Viimased aastad pole kaupmeestele olnud lihtsamate killast. Oma sügava jälje on jätnud nii koroonakriis, sõja puhkemine kui ka kiire hinnatõus. Viimasega on tihedalt seotud aga veel üks suur murekoht, mis on seni teenimatult tähelepanuta jäänud. Nimelt on massilised poevargused muutunud igapäevaseks nähtuseks ning praeguses õigusruumis ei suudeta neid ka ohjata, kirjutab R-Kioski regioonijuht Kai Kallaste.

Poevargused on teema, millest avalikult palju ei räägita. Miks? Sest kaupmehed ei soovi anda teemat käsitledes probleemile hoogu juurde ning “inspireerida” järgmisi võimalikke vargaid. Samas tuleb tunnistada, et ka silma kinni pigistamine ei aita. Varastatud kaupade väärtus järjest kasvab ning probleemile lahendust ei paista.

R-Kioskites kirjutame iga kuu sõltuvalt poest korstnasse ca 1000 euro väärtuses kaupu. Kõige teravam on probleem pealinnas ning mõnes kesklinna kaupluses läheb riiulitelt asju jalutama ka kordades suuremate summade eest. Kokku on need rahasummad aga kõigest mõne aastaga pea kolmekordistunud. Kui vaadata, mida on viimase aasta jooksul teinud Eesti hinnatõusu peegeldav tarbijahinnaindeks, siis on selge, et nii varguste arv kui ka varastatud kauba väärtus kasvavad edasi.

Ka statistika kinnitab, et just vargused kauplustest on üks levinumaid süüteoliike ning neid pannakse toime iga päev. Seaduse silmis saab kauplusevargused jagada kaheks: väärteod kahjuga alla 200 euro ning kuriteod kahjuga üle 200 euro. Sõltuvalt sellest erinevad ka võimalikud karistused varga tabamisel, mistõttu ei ületa suur osa varastest väga teadlikult 200 euro piirmäära. Süstemaatiliste varaste tekitatav kahju ületab aga kuriteo piirmäära kindlasti.

Peaasjalikult algklasside õpilaste seas on väga levinud ka vargused ühise sõpruskonna väljakutsena või tullakse suure kambaga poodi, et siis keegi midagi põue saaks pista. Tagajärgedega tegelemine koostöös noorsoopolitsei, tavapolitsei, aga ka koolidega on harjumuspärane osa meie igapäevast. Noorsoopolitsei tavapraktika on noorte ja ka lastevanematega suhelda, eelistatakse mittekaristuslikku meetodit. Politsei kogemus ütleb, et rahatrahvist enam mõjutab noori taastava õiguse rakendamine. See tähendab, et noortele antakse võimalus oma tegu heastada ja kahju hüvitada.

Loomulikult on noori, kes sellises olukorras oma eksimust mõistavad ning on edaspidi seadusekuulekamad. Paraku suures pildis see olukorda ei muuda. On neidki, kes arvavad, et süütute väärtegudega ei peakski tegelema, aga pead liiva alla peites oleme varsti hoopis suurema probleemiga silmitsi. Juba praegu tuleb üha enam rinda pista nendega, kelle jaoks järgneb ühele libastumisele teine, kolmas, neljas, kuniks tegevus ongi süsteemne. Fakt on, et tänased pisivargused viivad ilma sekkumiseta varem või hiljem süsteemse kuritegevuseni ning muutuvad osaks käitumismustrist.

Näeme ka enda poevõrgu pealt, et oma käike planeeritakse üha teadlikumalt – täna Tallinnas, homme Tartus, ülehomme Pärnus. Nii tekivadki süstemaatilised vargused, mille puhul on isik toime pannud vähemalt kolm vargust, mis on omavahel seotud ja moodustavad teatud sisulise süsteemi. Teame seda, sest varguste tuvastamine ja sama isiku erinevate tegude omavahel ühendamine on tänu digivõimekuse paranemisele muutunud tõhusamaks. Selle tulemusel on järjest rohkem juhtumeid, kus mitu erinevas kohas toime pandud pisivarguse episoodi suudetakse kokku viia ning neid liites saame rääkida kuriteost.

Loomulikult ei piisa pelgalt karmimast karistusest varguste lõppemiseks, aga ühele osale ühiskonnast on see siiski piisavaks teguriks, et mitte järgmist sammu astuda. Siit-sealt on aga kõlanud sootuks sarivarguste dekriminaliseerimise mõtteid. Nii on näiteks riigi peaprokurör Andres Parmas öelnud, et süstemaatilised pisivargused võiks nimetada ümber väärteoks. Samuti on mängitud mõttega tõsta kriminaalse varguse piiri näiteks 400 euroni. Mõlemad sammud lisaks minu hinnangul pisivarastele karistamatuse tunnet ning tooks seega kaupmeestele raskemad tagajärjed ning suuremad augud, mida omavahenditest lappida.

Tegelik probleem on aga hoopis mujal. Selle asemel, et panna suurt auru karistuste karmimaks või leebemaks keeramise aruteludele, peaksime ühiskonnas tegelema sellega, et mõista, miks õigusrikkumisi toime pannakse ehk tegelema juurprobleemiga. Siin jäävad aga kaupmeeste käed lühikeseks ning vaja oleks riigipoolset sekkumist. Sest nagu on kunagi öelnud Vana-Hiina filosoof Konfutsius: “Kandke hoolt, et ausus tasuks paremini ära kui varastamine, ja vargused lakkavad.”