Heerold alias Jüri Kuuskemaa viis seekord Lutheri vabrikute kuldvaramusse, mis enne I maailmasõda oli üks suurimaid puidutöötlemisettevõtteid maailmas. Vabrikute ehitiste kompleks ulatus neljale hektarile Pärnu maantee äärest Vana-Lõuna ja Veerenni tänavani.
„Pärnu maanteel äratab tähelepanu üks hiigelpikk mitme osaline hoone, mille taga on kõrged korstnad, mis viitavad vabrikule. Siin ongi paiknenud Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat, mis sai alguse aastal 1841, kui puidukaupmehe poeg Alexander Martin Luther rajas siia mööblivabriku, mis peatselt hakkas tootma ka vineeri,“ rääkis heerold.
Maailma suurim ettevõte
Kõige suuremas ruumis Pärnu maantee ääres asub praegu Abakhani kangapood. Veidi enam kui 30 aastat tagasi olid siin tööpingid ja töölised, kes valmistasid vineerist tooteid ja mööblit. See sai alguse juba 1881. aastal. Tootmise algus on seotud Lutherite töösturite perekonnaga, mille järgi tekkis osaühisus A. M. Luther.
„Paljudele võib tunduda lausa uskumatuna, et tsaariaja lõpul oli siinkandis kokku neljal hektaril hooneid, mis moodustasid selle osaühisuse ruumid. See oli maailma kõige suurem puidutöötlemisettevõte,“ märkis ta.
Lutherite perekond asus puidutöötlemisega tegelema juba 1760. aastatel. Aga veel sadakond aastat hiljem oli siin puidust hoone, mis asendati alguses kivist ühekordse hoonega. Laia keskruumi toetasid kivist sambad, millele tuginesid palgid ja puidust vahelaed.
Peatselt leiti, et tööstus edenes ja tellijaid tuli juurde ning tootmist tuli laiendada. Siis ehitati peale teine korrus. Enne I maailmasõda oli ettevõttes 2000 töölist. „Tegemist oli erakorralise olukorraga, mille tõttu perekond tõusis auväärsemate Eesti suguvõsade sekka. 1917. aastal oli Martin Luther koguni Eestimaa töösturite liidu president ning temast sai ka I-III riigikogu liige,“ rääkis Kuuskemaa.
Lutherist on tehtud ka minimuuseum
1940. aastal jäid nad oma valdustest ilma, kui algas nõukogude võim ja kogu tööstus natsionaliseeriti.
Hiiglaslik vineeri- ja mööblikombinaat ei mahtunud Pärnu maanteele enam ära. Vana-Lõuna tänava äär kuni Veerenni tänavani oli ka Lutheri poolt hoonestatud aktsiaselts. „Tegemist on lausa arhitektuuripärlitega, millest silmatorkavaim on kunagine tööliste söökla ja rahvamaja. Juugendkaarega fassaadi ülaosas on isegi töölise kujutis ning kogu see hoone on paearhitektuuri üks silmapaistvamaid näiteid,“ tõdes Kuuskemaa.
Selle kõrval asusid tööliste ja meistrite elamud. Lähedal asub masinasaal, mis korraldati ümber ärimajaks. See on omandanud väga huvitava arhitektuurse lahenduse, kus sulanduvad kokku uus ja vana arhitektuur.
Lutheri ärimajja sisenejat tabab visuaalne üllatus, lausus ta. „Võib tunduda, et oleme sattunud vanasse kirikusse, mis on jaotatud kolmeks lööviks kivist obeliskidega. Selle kohal kõrgub klaaskatus. Hoones on liitunud traditsiooniline Tallinna paas, klaas, betoon ja vineer. Sellega mälestatakse Lutheri vineerivabrikut, mis siin tegutses. Ka seinte viimistluses on seetõttu märgata vineerielemente,“ kirjeldas ta.
„See büroohoone kuulub Tallinna 25 kõige atraktiivsema büroohoone ja ühtlasi ka parima siseinterjööri hulka,“ märkis heerold.
„Lutheri vineeri- ja mööblivabriku kompleks on juba oma hoonete poolest nii rikkalik, et seda ei jõua ühe jutuga haarata. Seepärast on tore, et Lutherist on tehtud ka minimuuseum, kuhu on välja pandud vabrikus toodetud toole. Firma on oma maitselaadilt olnud väga eriline. Osalt on järgitud talutoole, samas ka erilisi linnatoole. Loominguline potentsiaal on olnud vägev,“ kinnitas ta.
