas õhk ja puhas joogivesi, meil on palju parke ja lausa metsasid. See kõik on luksus, mida tuleb hoida. Selline luksus läheb aina enam hinda.
Meie pere elab südalinnas ja abikaasa peab suvisel ajal rõduaeda, kus kasvavad tomatid ja maasikad ning isegi paprika ja rabarber. Nii et Tallinnas on võimalik võtta parim osa mõlemast äärmusest: linnamugavustest ja rohelisest elulaadist.