„Need, kes kõige kauemaks jäävad, keda sa kohe lapsest saadik kasvatad ja kellega muudkui koos aega veedad – eks need kasvavad ikka kõige rohkem südame külge. Selline loom on lõpuks tõesti nagu su oma laps juba,“ rääkis presidendi teenetemärgiga tunnustatud Tallinna loomaaia talitaja Anne Saluneem armastatud hoolealustest.
President Alar Karis tunnustas tänavu riikliku teenetemärgiga 167. silmapaistvat inimest, kellest üheks on Tallinna loomaaia pikaaegne töötaja Anne Saluneem.
„See oli tohutult suur uudis. Ei osanud alguses endale kohe pähe pannagi, et niisugune asi üldse võimalikuks sai,“ kirjeldas loomaaiatalitaja Anne Saluneem teenetemärgist teada saamise esmaseid emotsioone. Üllatus olnud sedavõrd suur, et veel veerand tundi hiljem värisesid naise jalad suurest erutusest edasi. „Tänutunne ja rõõm olid loomulikult suured,“ kinnitas Anne.
Märtsis täitub naisel loomaaias juba viiskümmend üheksa tööaastat. Neljajalgsete sõprade eest on teenekas talitaja oma pikaaegse karjääri jooksul hoolt kandnud paljudes erinevates rollides. Esimest korda loomaaeda nähes oli Anne kaheteistkümne aastane, sattudes sinna naturalistide jaama kaudu. Kõigepealt rohisid lapsed aeda, pärast tehti neile korralik ekskursioon eksootiliste loomade elupaigas.
Armus loomadesse esimesest pilgust
„Ma ei teadnud toona isegi seda, et on ülepea olemas selline asutus nagu loomaaed. Meie peres ei räägitud sellise paiga olemasolust mitte kunagi,“ meenutas Anne tütarlapseeas kogetud õnnelikku üllatust, mida uudse paiga nägemine talle tõi. Loomad kui sellised tüdrukule siiski võõrad polnud. „Maal käisime ju tihti, seal olime ka loomadega igatepidi harjunud.“
Loomaaia metsikuid ja eksootilisi asukaid esimest korda silmates armus tulevane supertalitaja neisse aga silmapilkselt ja jäädavalt.
„Kui ma neid ilusaid, karvaseid, lausa ära ütlemata armsaid loomi niimoodi korraga nägin – no see viis lihtsalt kõik mu seest momentaalselt nendega kaasa,“ meenutas teenetemärgiga tunnustatud talitaja esimest korda loomaaias. Sellest päevast saigi naise süda lõplikult sealsetele asukatele. „Peale seda hakkas asi niimoodi käima, et kohe, kui koolis tunnid lõppesid, siis mina muudkui padavai loomaaeda. Eks maksin jälle kolmkümmend kopikat pilet ja nii ma siis muudkui käisin seal oma loomakesi vaatamas.“
Soojad tunded loomade vastu pole Anne südames aga siiani jahtunud. „Nad on, jah, nagu pereliikmed lõpuks,“ tunnistas naine. „Peab siiski ka aru saama, et meil on tegemist ikkagi metsloomadega. Ega ei ole päris nõndamoodi, et peame saama loomi oma lõbuks nunnutada, süles hoida ja niisama väntsutada. See kõik on jäänud juba väga kaugetesse aegadesse – siis lihtsalt ei teatud, et loomapoegi ei tohi nii vara nende emade juurest ära võtta. Praegu on asjalood seevastu teisiti ja kõik pojad on pikalt oma emade juures. Nood hoiavad ja toidavad neid just nii kaua, kuni poegadel jõuab kätte juba õige võõrutamise aeg. Selles eas on nad juba nii ütelda samasuguse kiskja iseloomuga kui nende vanemadki.“
Pidas kodus lõvi, leopardi ja hundi kutsikaid
Samas kinnitas naine, et paljud, kes talitajate hooldada kauemaks jäävad, harjuvad lõpuks ka uudse ja pooleldi kodustatud olukorraga ära. Sellegipoolest on vaja alati silmas pidada ja teadvustada, et millise loomaga näiteks saab suhelda läbi puurivõre ja millisega mitte. „Kõik lapseeast peale üles kasvatatud loomad on mulle igatahes nagu pereliikmed,“ kinnitas Anne ja lisas, et just seepärast meeldib talle loomaaias kõige rohkem ikka õhtusel ajal viibida. „Siis on siin just seepärast eriti hea, et õhtuti jõuabki kätte justkui loomade aeg,“ pajatas naine. „Paljud metsloomad liiguvadki ringi just õhtul. Kuna meil on tegelikult keelatud külastajate ees loomadega suhelda, siis just õhtune aeg ongi selline, kus saab loomadega lähemalt suhelda. Võib õpetada neid ehk midagi tegema, saades sellisest suhtlusest ka vastastikkust naudingut.“
Kõigest neljateistkümne aastaselt hakkas naine loomaaias ka talitajana ametis käima. „Esimesel aastal sai tööd teha vaid koolivaheaegadel. Pärast kaheksanda klassi lõppu tekkis aga võimalus siia juba päriselt ametisse tulla.“
Loomaaia algusaegadel oli ka juhtumeid, kus Anne oma kodukorteris hundi, lõvi ja leopardi poegi kasvatas. Need olid küll märksa teistsugused ajad kui praegu. Tänaseks on teadmised loomaaiapidamisest nimelt palju arenenud. „Vanas loomaaias ei olnud meil titetuba nagu praegu siin on,“ selgitas ta eksootiliste koduloomade korteris hoidmise põhjuseid. „Kõige suurem kasvatamise töö käis ikka siis, kui hoidsin kodus leopardi poegasid. Kokku oli neid kolm tükki. Pärast saime juba sellised loomavanemad, kes kasvatasid ise oma poegi, peale mida läks see asi ka kergemaks.“
Lõvikutsikas veetis aega direktori toas
Loomade ja inimeste vahelist „semmimist“ on siiski ka pärast pisielukatele mõeldud titetoa valmimist aeg-ajalt ikka näha. „Nii näiteks istus meil üks lõvipoegki titetoast välja kasvamise järel pidevalt direktori toas. Aga pole ju midagi teha, kaua sa ikka hoiad suurt looma niimoodi. Ühel päeval tuleb ta ikkagi puuri viia ja hakata teda teistmoodi kasvatama.“
Kõige rohkem ongi Anne tööd teinud just kiskjatega, kellega loomatalitaja end ka kõige lähedasemaks peab. „Ma juba alustasin oma tööd kiskjate loomadega,“ rääkis pikaaegse kogemusega loomaaiatalitaja. „Kõige esimene minuga nii öelda nunnutav loom oli üks lumeleopard, kes oli siis üks kolme-nelja kuune. Ta oli ema juurest liiga vara ära võetud ja tõepoolest nagu kasulaps mulle. Käisin temaga mööda loomaaeda ringi ja muudkui kantseldasin teda.“
Anne sõnul on tal tulnud kiskjaid ülepea sageli hooldada. Need, keda lapsest saadik hoitud ja armastatud on, kasvavad naise sõnul lõpuks ka päris kõvasti südame külge.
„Eks need, kellega sa muudkui koos aega veedad – no need on tõesti lõpuks nagu oma lapsed juba,“ rääkis Anne palavalt armastatud hoolealustest. „Oled näinud teda ju oma silme all kasvamas ja kosumas.“
Lihtsalt rõõmu saab Anne sõnul tunda aga väga paljudest teistestki loomadest. „Kui tulen näiteks mööda territooriumi ja näen, et leopardid on väljas, siis alati räägin nendega ja kutsun neid lähemale. Puristan nende keeles, proovin natuke häält teha või midagi. Või võtame näiteks ilvesed. Näen neid ja vaatan kohe, et kas saaks midagi mängimiseks anda. Või siis proovid neile natukene nurru lüüa – sest ilvesed on ju ka tegelikult kassilised ja oskavad igati ilusasti oma nurrumootorit põristada.“
Töö vahvaimaks osaks on loomadega suhtlemine
Ka jääkarud on Anne sõnul lihtsalt võrratud loomad. „Võtame näiteks meie Friida, kes on nüüd juba kahekümne aastane ja on ka ilmale tulnud siinsamas loomaaias, mu oma silme all. No tema on ka tõesti nagu kasulaps mulle.“
Anne sõnul on talitaja töös ülepea väga oluline see, et loomadele proovitaks ka niisama midagi rõõmustavat ja elavdavat anda.
„Just niisama suhtlust, aga ka mänguasju ja muud toitu. Kõige parem on siiski see, kui loomad saavad paari ja kui neil on järglased. See on meil siin loomaaias alati kõige suurem soov.“
Toredaimaks osaks oma tööst peabki Anne just loomadega suhtlemise võimalust. „Loomade jälgimine ja nendega suhtlemine on lihtsalt nii huvitav. Näiteks on meil siin praegu saarmad, kellel on ka lapsed. Ega nad inimeste ees endid koos järglastega väga näidata ei tahagi, aga kui pärast kaamerast vaatad, et kuidas nad oma lastega suhtlevad ja neid kantseldavad, mudilastega ringi käivad ja neid tassivad – no siis see ongi see kõige suurem rõõm, mis sellest tööst siin saab. Saad kogu aeg vaadata, kuidas loomad käituvad. Kes on tige, kes on su vastu hea, kes aga hoopistükkis arg. Kõik need käitumised on erinevad. Vaatamise käigus proovidki sa siis loomale vaikselt läheneda, saada temast aru ja leida temaga kontakti. Kui on näiteks loomade paaripanemine, siis pead sa kõigi nende asjadega väga täpselt arvestama.“
Loomaaia elu tähendabki naise sõnul eeskätt seda, et loomade kõrval veedetakse kogu nende eluaeg – sündimisest kuni siit ilmast lahkumiseni välja. „Kõik need sündimised, haige olemised, suremised ja muud elusündmused tuleb meil üheskoos, lausa teineteise kõrval läbi teha,“ võttis pühendunud talitaja loomaaia poolt pakutava erilise kogemuse kokku.
Enam kui poole sajandi jooksul, mil naine Tallinna loomaaias hooldaja ametit on pidanud, olevat loomaaias muutusi lausa ütlemata palju aset leidnud. „Esiteks juba see, et me saime uue ja märgatavalt suurema territooriumi. Seda asja hakkas ajama juba minu esimene tööandja, algse loomaaia direktor Karoli Stern. Kaheksakümne kolmanda aasta sügisel sai hakatud juba siia ka üle kolima. See oli tõesti üks väga suur muutuste aeg.“
Oluliseks arenguks peab Anne ka seda, kuidas on paranenud töötajate väljaõpe ja teadlikkus. „Nüüd antakse väga hea väljaõpe selle kohta, missugused on näiteks võimalikud ohud ja kuidas erinevaid loomi hooldada. Enam ei ole nii, et pead ise mingeid asju välja mõtlema, kuna täpseid teadmisi pole sulle lihtsalt edasi antud.“
Teab loomadest kõike
Mõnes valdkonnas on Anne sõnul fantaasiat ja ise välja mõtlemist siiski veel vaja – seda näiteks loomade keskkonna rikastamise küsimustes. „Sel puhul saab vahest küll nuputatud ja arutatud, et mida täpselt loomadele mängimiseks välja panna,“ jutustas talitaja. „Kas pappkasti? Või kuskilt jäänud riidekoti? Või tuleks ehitada hoopis valmis mingit laadi pajupallid? Tegemist on seega sellise nuputamisülesandega, mille eesmärgiks on välja mõelda, kuidas pakkuda loomadele suhteliselt väikesel territooriumil võimalikult põnevat ja huvitavat elu.“
Tavaline kodanik ei oskaks kõike seda, mis loomadele huvi pakub, ilmselt ära aimatagi. Naine tõi näiteks lõhnad. „Need meeldivad paljudele loomadele väga,“ rääkis Anne. „Nii näiteks meeldisid leopardidele väga erinevad parfüümid. Lõhnade nuuskimine tegi elu kohe märksa mitmekülgsemaks. See valdkond, kuidas loomadele elu põnevamaks teha, on seega üks põnevamaid ja vabamaid ülesandeid meie töös.“
Loomadel on Annega eriline suhe, kuid ka kaaskolleegid peavad naist spetsialistiks, kes teab asju, mida teadus ei suuda seletada. Ka loomaaia praegune direktor Tiit Maran kohtus Annega vanas loomaaias juba aastakümneid tagasi, seitsmekümnendate lõpus.
„Ta teab loomadest kõike. Tal on lihtsalt nii pikaajaline kogemus selles vallas,“ rääkis Maran ühest asutuse hinnatumast töötajast. „Kui mõni näiteks satub teatud sündmusest või muutusest traagikasse ja hakkab kurtma, et vaata ainult, kuidas kõik nüüd teistmoodi on, siis temast leiab sellist, kuidas nüüd öeldagi – teatavat budistlikku rahu. Anne on olnud väga austatud inimene meie kõikide poolt.“
Teenetemärkidega tänab president inimesi, kelle töö ja tegevus on aidanud Eestit paremaks muuta ning võib kahtlusteta möönda, et Anne Saluneeme tegevus loomadega on seda kindlasti teinud.
