“Ma ei ole siis tavalises seisundis, kui raamatut kirjutan,” tõdeb esimesel eesti kirjanduse päeval Tammsaare romaaniauhinna võitnud kirjanik Tõnu Õnnepalu (60). “Pean sellest, mis aknast paistab, leidma, mis on tähtis ja mis läheb teosesse. Kunst on kogu aeg väga rangete valikute tegemine. Enamik tuleb minema visata.”

Pärast Tallinna välja antavat romaaniauhinda on Õnnepalu telefon punane – kõik tahavad õnnitleda ja talle küsimusi esitada. Kui Pealinn lõpuks löögile pääseb, on kirjanik kõigest hoolimata kohe kohtumisega nõus. “Jah, miks mitte, võime ikka intervjuud teha, ma olen homme hommikul veel Tallinnas asju ajamas,” ütleb ta ja lisab: “Kas teile sobib kohtuda traditsioonilises paigas, Müürivahe tänava kohvikus?” Loomulikult on Pealinn järgmisel hommikul seal kohal.

Esmalt – palju õnne Tammsaare romaaniauhinna võitmise puhul! Kirjutate oma võiduteoses “Palk: talvepäevik” minategelasena, see on nagu teie endapihtimuslik päevik. Kas see vorm, kus kirjutab minategelane, on lugejale huvitavam ja usutavam ja toob enam inimesi teose juurde?

Ma ütleksin, et see on kirjanduslik võte. Minul on küll nii, et selleks, et ma saaksin üldse hakata raamatut kirjutama, et see oleks mulle huvitav, pean ma ikkagi leidma tegelaskuju. See endast kirjutamine on natukene illusioon: keegi ei saa endast lõplikult kirjutada. Mõne inimese raamatus on igapäevane tasand ja see pakub inimestele huvi. Teiste elu ju ikka huvitab meid.

Aga teine võimalus on see – vähemalt mina teen nii –, et võtan ikka mingi küsimuse või mingi valu, mingisuguse äärmuse ja hakkan seda uurima. Ma justkui räägin endast, sellest, mis iga päev toimub, aga mul on üks eesmärk. Ma ei räägi lihtsalt kõigest, mis toimub. Ma süvenen ühte ja samas näen seda endas. “Palk: talvepäevik” on ikka suuresti leinast, melanhooliast ja kaotusest. Ja kaotusevalust…

.. ja surmast

Surmast! Ma hakkasin seda kirjutama parajasti siis, kui mu  isa lahkus siit ilmast. See teema tuli paratamatult sinna sisse. Sellise kirjutamise juures ongi kaks asja. Esiteks
see tegelaskuju, kelle ma loon. Tal on oma hääl, mis pole  päris minu hääl. Ma uurin teda. Ja võib juhtuda, et see, mida ta räägib, polegi nii huvitav ega vii kuhugi. Neid jutte on mul jäänud pooleli ka. Aga teine asi on see, et seal on üks kirjutaja elu. Lasen teoses ka sellel elul kaasa rääkida.

Kui kerge või raske on lugejal aimata sügavamaid mõtteid, mida te oma uude raamatusse olete pannud?

Kunagi ei saa lugeja enda jaoks just seda teksti, mille mina olen kirjutanud. Igaühel tekib sellest oma kujutlus, oma raamat. Ja nii see peabki olema. Kõik loevad iseenese pärast, mitte autori pärast. Ma pole ühegi raamatu peale saanud nii palju lugejate kirju kui nüüd. Need on olnud ikka niisugused pikad kirjad, milles kirjutati oma asjadest. Mõni inimene sai sellest siis kuidagi abi. Ta nägi, et teised on ka jamas, et neil ka juhtub igasuguseid asju. (Naerab.) Et teised teevad ka rumalusi ja kannatavad selle pärast. Ma isegi ei osanud seda oodata. Ja mis veel üllatas – et kirjutajate seas oli nii palju erinevaid inimesi. Muidu arvaks, et ühesugused probleemid võivad olla sarnastel inimestel. Aga ei, tuleb välja, et need on universaalsed. Inimesed tunnevad need ära. Kuigi igaühe elu ja asjaolud on isesugused, aga sügavamal on niisugused asjad nagu kaotus ja lein universaalsed. 

Kas sellepärast ongi kõige menukamad eneseabi- ja elulooraamatud? Inimesed otsivad neist midagi endale olulist.

Jah, nad otsivad midagi, mis aitaks. Elukogemust. Juhatust ja õpetust. Vahel nad seda ka leiavad, aga ma arvan, et vahel on see bluff.

Mulle tundub, et elulooraamatutes otsitakse  nostalgiat nende aegade järele, mis on jäädavalt kadunud. Ilukirjandus poe suutnud seda janu täita, pole loonud lohutuseks taas seda vana head, kadunud maailma. Kui koolide kohustuslik kirjandus kõrvale jätta, kas siis asi on ka selles, et lugejad on enamuses juba soliidses eas inimesed?

Maailm avaldab nüüd, eriti seoses selle sõjaga, iga päev oma ebakindlat palet ja inimesed tahavad tõesti põgeneda sellesse vanasse, kindlamana tundunud maailma. Elulooraamatud toovad selle maailma justkui tagasi.

Kirjanduse üks ülesanne võiks olla ka selle kadunud maailma uuesti loomine. Et ka noored teaksid ja saaksid aru, mis on enne olnud. Siis mõistavad nad paremini ka tänast päeva. Mind küll huvitas noorena see, et milline maailm enne oli.

Aga ometigi ei saa seda kõike, mis ilmub ja on menukas, kirjanduseks nimetada. Kust see piir siis läheb?

Ma ei ole kindel, kas on üldse mingit kindlat piiri. Pigem ma arvan, et ei ole. Ka eneseabi- ja elulooraamatutes kasutatakse kirjanduslikke võtteid. Ja mitte vähe. Selle taga on teatud kirjanduslik traditsioon ja kultuur. Me kõik oleme raamatuid lugenud ja nendest teatud kogemuse ammutanud. Aga võib-olla siiski on mingi lähenemise vahe. Ma ei tea, kas see on teadlik, aga kui sa kirjutad kas luulet või proosat nagu kunsti, siis sa lähened teist moodi kui eneseabi kirjutaja. Eesmärk on juba teine.

Raamatuid ilmub küll palju, kuid olen kuulnud öeldavat: kui sa ei ole just Kivirähk, siis ainult kirjutamisega ära ei ela. Kas see vastab tõele?

Ma ei ole kindel, et isegi Andrus Kivirähk ainult oma raamatutest ära elab. Siis ta peaks ikka päris vaeselt elama. Kuna tal jooksevad ka tükid teatris, siis sealt tuleb stabiilsem sissetulek. Paljud kirjanikud tegelevad peale raamatute kirjutamise veel millegi muuga, et raha teenida.

Kuidas siis ikkagi meie kirjanikel argipäeviti läheb? Kas tõesti nii hullusti, nagu te oma romaani algusosas kirjutasite? Ja mis on need levinumad lisatööd, millega kirjanikud ellu jäämiseks tegelevad?

Kui sa ühte ametit pead, selle sees kogu aeg elad, siis sa tead nii selle häid kui ka halbu külgi paremini kui teised.  Aga see, mis on minu romaanis kirjas, arvan, et see on ainult üks vaade kirjaniku tööle ja elule. Kirjanikud ise on ka väga erinevad. Ja elavad küllalt erinevat elu. Seega üldistust teha ei saa. Aga mis majanduslikku poolde puutub, siis on see meie kirjandusega tegelemine ikka tõepoolest  üks lõputu vaesuse allikas.

Aga ega kirjandusega tegelemine pole ainult raamatute kirjutamine. Kui sa kirjutad ka teatritele ja teed filme, laiendad oma tegevusvälja, siis saad hakkama. Lehtedele kirjutamine on läinud juba odavaks tööks.

See tasus ära kunagi varem. Üheksakümnendatel võis ka ainult sellest ära elada või ütleme – lisa teenida.
Raamatuid ostetakse vähem kui enne. Trükiarvud kahanevad ka kõige menukamatel raamatutel. Kõik tõmbub kuidagiviisi kokku. Aga see ei ole ka nii traagiline, kui võib tunduda. Kõigil on praegu raske elu. Välja arvatud neid, kellel on kerge. (Naerab.)

Kuidas on teie endaga? Kas teil pole samuti tulnud mõtet teha kirjanikutöö kõrvalt midagi muud, näiteks hakata jälle õpetajaks?

Mul pole olnud seda vajadust, olen saanud ikka niimoodi hakkama. Ja mitte halvasti. Tegelikult ei ole mul kurta millegi üle. Tõsi, kui sa oled vabakutseline kirjanik, siis su elu pole millegi poolest stabiilne ega sissetulek garanteeritud. Aga kui sa oled sellise tee valinud, harjunud vabadusega, siis ei saa korraga nõuda ka turvalisust. Nii need asjad on. Kui tahad olla vaba, siis pead sellega leppima, et kõik ei ole nii kindel.

Kuidas püsida siis pildil? Raamatupoes võivad teosed ju riiulil olla, aga kes neid kõiki tähele jõuab panna.

Selleks, et olla pildil, pead sa muudkui uusi raamatuid avaldama. Selleks, et kultuurkapitalilt stipendiumit küsida, pead sa midagi ette näitama. Et oled tubli olnud ja ikka kirjutanud kogu aeg. See süsteem ei lase puhata. Kirjanikupalk on selles mõttes ikka hea, et laseb natuke vahepeal hinge tõmmata.

Kas riik saaks selles suhtes midagi teha? Viia eestikeelsete raamatute käibemaks täiesti nulli peale, sest võõrkeelsed raamatud on ju odavamad?

Ma arvan, et ega see raamatu käibemaksu alandamine väga palju ei päästaks. Viimasel aastal on paberi hinnad tõusnud, ka kõik muud kulud läinud meeletult suureks.

Kui käibemaks kaotadagi, ega siis kirjanikule suurt midagi juurde ei tuleks. Laialt võttes pool raamatu hinnast võtab kaubandus endale, ja kui kirjanik oskab hästi kaubelda, siis saab võib-olla natuke rohkem kui 15 protsenti raamatu hinnast ka endale. Raamatud on ühtepidi küll hirmus kallid, aga ega kirjaniku osa sellest ikka hästi kasvada ei taha.

Möödunud aasta müügihitt oli Ulfsaki elulooraamat, hinnaga 40 eurot, ja läks nagu soe sai. Inimestele meeldib ka raha kulutada.

Te mainisite, et kirjanikupalk aitab kirjanikul puhata. Miks te siis ise kaks korda sellest loobusite?

Ma olen täiesti nõus nendega, kes ütlevad, et see on rumalus – ühelt poolt küsid endale seda kirjanikupalka, aga siis ütled, et ei tahagi. Seletuseks ütlen, et proovige ise. Väljastpoolt paistab see muidugi rumal. Ma ju teadsin, mida ma küsisin. Aga elus on nii, et ette mõeldes paistab kõik teistmoodi.

Mõtled, et oo, saan palju raha, et kuidas ma siis elama hakkan. Kui õnnelik ma siis olen. Aga kui see kätte jõuab, siis sa alles näed, mis tegelikult on. Minuga oli esimene kord samamoodi. Küsisin seda kirjanikupalka ja sain. Aga siis mõistsin korraga, et ma ei taha niisugust elu. Ei taha kõike, mis selle palgaga kaasas käib. Ütlesin ära ja esimene kord läks see küllaltki valutult. Öeldi, et nojah, anname siis kellelegi teisele. Aga teisel korral sai see äraütlemine mingi ühiskondliku mõõtme. Alguses arvasin, et kuigi ühe korra ütlesin ära, siis nüüd võtan vastu, elan sellega ja olen õnnelik. Aga kui see teade tuli, et raha mulle määrati, siis püüdsin enda ees teha rõõmsamat nägu, et nüüd läheb elu ülesmäge, aga millegipärast hoopis süda langes saapasäärde. Et nüüd ma siis peangi sellega elama.

Mida hirmsat see palk siis kaasa tõi?

Päästikuks oli üks Maalehe karikatuur, kus pangakaardi peale oli minu nägu trükitud. Mõte oli selline, et pildil on Raha-Tõnu. Minu jaoks oli see liig. Ma ei taha olla mingisugune pangakaardi Tõnu. Eriti selle tühise raha eest, mis kirjanikupalgana makstakse. Ma elan ka ilma selleta ära. Rahulikult. See oli tundepuhang, mis peale tuli.

Ma ei pea laskma ennast alandada. Jah, mina nägin selles alandust. Seal ongi väga õrn piir, mis ühe meelest on nali, aga teisele… Noh, kui sa oled kirjanik, siis ju su nimi ka maksab midagi. Ei ole ainult see, et sa kirjutad raamatuid. Sa oled lugejate jaoks ka üks inimene, kes teeb mingeid otsuseid. Ja sellel on ka tähtsus.

Elasin ilma palgata kenasti ära. Elus on ikka nii, et kui ühest asjast loobud, siis tulevad teised asemele.

Kas on tulnud ka süüdistusi, et olete seda loobumist kasutanud mingi enda turundustrikina, et tähelepanu tõmmata? Skandaal ju müüb.

Oo jaa, muidugi on süüdistatud. Ma sain igasuguseid süüdistusi kaela ja see oli huvitav kogemus. Sel ajal polnud see muidugi üldse huvitav, vaid masendav. Ma ei ole kunagi varem olnud niisuguse kollektiivse vaenu objektiks. Polnud kogenud, mis tunne on, kui leitakse, et sa oled ikkagi nõme kuju ja teinud midagi halba.

Saite tunda, mida tähendab vihakõne.

Jah, sain seda tunda, ehkki see toimus väikese sordiini all. Poolavalikult, siin ja seal. Aga ma tajusin seda. Teiste jaoks oli see mingi üks seik, aga kui sa ise seal keskel oled, siis tunned end ikka abituna. Aga pole halba ilma heata. See koristas mu elust välja väga palju mõttetuid inimesi. Neid polnudki vaja. Need, kes jäid, nendest ma tean nüüd, et nad ongi sõbrad.

Mis kirjanduse autorile eriliseks teeb? Kas uute teadmiste saamine või nõtke sõnakasutamise nautimine?  

Kirjandus on kunst, aga teadmiste andmine pole võib-olla see esmane, kuigi alati on tore ka midagi teada saada. Aga tegelikult on kirjandus ikka millegi südame pealt ära rääkimine. Millegi tähtsa. See stiil ja sõnaseadmise nõtkus on ikkagi abivahend, et rääkida asjadest, millest üldse ei saagi rääkida. Kirjandus ongi rääkimine asjadest, millest üldse rääkida ei saa. See, millest rääkida saab, sellest me räägime niisamagi. Raadios, televisioonis, intervjuud andes või iga päev suheldes. Aga kirjanik püüab ikka rääkida sellest, millest ei saa rääkida, millest on raske rääkida, millest on võimatu rääkida.

Inimeses on üks mingisugune kiht või sügavik, milleni sõnad ei ulatu. Kirjanduse püüdlus on śeda natukene kätte saada. Sellepärast, et see on see, mis kõige rohkem haiget teeb. Ja mis teeb ka rõõmu. Need on tumedad alad, millega me oleme hädas inimesena siin maailmas elades. Ühtepidi meil on see keel ja me saame kõigest rääkida, aga teisest küljest see on natukene illusioon.

Kas paremini saab seda miskit hoopis luules väljendada? Olete kirjutanud palju luulet ja saanud isegi Juhan Liivi auhinna. Mõni teie luuletus kõlab, nagu oleks selle kirjutanud Liiv ise.

Luulel on jah oma võimalused minna hetkega sinna sügavusse. Regulaarset riimilist luulet lugedes unustame korraks ära, millest see üldse räägib, me jääme nautima selle ilu, rütmi, läheme sellega kaasa, ja see viibki meid hopsti sinna, kuhu me üldse minna ei tahtnud. Luule on selles mõttes võluvahend. Luules on midagi, mida muul viisil öelda ei saagi.

Luuletamine ise on mingil moel nagu noorusearmastus.

Võib-olla on mõni mu luuletus tõesti sarnane Liivi omadele. Liivi preemia antakse ühe luuletuse eest. Aga ega me nüüd ei luulet ega kirjandust üldse täna ei leiuta. See oli olemas enne meid ja me viime seda edasi. Ainus, mida saab teha, on sinna midagi lisada. Iga kirjanik ja iga aeg lisab sinna mingi väikese kihikese.

Võib öelda, et tänapäeval saab igaüks kirjanik olla. Paned oma loo sotsiaalmeedias üles, isegi raamatu väljaandmine ei ole nii suur kunst nagu vanasti. Peab vaid natuke raha olema.

Kõige selleni on hariduse levik meid viinud. Oli aeg, mil igaühest sai lugeja. Väga suur progress ja enneolematu asi, et kõik hakkasid lugema. Esialgu oli see ainult haritumate jaoks. Siis läks veel hulk aega ja vastati, et igaüks võib ka ise kirjutada. Miks siis mitte kirjutada ka raamat. Tehnoloogia arenguga on see nii lihtsaks läinud. Saadki oma raamatu valmis.

Niisamuti vist hakkavad hägustuma ka piirid kirjanduse enda žanrite vahel. “Palgas” kerkib meie ette nagu vaim suitsupilvest äkki  kriitik Rein Veidemanni kuju, kes lööb kepiga vastu maad ja ütleb, et see raamat pole küll romaan. Ja Õnnepalu polegi kirjutanud ühtegi romaani.

Rein Veidemann on mul seal üks tegelaskuju jah. (Naerab.) Romaan ongi üks ilma piirideta žanr. Tänu sellele ta ongi ellu jäänud nii pikaks ajaks. Romaan on kogu aeg suutnud muutuda. Tänapäeva romaan pole enam niisugune, nagu Balzac kirjutas. Aga mingid ühisjooned on ikka. Iga uus romaan leiutab seda romaanižanrit aina uuesti.

Väga naljakas on, kui küsitakse, kes on siis tänapäeva Tammsaare. Nii võib muidugi küsida, aga lähenemine peab olema väga metafoorne.

Metafoorne selles mõttes, et sama tähtis või sama mõjuga nagu Tammsaare, mitte samasugune kirjanik?

Just nimelt. Tammsaare juba on, teist samasugust ei ole vaja otsida. Kirjanduses loeb see, et  peab olema kogu aeg ka kuidagi uus. Uue nõue on alati olemas.

Meenub ka mõne aja eest levinud hullus – pidev Eesti Nokia otsimine.

Jah, hea, et seda ei leitud. Sel kujul läks Nokia ju pankrotti. Nii et otsigem ikka midagi uut, midagi omapärast. Selles ongi asja mõte.

Maarja Vaino ja Rein Veidemanni pingutuste tulemusel tähistasime Tammsaare sünnipäeval esimest korda riikliku tähtpäevana eesti kirjanduse päeva. Kas niisugune tähtpäev on vajalik? Või näeb see välja nagu kirjanduse tarbetu kroonustamine?

Ma arvan, et see midagi paha küll ei tee. Tähelepanu saamine ja väike pidu on ikka tore. Ainult kui mina tahtsin Tammsaare kuju juurde diskole minna, korjati seal juba pille kokku. Ma  polegi eriti suur üritustel ja festivalidel käija. Ja mul on tunne, et mida rohkem on neid kirjandusüritusi, seda vähem on inimestel aega raamatuid lugeda. Inimene käib kirjandusfestivalil ja tal ongi tunne, et ta on saanud osa kirjandusest.

Aga teistpidi – arvestades seda aega, milles me elame, pole midagi halba, kui ühel päevalgi aastas tehakse kirjanduse ümber natukene kära ja peetakse ka pidu. Minule väga meeldis auhinnatseremoonia, mis peeti raekojas. See oli igati väärikas ja ilus.

Samas propageeris kirjandusminister Mart Juur isegi, et see võiks olla vaba päev. Miks mitte!

Olete öelnud, et mitte noored, aga vanad on hukka läinud, sest neil on olnud selleks rohkem aega.

Noh eks mõlemad ju. Vanad – tunnen seda enda pealt – on hukas selles mõttes, et ei taha enam uute asjadega kaasa minna ega vaevu oma mõtlemist muutma. Tahaks ikka vanamoodi edasi lasta. Noored ei taha, et neid tullakse õpetama, aga seda peaks kirjandus küll tegema, et vana, kadunud maailma jälle meelde tuletada. Mind küll huvitas noorena, et mismoodi nägi elu välja varem. Kuidas kõik oli, seda on vaja teada, et mõista paremini tänast päeva. Ja eks kõi tänased noored saavad ükskord vanaks. Ja siis nad alles mõistavad. Et miks neid kiputi õpetama.

Kuidas teie teosed sünnivad?

Ma ei ole siis tavalises seisundis, kui kirjutan raamatut. Energiatase ja mõtlemise intensiivsus on hoopis teine. See seisund võib kaasa tuua midagi elus ja jõuab ka kirjutamisse. Pealtnäha võib see tunduda väga lihtne, et võtad ja kirjutad, mis iga päev juhtub, mis aknast paistab… jah, mingis mõttes on, aga teises mõttes jällegi ei ole. See võib olla kõige raskem kirjutamise viis üldse. Sa pead sellest, mis aknast paistab, leidma, mis on tähtis ja mis läheb sellesse teosesse. Kunst on ikkagi kogu aeg valikute tegemine. Ja väga rangete valikute. Enamik tuleb minema visata.

Millal teie kirjutate? Hommikul, lõuna ajal, õhtul? Või koguni öösel?

Minul on nii, et ma hommikul enne kirjutama asumist ikka pigem ootan, et valgus hakkaks paistma. Kuigi ma olen ka enne valgust kirjutanud. “Palk” on just koiduaegne raamat. Mul oli siis ka unepuudus, ärkasin hirmus vara. Aga muidu olen ma ka ikka hommikune kirjutaja. Mina kirjutan hooti. Kui on hoog, kui on, millest kirjutada, siis töötan iga päev. Raamatu kirjutamisel on enne tööle asumist ikka algne tõuge olemas olnud. Mitte nii, et istud laua taha ja hakkad midagi välja mõtlema. See tõuge pole mitte skeem, ma ei ole eriti skeemi järgi kirjutaja, aga on olemas teadmine, mida ma tahan teha. Ja siis hakkab lugu ennast ise edasi vedama. Hoopis teine asi on mingi artikli kirjutamisega. Aga ausalt öeldes on see just palju suurem vaev. See võtab ka kuidagi ebaproportsionaalselt palju aega. Vaevlen sellega tavaliselt mitu päeva. Siis ma ei saa alustatud. Alustamine on üldse raske.

Kas jälgite igapäevelus ka inimesi, et neid karaktritena oma loomingus ära kasutada?

Ei ole väga selle pilguga vaadanud. Võib-olla kirjutan kunagi ka niisuguse romaani, kus on palju tegelasi. Inimesed ja nende käitumine on alati huvitavad. Kõige suurem lõbu on kirjutajal endal, kui ta paneb oma tegelased midagi tegema ja ütlema. See on põnev ja nauditav, aga iseasi, mida sellega öelda. Kas see kõik on ikka selle sõnumi teenistuses, mis peab välja tulema.

Olite Nõmme poiss, Pääskülas üles kasvanud, aga elu on viinud teid Hiiumaale, Saaremaale ja nüüd Jõgevale. Tallinnas käite nagu võõras linnas. Kirjutasite “Palgas” kurblikku rahvast täis Tallinna trammist. Ja et elu Euroopa suurlinnas on teistmoodi…

Eks need pildid sünnivad natukene oma sisetunde peegeldusest ka. Oleneb ka, kust sa Tallinna tuled. Kui ma tulin Saaremaalt või ka praegu Jõgevalt, siis mõtlen, et ohh, lähen Tallinna, suurde linna, seal on ikka mingi suurlinna sära. Aga jõuad kohale ja siis on seal trammis tavalised hallid, tööl käivad inimesed. Ja siis on südames alati natukene selline pettumise tunne. Tallinn on ikka niisugune, nagu ta on alati olnud.. Me küll räägime, et see vana maailm on kadunud, aga mingi olemus on ikka alles. Eriti just talvel, mil mingil viisil lööb vana viletsus välja. Aga hoopis teine Tallinn on südasuvel. Siis on linn valge, seal karjuvad kajakad ja lehed sahisevad. Siis on Tallinn väga ilus ja väga poeetiline.

Ja Tallinnas meeldib teile elada hoopis hotellis.

Hotellis elamine annab kunagises kodulinnas mingi vabaduse. Aga eks see päritolu on ikka mingis mõttes koorem. Hotellis võid sa oma Pääsküla lapsepõlve ära unustada.

Kui ma laps olin, siis öeldi, et ega lapsed linnas ei käi. Ma olin juba suur poiss, kui hakkasin ise linnas käima. Hakkasin käima loodussõprade majas. Sõitsin ise elektrirongiga linna. Otsisin kohti, hakkasin ise linna avastama. Siis ma alles jõudsin Tallinna, Pääskülas käis ikka pooleldi maaelu. Meil oli veel linna taga kapsamaa, sest isa töötas sovhoosis. Maja taga algas mets, mängumaa oli Pääsküla rabas, seal käisime ka suusatamas.

Mis kohad lapsena Tallinnas huvi pakkusid ja mis pakuvad siiamaani, kuhu ikka ja jälle tahaks minna?

Kui ma ükskord sain mõned päevad elada ja ööbida päris vanalinnas ühe tuttava korteris, siis sain alles aru, mida tähendab elu Tallinnas. Päris Tallinn on ikkagi see väike vana linnakene nende müüride vahel. Kui sa seal tuled uksest välja, siis oled tõesti keset linna. Ei pidanud enam pool tundi Pääskülast linna sõitma. Igavene rändamine jäi ära. Nüüd raekojas oma auhinda vastu võttes ma ikka imestasin, kuidas see hoone on üldse alles. Kõigi oma piltide ja asjadega. Vanade raehärrade elu on seal mingil moel veel ikka tunda.

See vanalinn on mingis mõttes ime. Teised linnad on kõik meie maal maha põlenud. Tartus, mis on ju vanem, on vanast ajast jäänud ainult paljad müürid. Ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud ja mingid väga tugevad tunded on selle linnaga alati seotud.

Kas Tallinnas saab olla ka maailmakodanik?

Igal pool saab. Eriti tänapäeval, mil järjest vähem loeb, kus sa asud. Aga suurlinnadel on siiski mingi oma energeetika. See, et neisse on kogu maailmast inimesed kokku tulnud. Juba sajandite jooksul. See annab asjale mingi teise hoo ja teise tunde.

Selles mõttes on Pariisi kogemus minu jaoks olnud möödapääsmatu. Minust ei oleks saanud kirjanikku, vähemalt proosakirjanikku, kui ma poleks jõudnud Pariisi.

Oli põnev näha oma silme ees seda, mis on seal sajandite jooksul toimunud. Kui palju seal on tehtud kirjandust! Mida kõike on seal kokku mõeldud ja kirjutatud. Kui sa kirjandust armastad ja tahad ise kirjutada, siis tunned seal ka seda. Ja leida nendele raamatutele, mida sa oled lugenud ja mis on selles linnas kirjutatud, teise tausta. Näed kogu asja oma silmaga. Teiseks veel see inimeste kirevus ja vabadus!

Kas teil on olnud palju eeskujusid kirjanike seas?  

Ma ei ütleski, et oleks mõnda otsest eeskuju. Aga on autoreid, keda ma armastan ja kellelt on õppida. Aga otse üle võtta ei saa ju midagi. See, millest mina tahan kirjutada, on ikka minu väga isiklik asi. Ma pean selle ise leiutama. Aga laiemas mõttes õppida – seda küll. Ja kirjutamisel on ka oma käsitöö külg. Ja seda käsitööd saab õppida ainult käsitööd tehes. Selles mõttes on tõlkimine olnud just selline õppimise võimalus. Enamuse oma tõlkeid olen ise valinud. Ma pole elukutseline tõlkija, seetõttu on see võimalik.

Teen seda, mis meeldib, mis on minu jaoks tähtsad ja on olnud ka seda, et olen tahtnud neist autoritest alles õigesti aru saada. Kasvõi näiteks  Charles Baudelaire luulekogu “Kurja õied”. Kui ma omal ajal neid eestikeelseid tõlkeid lugesin, siis tundus, et mis neis siis nii väga erilist on. Ja kui ma õppisin prantsuse keeles lugema ja lugesin prantsuse keeles seda luulet, siis sain aru, miks sellest nii palju räägitakse.

Tundus, et seda mõtterikkust oli seal ikka rohkem kui tõlgetes. Aga luulega on mul nii, et ma ei saa sellest enne päriselt aru, kui pole teda eesti keelde ümber pannud. See luule ise on minu jaoks olemas ainult emakeeles. Siis on ta päris minu oma.

Miks te hakkasite prantsuse keelt õppima?

Kõige rohkem andis prantsuse keele õppimiseks tõuke soov lugeda prantsuse kirjandust. Sest ega seda eesti keeles polegi palju. Prantsuse keel oli justkui mingi eraldi maailm. Tahtsin olla natukene teistsugune ja õppida seda tundma. Praegu ma tõlgin ka ühte douard Louis` nimelist autorit. See läheb kergelt. Iga tõlge nii kergelt ei lähe. Loen ja kirjutan selle asja ümber, nagu mina seda ütleksin.

Tõlkimine on suur istumise töö. Mina ei ole suur istuja. Ise kirjutamisel saad ringi käia, mõelda. Tahan vahepeal looduses käia, olen suur loodusesõber. Avastasin juba lapsena, et mul on looduses hea, et leian seal käimisest mingit kosutust.

Tõlkekirjandus on niisama tähtis nagu eesti originaalkirjandus, mõnikord veel tähtsamgi.

Millise teose kirjutamine on olnud kõige raskem?

Ma sellises raskuse kategoorias ei oskagi mõelda. Neid on alati olnud huvitav kirjutada ja olen neid teinud suure rõõmuga. Sa paned igasse teosesse endast väga palju. Ja alati tagantjärele selgub, et sa oled tühi. Kirjutamise aeg kuidagi toidab, annab uut energiat. Aga ainult selleks, et sa veel rohkem annaksid välja. Kui raamat on ilmunud, siis reeglina järgneb langus ja päris raske. Siis sa lihtsalt hakkad taastuma ja sellel on mitu etappi. Vahetult pärast raamatu lõpetamist on tunne, et sa võid lõputult niimoodi edasi lasta. Et see sai nüüd valmis, võtaks kohe uue käsile. Aga siis tuleb välja, et seda järgmist ikka ei saa samamoodi kirjutada. Siis tuleb see auk kahe teose vahele. On tunne, et ma ei kirjuta üldse, mitte iialgi enam ühtegi raamatut. See on nii raske, valus ja vaevaline, miks ma pean ennast niimoodi vaevama. Saab ju ka ometi kergemini elada siin ilmas. Läheb veel aega mööda ja tekib jälle igatsus kirjutamise järele. Siis tundub, et mingi asi jäi ikka veel ütlemata.

“Piiririik” oli teie esimene romaan, see ilmus Emil Tode nime all, ning mõned on seda nimetanud ka meie esimeseks homoromaaniks. Sellel oli tohutu menu ja see tõlgiti väga mitmesse keelde, mida eesti kirjanikega naljalt ei juhtu. Kas see üllatas teid?

Loomulikult. See oli šokk. Sõna otseses mõttes. Vähemalt minu elus on küll olnud sellised pudelikaelad, et kas sa tuled sealt läbi või ei tule. See oli üks selline pudelikael. Mulle oli selle raamatu ärategemine väga vajalik, see avas mulle täiesti uue elu ja uued võimalused.

Miks üldse varjunimi? Tahtsite põgeneda vastutuse eest?

Selle otsustasin võtta siis, kui läks raamatu avaldamiseks. Alguses ma selle peale üldse ei mõelnudki. Ma tahtsin, et raamat tuleks puhtalt lehelt. Olin ju enne luulekogusid avaldanud, autorina olin juba tuntud. Mõtlesin, et las see tuleb nii, et keegi ei tea autorit. Mõnes mõttes oli see ka põgenemine. Et sa saad ise vabalt edasi elada ja ei pea samastuma sellega, millest see raamat räägib. Muidugi see autorlus väga kauaks saladuseks ei jäänud. Ega ma lõpuks seda ise ka nii palju ei varjanud. Pigem oli see niisugune avapaugu küsimus, et kuidas välja tuleb. Pseudonüümi kasutamine on ka üks osa kirjanduslikust mängust. On ka niisuguseid kirjanikke välismaal, kelle tegelikku nime ja nägu keegi ei teagi peale kirjastaja ja advokaadi.

Teil oli ka teine varjunimi Anton Nigov, mille all ilmus romaan “Harjutused”.

Kui poleks omal ajal olnud nimede eestistamist, siis ma oleksingi sellist perekonnanime kandnud. See oli minu vanaisa nimi. Tema muutis selle Õnnepaluks. Isa rääkis, et -palu liide oli sel ajal moes olnud.

Kas kirjanik peaks tegelema ka ühiskondlike probleemidega või on tema uurimisala ainult inimese isiklik elu ja sellega seonduv?

No aga see inimese elu on ju ühiskondlik teema igal juhul. Kirjanik on paratamatult ühiskondlik tegelane. Raamatu väljaandmine on juba väga ühiskondlik akt. Sa lased mitmes tuhandes eksemplaris trükkida oma mõtteid. See ju mõjutab inimesi ja nende elu. Sa astud välja mingisuguste tõdede ja seisukohtadega. Ega see ei toimu ju ainult ajakirjanduses. Kirjandus on ka samasugune ühiskondliku võitluse väli. Aga ta on teistmoodi asi kui ajakirjandus. Kirjandus läheneb siiski oma teemale teistmoodi kui uuriv ajakirjandus.

Aga samas – kirjanikud on alati avaldanud oma mõtteid ka ajakirjanduses ja teinud lehtedele kaastööd. Kirjanikud soovivad ka osaleda ühiskondlikus debatis ja öelda mõningaid asju otse välja. Poliitikud on oma usutavuse partei joonest kinni pidamisega ära raisanud, kirjanikud saavad ausalt öelda enda nimel, mida nad arvavad. Kirjaniku varandus ongi tema vabadus, see, et ta ei sõltu kellestki.