“Mees murdis mulle koju sisse ja ma tõesti arvasin, et ta tapab mu ära. Ta lõi mind, pani mantlivöö ümber kaela ja hakkas kägistama,” meenutas Laura Valk, kellest pärast oma läbielamisi on saanud terapeut ja naiste enesearmastuse õpetaja. Tihti pole vägivaldsest suhtest lahkuda soovivatel naistel aga kuhugi varju minna. Paraku on varjupaikade rahakott aastatega üha õhemaks jäänud, sest viimasel viiel aastal pole rahastus suurenenud.

Iga päev jõuab politsei Tallinnas keskmiselt 11 perevägivalla all kannatava naise juurde. Kokku tegeles politsei mullu Tallinnas aastas lausa 4046 peresisese vägivalla juhtumiga. Koduvägivald on tänapäeval kõige levinum vägivalla vorm, paljudel naistel on öistel tänavatel ohutum liikuda kui kodus olla. Ja isegi kui naine tahab suhtest lahkuda, pole see nii lihtne.

Kui Merli T. soovis julma mehe maha jätta, hoidis mees teda vägivaldselt korteris kinni. “Ta ei lasknud mul lihtsalt füüsiliselt minna, viskas mind toa teise otsa, hoides pidžaamast nii kinni, et see rebenes seljast,” meenutas Merli. “Tahtsin uksest välja minna, aga ta võttis mu ümbert kinni ega lasknud lahti, ükskõik kui palju ma ka ei rabelenud või ei karjunud. Päev hiljem sain teada, et politsei oli uurinud, milles asi. Aga mees käskis mul saata korteriomanikule sõnumi, et mul oli tööl raske päev ja olen ise oma karjumises süüdi.”

Oma jubedate kogemuste põhjal raamatu “Kohvrid ukse taha” kirjutanud Laura Valk (24) kohtus oma esimese elukaaslasega 17-aastaselt. “Mees käitus minuga väga hästi, jumaldas mind, mul oli temaga tore olla ja ma tundsin esimest korda elus, et olen armastatud ja hoitud,” rääkis naine, kelles haigutas toona enda sõnul suur armastusepuudus iseenda vastu. Esimesed tülid ei lasknud end aga kaua oodata. “Need toimusid, kui me isegi ei elanud veel koos, aga ma kolisin temaga ikkagi kokku,” tunnistas Laura. “Esimese löömise järel olin üleni potisinine.”

Ka Laura elukaaslane ei lasknud teda tulema. Nende juures hakkas lõpuks naise ja naabrite kaebuste peale sagedasti politsei käima, sest mees võttis naiselt ära telefoni, võtmed, rahakoti ja autovõtmed, et ta ei saaks kodust lahkuda. “Suhte lõpupoole tahtsin sealt pääseda, aga mul ei olnud veel viise, kuidas seda teha. Siis oli mu strateegia niisugune, et hakkasin tülide ajal palju kisa tegema ja spetsiaalselt karjuma, et naabrid kuuleksid ja politsei kutsuksid,” lausus naine. “Tihti käis politsei ära, aga ei saanud kedagi minema viia, sest me ei olnud purjus. Mees ise on mind ka ise järgmisel hommikul pärast tüli traumapunkti viinud.”

Haavad kogu eluks

Kui palju esineb lähisuhtevägivalda, mis koduseinte vahelt välja ei jõua, võib vaid oletada. On hinnatud, et lääne ühiskonnas kogeb lähisuhtevägivalda elu jooksul keskmiselt iga neljas naine ja neist vähem kui 15% on juhtunust teada andnud ka võimuorganitele.
“Politseid ei kutsuta kohale esimese vägivallajuhtumi peale,” nentis ka politsei- ja piirivalveameti Põhja prefekt Joosep Kaasik. “Tavapärane muster on ikkagi niisugune, et vägivald on eelnevalt korduvalt aset leidnud ning jõudnud piirini, kus inimene seda enam taluda ei suuda. Siis kutsutakse politsei sekkuma.” Kaasiku sõnul küsitakse kannatanult kohapeal ka nõusolekut tema andmete edastamiseks Ohvriabile, kuid 60% kannatanutest keeldub sellest. Ühtlasi kammitseb lähisuhtevägivalla vähenemist Eestis nii asjatundjate puudus kui ka naiste kriisikodude üha õhemaks kuluv rahakott. Samal ajal registreeritakse aastas ligi 16 000 lähisuhtevägivalla juhtumit.
Paraku jäävad paljud naised isegi pärast kõige alandavamaid kogemusi aastateks vägivaldsesse suhtesse. “Kui meil mehega olid suured kaklused ja tülid, olid leppimise momendid kõige ilusamad,” tõdes Laura. “Olin endale maha müünud idee, et me oleme hingesugulased ja määratud koos olema.”
Laura ei jätnud meest peksmise järel sinnapaika. “Lihtsam oleks olnud mehega mitte suhelda. Aga ma väga armastasin teda ja lootsin, et ta muutub,” rääkis Laura. Tema sõnul nuttis elukaaslane tülijärgsel hommikul, et tal on nii väga abi vaja, ja palus, et naine aitaks. See tekitas Lauras tunde, et ta saab olla mehele vajalik. “Tundsin, et mina saan nüüd olla naine, kes ta terveks teeb – kes aitab teda sellest suurest vihast ja valust välja. Kaassõltuvusega käibki kaasas tendents, et me tahame tegeleda oma partneriga ja mitte võtta vastutust enda eest, ehk mitte lihtsalt ära minna. Kui armastuse puudus, üksindustunne, sisemine valu ja ebakindlus on nii suured, lepime kasvõi vägivallaga, peaasi, et ei peaks üksi olema. Lisaks olin vaadanud lapsena igasuguseid Mehhiko seebikaid – seal ju kõik virutavad kõrvakiile ja käib tohutu draama.” Nii hakkas ka Laurale noore täiskasvanuna tunduma normaalne, et armastus tähendabki pisaraid.
Sarnast juttu rääkis ka Merli T. “Meie suhe ei olnud kogu aeg halb, ülejäänud aeg oli väga maagiline ja lilleline,” põhjendas naine. “Ikka ju tahad temaga koos olla, usud, et läheb paremaks ja det see on ainult ajutine. Lisaks on raske vägivallast rääkida. Märksõna on ikkagi lootus, et mees muutub, sest ta ju lubab seda kogu aeg… et ta ei tee ega ütle enam niimoodi, ning valab sind jälle armastusega üle.”

Praegu kinnitas teisi ohvreid abistav kogemusnõustaja Merli Kaunissaar, et perevägivalla all kannatajatel on justkui üks ja sama loits peal – nad on kindlalt veendunud, et on olukorra ise põhjustanud ning ega mujal keegi neid nagunii ei taha ka. “Tihti isoleerivad vägivallatsejad naise sõbrannadest ja lähedastest täiesti ära – sel juhul sa oledki kogu aeg vägivallatseja mõjuvõimu all ning hakkadki tema sõnu uskuma, sest kuskilt mujalt kõrvaltvaataja vaatenurka sisse, ei tule,” rääkis Kaunissaar. “Vägivallatsejatel oleks nagu mingi õpik, kust nad neid väljendeid õpivad, mida naiste kohta ütlevad. Põhisõnad on “lehm”, “hoor”, “kole” ja “paks”. Mina nõustan üldiselt virtuaalselt, aga aeg-ajalt teeme oma tugigrupiga ka kohtumisi. Üks naine oli mulle rääkinud, et ta kaaslane sõimab teda kogu aeg paksuks, aga kui ma päris elus teda nägin, selgus, et tegemist on sihvaka ja ilusa naisega, kes uskuski, et ta on paks! Kuna ta oli teistest isoleeritud, oli ainus inimene, kes talle üldse midagi rääkis, tema elukaaslane.”

Naised usuvad, et on ise süüdi

Ka Merli T. tõdes, et kui mees korrutab ühte solvangut veel ja veel, on see manipulatsioon, ja naine lõpuks hakkabki seda endast uskuma – kui endale päriselt mitte tunnistades, siis alateadlikult ikkagi. Lisaks veel klassikalised: “Sa oled minuta eikeegi” või “Keegi ei armastaks sind peale minu”, mida taolised mehed lausuvad. “Kui lisandub veel keelamine, et naine ei tohi suhelda oma sõprade või perekonnaga, ning rääkimine, kuidas tema pere või sõbrad on minu kohta öelnud, tambib mees su nii osavalt ja sujuvalt maha, et oledki justkui lõksus.”
Laura lisas, et ohvril tekib ka n-ö enesehaletsusmoment: ma olen nii katki või halb, et keegi teine ei suudakski mind armastada. “Aga mees mõistab, sellepärast me olemegi siin olukorras koos,” ütles ta. “Minu puhul kahjuks tugevdas sidet mehega veelgi draama, mis suhte juurde käis. Ma siiralt uskusin, et võib-olla asi ongi minus ja me saame sellest üle.”
Laura jaoks algas muutus siis, kui ta sattus teraapiasse ja hakkas raamatuid lugema. See juhtus alles pärast seda, kui naine oli suutnud ennast kokku võtta ja vägivaldsest suhtest lahkuda
Esimene samm oli Laural lähedastele toimuvast rääkimine ning endale abivajajate võrgustiku loomine. “Jah, mu sõbrannad ja vanemad ei tulnud mu asju kokku pakkima, aga kui küsisin abi, olid nad olemas,” möönis Laura. Samuti asus naine üle vaatama oma majanduslikke võimalusi ja raha kõrvale panema. “Lisaks käisin EMO-s oma vigastusi registreerimas.” Tema vägivaldne suhe lõppeski sellega, et naine andis asjadele ikkagi ametliku käigu ning käis kohtutee lõpuni.
Ka Merli T. üks esimesi samme oli lähedastele rääkimine. “Saime sõbrannadega kokku ning üks hetk tunnistasin, mis mu elus parasjagu toimub,” meenutas ta. “Sõbrannade reaktsioonist sain aru, et olukord, kus ma hetkel olen, on väga haiglane. Suhtest aitas mind välja ka asjaolu, et armastus hakkas lihtsalt hääbuma – sa näed meest teises valguses ja tõded lõpuks, kui halvasti ta sind kohtleb. Üks hetk sai lõplikult villand ning kolisin minema. See muidugi ei tähenda, et ta mind rahule oleks jätnud. Mees üritas telefoni teel veel suhet taastada. See oli ajal, mil tal oli väidetavalt juba uus naine. Ei läinud kaua, kui kuulsin kuulujutte ka uue naise väärkohtlemisest. Olin naist eelnevalt üritanud hoiatada, kuid tulutult…”

Eriti vaja kaitset lahkumineku ajal

Järgnes periood, kus Merli T. avameelselt rääkis oma kogemusest. “Seda kuuldes kirjutas mees mulle mitmete valekontode alt ning jätkas ähvardustega, millest ma õnneks välja ei teinud,” rääkis naine. “Oleksin tagantjärgi muidugi võinud politsei poole pöörduda, aga kui terve suhte vältel korrutatakse, et politsei ei usuks mind (vaatamata tõenditele), siis isegi ei tule enam selle mõtte peale.”
Merli Kaunissaar nentis, et eri teaduslike uuringute kohaselt terror alles algab ja tihtipeale võib isegi ohtlikum olla, kui naine otsustab suhtest lahkuda. “Sageli toimuvad ka tapmised siis, kui suhtest on lahkutud,” lisas ta. “Vägivallatsejale see absoluutselt ei meeldi, sest tema on saanud ju naise kallal oma võimu teostada ja üks hetk seda võimalust enam ei ole.”
Kõige ekstreemsem oli ilmselt üks seik, kus ma olin juba välja kolinud, aga vägivald veel jätkus, meenutas Valk. “Mees murdis mulle koju sisse, mida juhtus küll korduvalt, aga sel korral ma tõesti arvasin, et ta tapab mu ära – ta lõi mind, aga surmahirmu tundsin momendil, kus ta pani mulle mantlivöö ümber kaela ja hakkas mind kägistama.”
Vägivallatsejad on osavad manipuleerima ka laste kaudu. “Näiteks üks isa maksis elatist kümnesendistes, mille ta andis lapsele koolikotiga kaasa,” rääkis Kaunissaar. “Need on väiksed asjad, millega ei saa ju ometi võimude poole pöörduda, aga naine teab, et need on tema enesekindluse õõnestamiseks tehtud. Tavapärane on seegi, et isa lubab lapsele maad ja ilmad kokku – igasuguseid kingitused ja asjad – ja siis ütleb, et emme ostab. Samal ajal vägivallatseja teab, et ema on niivõrd kehvas majanduslikus seisus, et tal lihtsalt ei ole võimalik kõike seda osta… ja siis on laps ema peale pahane, miks ta ei saa neid asju, mida talle lubati.” Isa saab siis loomulikult näpuga ema peale näidata, et tema on paha.

Kriisikodude rahakott õhem

Naistel on praegu võimalus vägivallatseja eest varjule minna naiste kriisikodudesse. Eestis pakuvad seda naiste tugikeskused, mida peavad üleval vabaühendused. Nende MTÜ-de abi naistele sõltub aga riigi rahast, mis on paraku viimased neli aastat olnud sama suur – üks miljon eurot. Nii ootavad naiste tugikeskused väga riigi rahastuse suurenemist.
Terve Harjumaa peale on vägivalda kogenud naistele kaks naiste tugikeskust: Tallinna naiste kriisikodu ja Tallinna naiste tugikeskus.
“Majutuskohti on juurde tulnud, ja kui abivajajaid peaks rohkem olema, küll me leiame ka siis võimalusi majutada,” kinnitas naiste tugikeskuse juhataja Vaike Pähn. “Lisaks saavad naised minna ema ja lapse turvakoju ning analoogsesse asutusse Nõmme-Kase tänaval, kus abistatakse lisaks vägivallaprobleemidele ka sotsiaalprobleemidega Tallinna naisi.”

Lisaraha pole kindel

Tallinna naiste kriisikodu näiteks sai 2020. aastal linnalt juurde kümme varjupaigakohta, kuid nende ülalpidamiseks riik raha ei andnud. “Oleme siiani pidanud arvestama sama rahaga, ilma et peaksime arvesse võtma inflatsiooni ja uue varjupaiga kulusid,” tõdes Tallinna naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiver.

“Meil on kahel aadressil kokku 22 kohta, lisaks on kohad väikelastele. Ka Tallinna naiste tugikeskusel on mõned korterid ja kohti juurde ei ole vaja. Juurde oleks vaja ennekõike raha töötajatele konkurentsivõimeliste palkade ja olulisel määral tõusnud kommunaalmaksete tasumiseks.”
Eesti naiste varjupaikade liidu juhatuse liikme Eha Reitelmanni sõnul on riigi raha suurendamisest olnud juttu eelmise aasta lõpust, kuid summa pole veel selge.
Sotsiaalkindlustusameti naiste tugikeskuse teenuse juht Andrea Kink kinnitas, et amet mõistab oma lepingupartnerite muret ning on tugikeskustega sel teemal regulaarselt suhelnud. “2023. aastal on sotsiaalkindlustusamet suurendamas kõigi üle Eesti paiknevate naiste tugikeskuste eelarveid,” lubas Kink. “Lepingute muudatused on veel töös ning seetõttu oleks meil ennatlik täpseid suurenenud summasid välja tuua. Anname oma parima, et lepingute eelarvelised muudatused jõuaksid esimesel võimalusel realiseerumiseni.”
Inga Mikiveri kinnitusel on praegusaja suurim mure sotsiaalsüsteemi ülekoormatus, mis annab antud valdkonnas väga teravalt tunda. “Järjest rohkem satub meile kliente, kelle puhul on vägivald kuhjunud ja lahendamata sotsiaalprobleemide tulemus,” tõdes Mikiver. “Süvenev turvalisuse puudumine ühiskonnas tervikuna ja hirm majandusliku toimetuleku pärast sunnib naisi veelgi enam viimase võimaluseni püsima kooselus vägivaldse partneriga. Selle tõttu on probleemid lahkumise ajaks juba väga suured. Arusaadavalt ongi kodust ära tulnud naistel praegusel ajal väga raske mõistliku hinnaga korterit leida ja lisaks suurtele kommunaalmaksudele ka kõrget üürihinda maksta.”
Ka ei ole vägivaldsest suhtest lahkunud ja lapsi üleval pidavate naiste olukorda kergemaks muutnud uus elatise maksmise kord. “Pigem on neil keerukamaks läinud,” nentis Mikiver. “Väga levinud on trend, et isad, kes lastega pole seni tegelenud ega koos aega veetnud, tahavad nüüd kangesti elatise maksmisest pääsemiseks jagada lapsega koos olemise aega võrdselt teise vanemaga, arvestamata lapse heaolu ja turvalisust.”

Naised annavad vägivallast rohkem teada

Sellises olukorras löövad paljud naised elatisele käega, et lapse vaimse tervise huvides teda mitte vägivaldse vanema juurde saata, kuid see raskendab nende majanduslikku toimetulekut veelgi.
Eha Reitelmann tõi välja, et Tallinna naiste tugikeskusesse pöördunud naiste arv on võrreldes ajaga, kui tööd alustati, kasvanud üle kahe korra. Kui 2016. aastal pöördus abi otsima 186 naist, siis 2020. aastal oli pöördumisi 388, 2021. aastal 488 ja lõppenud aastal 438. Põhiliseks tööks on olnud psühhosotsiaalne nõustamine, mida pakutakse nii telefoni teel kui silmast silma, samuti juriidiline ja psühholoogiline nõustamine, vähem vajatakse majutust.

Reitelmanni sõnul praegu veel ükski ohver ukse taha ei jää, samuti saavad kõik soovijad nõustamist juristilt ja psühholoogilt. Paraku võib nõustamiste maht aasta lõpus siiski väheneda, kui riigi lubatud lisaraha jääb inflatsioonile tugevasti alla.
Ka vägivalla ennetusse ja teavitustöö jaoks ei jagu piisavalt raha. Väga oleks vaja näiteks suhtekoolitusi. Neid teenuseid pakutakse täna Eestis väljaspool naiste tugikeskusi ja need on tasulised. “Kui juba hakkab tunduma, et suhtesse on tekkinud mõrad, tasub kindlasti otsida võimalusi oma paarisuhte tervendamiseks ja mitte loota, et küllap suhe paraneb iseenesest, sest armastus on ju alles,” soovitas Reitelmann. Eestis leidub üksikisikutele ja paaridele nii paariteraapiat kui erinevaid suhtekoolitusi nagu näiteks PREP-programmid, mis aitavad parandada suhteoskusi, õpetades tehnikaid, kuidas partnerit kuulata ja end väljendada, lahendada konflikte jne. On olemas ka erinevaid programme isadele. “Siiski, kui peres on juba selged vägivalla märgid, tuleks pöörduda tugikeskusse või ohvriabisse,” rõhutas Reitelmann.
Eestis leidub üksikisikutele ja paaridele nii paariteraapiat kui eri suhtekoolitusi, nagu näiteks PREP-programmid, mis aitavad parandada suhteoskusi, õpetades tehnikaid, kuidas partnerit kuulata ja end väljendada, lahendada konflikte jne. On olemas ka eri programme isadele. “Siiski, kui peres on juba selged vägivalla märgid, tuleks pöörduda tugikeskusse või ohvriabisse,” rõhutas Reitelmann.
“On hea tõdeda, et ühiskonna teadlikkus vägivallast on täiesti muutunud – kui mingi aeg tagasi arvati, et vägivald on peresisene asi, on praegu valdav ikkagi hoiak, et see on lubamatu,” märkis Tallinna naiste tugikeskuse juhataja Vaike Pähn. Samuti on hea, et naised annavad ohust kodus varem teada ning teavad ka paremini, mis on vaimne vägivald. “Kahjuks puuduvad paaridel oskused, et suhet hoida. Inimesed enam ei räägi omavahel, vaid arvavad, et partner peaks niigi aru saama, mida teine mõtleb. Oma mõtteid ja tundeid ei osata väljendada,” rääkis Pähn. “Praeguste üleskutsete nagu “Märka vägivalda” ning “Pöördu – ja abi on olemas” kõrval peaks kõlama soovitus “Hoia oma suhte tervist”, pannes suuremat rõhku ennetusele, et vägivalda ei tekiks. Vägivald ju kasvab aegamööda, aga seda ei pruugita märgata alguses, ometi on siis veel võimalik suhet parandada.”
Perevägivalla ennetamises on oluline osa vanemlike oskuste parandamisel ja paarisuhteoskuste õpetamisel noortele. Pähn tõi välja, et naised, kes on ise vägivalda kogenud, võivad mõnikord vägivaldselt käituda ka oma lastega. “Siin ei ole silmas peetud füüsilist vägivalda, vaid pigem ülemäärast kontrolli ja omanditunnet, mis võib laste suhtes tugevalt väljenduda,” selgitas Pähn. “Kui naine on aastaid elanud vägivalla sees, võib vägivald kujuneda ka tema toimetulekuoskuseks – arvatakse, et niimoodi sai mees oma tahtmist ja niimoodi saan ka mina lapsi kasvatada.” Pärast jõustamiskoolitust tekivad hoopis teistsugused arusaamad.

Kust saada abi või kuhu vägivallast teatada?
• Kui satud ise hätta või kuuled naabrite juurest sõimu, appihüüdeid, näed vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112.
• Esmast kriisinõustamist pakub ööpäev läbi tasuta ohvriabi kriisitelefon 116 006. Võib pöörduda ka anonüümselt. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles.
• Tugitelefon 1492 on ööpäevaringne tasuta (anonüümne) lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda.
• Naiste tugikeskuse teenus on tervikteenus, kus igas maakonnas pakutakse nii ööpäevaringset esmast ärakuulamist ja infot kui ka põhjalikumat juhtumipõhist nõustamist, vajadusel psühholoogilist ning juriidilist tuge ning turvalist majutust naisele ja lastele. Info:/www.palunabi.ee/naiste-tugikeskused
• Ööpäevaringne vastuvõtt majutusüksusesse ja esmane kriisinõustamine: MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu, tel 526 4697, www.naisteabi.ee, e-post tallinn@naisteabi.ee
• Eesti naiste varjupaikade liidu Tallinna naiste tugikeskus, tel 5757 0911, www.naisteliin.ee, e-post tallinnanaistetugi@gmail.com
• Ema ja lapse turvakodu, tel 5347 9001 (24h)
• Tallina psühholoogiline kriisiabi, tel 631 4300, E,T,K 12-19; N,R 15-19
• Vägivallast loobumise tasuta tugiliinile 660 6077 saavad helistada nii vägivallast loobujad, nende lähedased kui ka vägivallatsejatega kokku puutuvad spetsialistid. Kõnedele vastatakse tööpäeviti kl 10-16, abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Pöördudes saab jääda anonüümseks, kuid kui kõne käigus selgub hädaohuolukord, edastab nõustaja info numbrile 112.
• Ennetav abi: PREP-suhtekoolitused: www.prep.ee; pere- ja paariteraapia www.pereterapeudid.ee

Mida toob 1. aprillist jõustuv ohvriabi seadus?

• Ohvriabi seadus peaks parandama abi kättesaadavust vägivalla, kuriteo või kriisijuhtumi ohvritele. Lisaks muutub selgemaks kuriteoohvrite hüvitiste taotlemise süsteem.
• Pere- ja seksuaalvägivalla ohvrid hakkavad saama traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi sõltumata süüteomenetlusest.
• Paremaks abistamiseks saab sotsiaalkindlustusamet õiguse kõrge riskiga täisealiste perevägivalla ohvrite puhul vahetada andmeid teiste ohvrit abistavate asutuste ja spetsialistidega.
• Vägivallakuriteo ohvrite toetuse arvutamisel ei arvestata edaspidi hüvitisest maha riiklikke toetusi.

KÜSI ABI: Keegi ei pea elama vägivaldses kodus
Tallinn pakub ka ühekordset 900-eurost üüritoetust, et vägivalla all kannatavad naised saaksid leida endale uue elukoha ja neil oleks raha esimeseks sissemaksuks.

Abilinnapea Betina Beškina sõnul on vägivalla ringist väljumine valulik ja raske teekond, sest pahatihti on ohver agressorist nii emotsionaalselt kui rahaliselt sõltuv. “Siin on roll ka lähedastel, et märgata ning abi ja tuge pakkuda,” lausus ta. “Üksinda on seda teekonda väga raske läbida ning peab olema palju julgust, et pageda oma kodust varjupaika. Kindlasti ei pea keegi elama ahistavas ja vägivaldses kodus – loodan, et aina rohkem naisi tajuvad seda ja otsivad väljapääsu. Tallinnal on näiteks ühekordne üüritoetus, 900 eurot, mõeldud just vägivalla all kannatavatele naistele. Uue elu alustamine on materiaalselt raske ja selle toetuse abil saavad nad leida endale uut kodu ja sinna kolida.”
Linnal on Beškina kinnitusel kaks varjupaika perevägivalda kogenud naistele ning emadele ja lapsele/lastele. “Kuna tegemist on tugevalt traumeeritud naistega, kes on võib-olla aastaid elanud ahistavas keskkonnas, on neil vaja ka psühholoogilist abi, et vägivallatsüklist välja tulla,” lausus ta. “Et neid naisi aidata, peab leidma rahastuse. Loodetavasti riik leiab raha, et hädavajaliku kriisiteenuse rahastust suurenda. Vaadates, kuidas praegu tõstetakse näiteks perehüvitisi, on see ilmselgelt proportsioonist väljas, ometi on sinna kate leitud. Sellises olukorras mitte leida raha kriisiteenusele oleks väga kahetsusväärne.”
Beškina sõnul leiab linn alati võimaluse, et riigi rahastuse puudujääke korvata, kuid see on väga vale, et aina rohkem ilma katteta vastutust antakse omavalitsusele. “Seadus ütleb selgelt, mis on riiklik vastutus ja mis omavalitsuse vastutus. Kindlasti peaks riik leidma olukorrale lahenduse,” lausus abilinnapea.