“Klaverimäng on tegelikult tippspordiga võrreldav. Meil on näiteks pisikesed lihased näpu otsas, mida arendad ainult pilliga,” lausub pianist Johan Randvere (33). “Hästi lihtne on ennast ka katki pingutada,  sest kaheksa tundi päevas harjutamist võib minna paljuks. Aga ometi kõik need, kes niisugust juttu räägivad, on seda trenni teinud. Räägivad küll, et kolmest tunnist piisab, aga teevad ikka rohkem tööd.”

Johan Randvere on noore pianistina saavutanud juba sedavõrd palju, et võiks lubada endale ka pisut tujukust, nipsakust ja uhket, võib-olla isegi kõrgivõitu hoiakut. Nii nagu see vahetevahel silmapaistvate artistidega toimub. Sest hinnatud looja võib seda kõike ju endale lubada, kui tema kunst lummab tuhandeid inimesi. Randvere on aga hoopis teisest puust ehk nagu üks kooliõde tema kohta ütles – päikesepoiss! Andekat pianisti iseloomustab säravalt lahke ja sõbralik olek, ja selline see Johan kord juba on!

Äsja lõpetasid kahepäevase meistriklassi Vilniuse noortele parimatele pianistidel. Kuidas läks?

Tundub, et päris kenasti.  Olin muidugi enne natuke närvis ka, kuna varem pole ma rahvusvahelist meistrikursust nii  kõrge tasemega õpilastele teinud.  Ciurlionise nimeline kool on väga sarnane meie muusikakeskkooliga, nad ongi selles mõttes nagu sugulaskoolid. Mulle anti siis parimad pianistid ja nende tase oli märkimisväärne küll, samas õnneks mitte kõrgem kui meil. Tore on seegi, et me ilmselt hakkame ka laiemalt suhtlema, pärast viimast korda jäi selline mulje küll. Pealegi asume üsna lähestikku. Näiteks varasemal ajal toimusid eri muusikakeskkoolide vahel isegi korvpallivõistlused.
Aga väga kodune tunne oli seal ja minusse suhtuti kuidagi väga lugupidavalt, nii et käisin seal hästi sirge seljaga ringi. Päris tähtis oli olla.

Kes on sinu lemmikheliloojad barokist nüüdismuusikani välja?

Esimese 20 eluaasta jooksul võisin ma kindlalt öelda, et see on Johann Sebastian Bach, see lihtsalt oli muusika, mis mind kõnetas kõige rohkem. Siis hakkas võluma Prokofjev. Vaimustusin tema värskusest, sellest, et ta kirjutas lastele muusikalise muinasjutu Petjast ja hundist ning lõi väga võimsa klaverisonaadi. Vapustavad klaverikontserdid, väga huvitavaid orkestrid, Romeo ja Julia ballett jne, jne.  Tal on niivõrd hittiderohke ja värske muusika. Ja no midagi pole teha, tegelikult on ikka Mozartist raske üle minna. Loomulikult ka Beethovenist. Kuulsa helilooja katsumusterohkes elus oli keerulisi olukordi, mida põhjustas tema seisus. Nii ei tohtinud ta, vaatamata vastastikusele armastusele, abielluda naisega, kes oli kõrgemast klassist. Helilooja tegi vast ligi 40 abieluettepanekut ja kogu see olukord kummitas ja masendas teda terve elu.

Beethoven oli algusaegadel vaimustatud Napoleonist ja pühendas oma kolmanda sümfoonia talle, ent hiljem pettus kuulsas väejuhis täiesti. Beethoveni seisusele mõeldes läheb mulle väga korda kujutluspilt, kuidas ta on lavalaudadel kuningate ees, olles kõrgemgi nendest. Talle plaksutatakse ja järgmisel hetkel suhtutakse temasse nagu mingisse tühisusse. Umbes nii, et sa ei vääri rohkem meie tähelepanu kuna sinu seisus pole piisavalt tähtis. Lihtsalt sellepärast, et sa sündisid valesse kohta. See on ikka kohutavalt mage!
Huvitav on see, et geniaalsed heliloojad on olnud naeruväärselt noored oma surematuid teoseid luues. Rahmaninov hakkas näiteks komponeerima 16-aastaselt.

Millised pianistid nii Eestist kui ka mujalt maailmast on sulle praegu eeskujuks ja miks?

Eelkõige ikka Ivari Ilja, ta on niivõrd eriline, esiteks juba inimesena. Mul on selles mõttes hea rääkida, kuna olen ta enda õpilane ja ta on mulle olnud üks kõige olulisemaid inimesi elus. Teine pianist Eestis, kellest ma väga lugu pean, on Mihkel Poll, kes on teinud nii palju tööd, et seda lihtsalt ei kujuta ette! Ta on mulle rääkinud, et näiteks vanuses 15-18 ta koolis eriti ei käinud, muusikakeskkoolis võimaldati talle selline variant. Mihkel on tark poiss, ta võis korraga pool raamatut ära vastata. Siis ei olegi mingeid probleeme. Ta rääkis, et lihtsalt harjutas kaheksa-üheksa tundi päevas, vahepeal käis söömas. See töö hulk on juba midagi sellist, et iseloomustab täielikku proffi ilma ühegi hinnaalanduseta. Näiteks nagu jalgpallis Cristiano Ronaldo ei ole mulle mitte kunagi tundunud sümpaatne mees. Samas väga raske on temast mitte lugu pidada, sest ta proovib neid inimvõimete piire kogu aeg kuskile edasi nihutada. Nii et selles mõttes mulle väga meeldib ka Mihkel Poll.

Kui inimene harjutab kaheksa-üheksa tundi, olgu siis jalgpalli või olgu klaverit, tähendab see ikka meeletut armastust selle ala vastu?

Jah, ja ka füüsilist võimekust. Klaverimäng ongi tegelikult tippspordiga võrreldav, sportlased lõhuvad ennast küll rohkem ära, neil on mingid füüsilised pingutused kindlasti suuremad. Aga meil on näiteks pisikesed lihased siin näpu otsas ja arendad neid ainult pilliga. Hästi lihtne on ennast ka katki pingutada ja tõesti kaheksa tundi võib osutuda paljuks. Aga ometi kõik need, kes niisugust juttu räägivad, on seda trenni teinud. Räägivad küll, et kolm tundi piisab, aga teevad ikka rohkem tööd. Mis on omamoodi naljakas. Näiteks üks minu läbi ajaloo lemmikuid Svjatoslav Richter rääkis alati, et harjutab kolm tundi, samas kui kõik teavad, et ta on mänginud ka terveid päevi. Argentiinlanna Marta Argerich, kes on lihtsalt minu absoluutne lemmik, on loonud endast kuvandi, et tal tuleb väga hõlpsalt kõik välja. Samas mul on tuttavaid, kes esinevad temaga koos ja ütlevad, et see ei ole üldse nii – tuleb ja teeb proovi, nii et vähe ei ole.

Praegu on käimas Tallinna talendi konkurss ja oled olnud selle võistluse õhtujuht. Kui oluline on tohutult harjutavaid noori muusikuid märgata?

Konkursiga saab tunnustada noori, kes on väikesest peale pilli harjutanud ja oma ande arendamisega iga päev suurt vaeva näinud. Vormi hoidmine on pillimängus ju sama oluline kui tippspordis. Kui sa pead olema kindlal kuupäeval ja kellaajal tippvormis, siis ei saa enam öelda, et mul täna ei tule välja või ei ole enam tuju. Kui hoida end õiges eas vormis, kannab see hiljem vilja. Pillimängu õppimine kasvatab tahtemusklit ja see on kõige paremini aju arendav tegevus.

Klassikalise pillimängu puhul ei ole see tihti võimalik, klaveris on täiesti välistatud. Ka viiulit ja tšellot mängides peab väiksest peale lihaseid koos arendama. See on nagu balletiski, mida ei saa poole pealt alustada. Kuigi leidub ka geeniuseid, kes alustavad alles teismeeas, siis klaverimänguga võiks alustada võimalikult varakult, juba lasteaias. See on muidugi keeruline, sest selles vanuses lastel pole üldse lihaseid ja näpud on pisikesed, aga tasapisi võiks hakata juba õppima. Ma ise alustasin õppimisega seitsmeaastaselt kooli minnes, kuid võinuks teha seda varemgi.
Jah, erandeid leidub, eriti lauljate seas. Näiteks Ain Angerile lihtsalt meeldis laulda. Koit Soasepp tegeles varem seemneäriga, aga otsustas ühel hetkel laulma hakata. Ja kui alguses mõeldi, et ta on alustamiseks vana, suutis mees suud lahti tehes kõiki skeptikuid üllatada. Tuntud laulja Pavarotti näiteks ei tundnudki nooti. Tal oli lihtsalt selline mälu ja aju, et sai asjadele kohe iseenesest pihta. Aga need on muidugi harvad juhtumid. Ka poplauljad, kellel on tõesti eri kõlavarjundid ja kes oskavad hinge keskmisest rohkem peegeldada, on ju samuti väikesest peale hakanud mõnda pilli või laulmist õppima.

Lähme nüüd ajas tagasi. Kuidas iseloomustad oma lapsepõlvekodu?

Minu lapsepõlvekodu oli tegelikult ülitore, Võru linnas kasvasime üles majas, mille ehitas minu vanavanaisa. Mu teine vanavanaisa oli olnud Võru abilinnapea, nii et mul on siiamaani seal tunne, et ma tõesti olen kodus, see on täiesti minu koht ja nii tugevate juurtega. Lapsepõlv väikelinnas on lihtsalt fantastiline. Mul on ka väikevend, minust kaheksateist aastat noorem, elab Võrus ema ja isaga.  Minu isa on ka andekas muusik, ta on mänginud rokkbändis, lisaks sellele jagab džässmuusikat ja võib-olla kõige suurem armastus on tal üldse barokkmuusika. Nii et minu muusikaline taust on tegelikult päris tugev ja kuidagi nagu hästi loomulik. Ma pole pidanud sellele kunagi mõtlema, mida tahan elus teha. Selles suhtes on olnud lihtne. Perekondlik taust mängis oma rolli.

Klaveriõpinguid alustasid seitsmeaastaselt Võru muusikakoolis. Oli see enda või vanemate soov?

Pigem ikka vanemate soov. Lapsel ei saa vist ikka päriselt lasta otsustada mingeid asju. Näiteks kuulsale Norra malestaarile, nimi ei tule meelde, panid vanemad justkui juhuslikult malelaua sahtlisse. Et ta leiaks selle täiesti ise. Et see kõik on sinu enda tahetud. Ikka peab natuke suunama. Felix Mendelsson oli küll see, kes kaheksa-aastaselt tahtis Bachi dirigeerida. Aga geeniused ongi erandlikud. Tavaliselt tahetakse hoopis jalgpalli mängida, teadlik pühendumine muusikale tuleb hiljem. Seega – minu muusikakooli minek sündis nii, et ema pani mu sinna ja mulle see tõesti meeldis.

Kas võib öelda, et muusikaõpetaja Merike Kapp pani sind siis sedavõrd muusikat armastama, et tagasiteed enam ei olnud?

Võib öelda küll, ta on siiamaani hästi kena ja armas inimene. Temas oli nii palju soojust, mis minu õppetööd saatis. Mul oli lahe tiim selles mõttes ka, et nii isa kui ema aitasid harjutamise juures kaasa. Kui peres tegelevad lapsed kas spordi, muusika, balleti või muu sellise alaga, millega peab juba noorest peast alustama, siis ilma vanemate toeta ei tule sellest midagi välja. Sest kõik lapsed teavad, et vormi saamiseks peab tegema tööd, aga nad ei pruugi seda lihtsalt kohe teha. Sest ehk ikka täna veel ei pea…

Pärast Võru muusikakooli järgnes Tallinna muusikakeskkool, kus sinu õpetajaks sai juba eelpool mainitud professor Ivari Ilja. Kas seal kinnistus see teadmine veelgi, et nimelt klaver on see pill, mida mängida tahad?

Nii oli, jah. Samas oli minu muusikakeskkooli minek seotud ka sellise naisega nagu Meeli Ots. Temal on ka võru juured ja ta on ka klaverimängija, saadab oma abikaasa Avo Otsa kõiki trompetiõpilasi juba aastakümneid. Nende peres on viis last ja kolm poissi olid minu jaoks tõelised kangelased – see, kuidas nad pilli mängisid, oli täiesti vapustav. Võru vaskpillipäevadel sai neid kuulda. Võrus oli mul muidu tore elu küll, käisin võrkpallitrennis ja puha aga muusikast polnud suurt kellegagi rääkida. See tutvus oli aga pöördeline, sest Meeli Ots kuulis meil külas olles, kuidas ma klaverit mängin, ja ütles minu emale, et Johan peab muusikakeskkooli minema. Ema vastas, et oleme seda arutanud, jah, aga Meeli ütles, et mitte “arutanud”, vaid kohe nüüd, septembris.
Mina olin muidugi superõnnelik ja valmis kohe sinna tormama. See oli natuke nagu Sigatüükasse minek, et sa lähedki oma inimeste juurde ühikasse elama, lähedki sellesse pillilaagrisse nüüd eluks ajaks sisse… Minu esimeseks õpetajaks seal sai Marja Jürisson, kes on samuti erakordne inimene. Ja Ivari Ilja sai minu õpetajaks keskkoolis – siis ma olin ennast juba mingil määral ilmselt tõestanud.

Tallinna tulek ei tähendanud siis tervele teie perele tohutut elumuudatust, tulid ikkagi ise ja tulid ühikasse, ülejäänud pere jäi Võrru edasi.

Nii see oli ja minu jaoks läks see muidugi ülivalutult. Oli hoopis väga-väga rõõmus sündmus ja ma arvan, et ka minu vanematele. Lõppude lõpuks tahab iga vanem näha seda, et lapsel on mingi suund, kuhu liikuda, ja et see teeb talle ka rõõmu. Isal oli eriti hea meel, emal oli raskem. Mäletan tänini neid armsa emakese augustikuiseid nutmisi. Mina läksin Tallinna 2003. aastal, üks õdedest 2004 ja teine õde 2006 või 2007. Nii et me läksime kõik järjest minema. Mu ema ei ole tegelikult näinud, kuidas ta lapsed suureks kasvavad. Ühest küljest ju päris kurb, aga teisest küljest olime me seal ühikas ikka väga õnnelikud. Saime ka kasvatajatega väga hästi läbi, vastastikune usaldus oli täiesti olemas.

Sellest jutust jääb mulje, et muusikakeskkoolis õppimine oli üks lust ja lillepidu, samas on neid, kelle jaoks on see ikka piisavalt, kui mitte talumatult raske.

Minul ei ole olnud. Tuleb muidugi tunnistada, et mul on ka iseloomuga vedanud ja ma ei tea, kas vanasti oli elu kuidagi lihtsam, aga mul ei ole kunagi olnud mingeid masendusi. Tundub, et tänapäeva noored on justkui palju targemad ja seavad endale ka piirid ette. Selles vaimus, et tunnen ennast väsinuna, ma olengi selline, mina praegu rohkem ei suuda jne. Meie ei julgenud mõeldagi selliseid mõtteid. Aga võib-olla ongi praegu kirjum elu ja inimeste taustad on erinevad, sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Samas – minu energilisus pole muidugi alati asjale kasuks tulnud. Näiteks üheteistkümnendas klassis olin juba sihuke päris suur ja siis kasvab ju ka mehe pikkusesse. Otsustasin, et väga kihvt on kõvasti mängida, ja hakkasingi kõvasti mängima. Peksin ka mingit Rahmaninovi kontserti ja siis Ivari Ilja hiljem riidles, et mis sa peksad seda klaverit, tuleb mängida suurelt, uhkelt. Sinul aga kõlab, nagu mingi tank visataks klaveri peale! Muidugi polnud selle peale võimalik solvuda, hoopis õppust tuli võtta.

Sinu päikseline iseloom välistas juba eos kõikvõimalikud raskused…

Teised olid ka selles iseloomus süüdi, mul lihtsalt olid nii head sõbrad ja head õpetajad … noh, kui ei oleks olnud, siis ilmselt ei oleks ka päikseline iseloom. Aga mine tea.

Mis üldse eristab andekat muusikut keskpärasest?

Vaat see on keeruline …. tal on miski, mis paneb kuulama, samamoodi on see lauljatel. Näiteks Vilniuses oli üks noormees, kes oli õppinud ära ühe raske Bachi, ta nägi natuke selline omamoodi välja ja sa tunned esimestes taktides ära, et see kutt on tegelikult andekas küll. Midagi ta selle muusikaga teeb seal ja andekused on ka ju tegelikult erinevad. Ta peab kindlasti isiksusena huvi pakkuma. Mitte ainult et õpib pala selgeks ja esitab selle korrektselt, vaid ta peab isiksusena kõnetama vaatajat ja kuulajat.
Mul on näiteks hea sõber Reigo Tamm, kes on Estonia tenor, ja minu arust tema on tõesti väga andekas inimene. Muide, mul on tunne, et ta tegelikult ise ei tea seda.
Praegu ma mõtlen muidugi kõige rohkem õpetaja seisukohast, sest sellega tuleb mul tegeleda iga päev. Õnneks ma näen andekaid lapsi ja see on üks kõige tervendavamaid asju – näha tarka, ägedat ja andekat noort. Samas kui kõige masendavam on näha lolli noort, sellist, kes tegelikult ei ole paha inimene, aga vaevleb mingi kompleksi küüsis või… Ta kannab teatud riideid sellepärast, et keegi teine kannab samasuguseid, ja siis tahaks teda õudselt kuidagi toetada mingi headusega, kinnitada talle, et sa võid vabalt olla sina ise. Ja siis teisel hetkel näed mingit noort, kellel neid probleeme üldse ei ole. Näed kohe ära, et on andekas, see annab erakordset energiat.

Sinu elu ei täida ainult klaverimäng, sa oled abikaasa ja isa ka. Kas nüüd see, et pianist peab oma käsi hoidma, tähendab, et kõikvõimalikud majapidamistööd on sinu jaoks välistatud?

Mul on tore sõber Märt Avandi, kes räägib mulle aeg-ajalt, kuidas tema neid kodutöid teeb ja kuidas ta üldse ei ole hea neis. Asi laheneb nii, et siis ta vannub koledal kombel ja  lõpuks teeb ära. Mul on umbes sama – kui ma pean mingisugust kappi kokku panema, mis ei ole IKEA, siis minu Evelinikene läheb alati selleks ajaks natuke kodust minema. Seejärel ma seal midagi karjun ja vannun ja lõpuks teen ära. Aga Võru või Haanja maakodudes puid lõhkuda meeldib mulle väga. Kui sa oled tegelenud sellise asjaga nagu muusika, siis ei näe kunagi tulemust füüsiliselt või kuidagi visuaalselt, see on pigem mingi tunne ja lavaline kogemus. Aga kui sa koristad toa, siis sa näed seda, ja kui sa laod selle puuriida, siis on see omaette elamus ehk käegakatsutav tulemus!

Sinu abikaasa on laulja Evelin Samuel ja teie peres kasvab kokku kolm last. Kui palju jõuate kodus rääkida loomingulistel teemadel?

Jõuame ikka ja Evelin teeb aeg-ajalt keraamikat ka, mis on hästi põnev. Ta sai Olustveres kõrgemale kursusele sisse, väga meeldib seal, tal tuleb see hästi välja ja seda on erakordselt võluv vaadata, kuidas ese valmib. Ma arvan, et meie peres on loomingulisust küll, mina vist kahjuks tüütan rohkem oma muusikaajaloo lugudega. Mulle muusika ajalugu väga meeldib, räägin tihtipeale fakte ja asju ja siis see natuke võib-olla väsitab ära. Nii et kogu aeg seda ei saa teha. Ja ma arvan, et see on paljudes peredes nii, et inimesed on ikkagi oma tubades – need ekraanid ja kodutööd võtavad kõik oma aja. Midagi pole teha, ehkki mulle väga meeldib ka see, et pere tuleb kokku ja toimetab seal oma asjadega ikkagi üheskoos. Ja siis samal ajal need lapsed niimoodi poolkogemata saavad haridust. Tegin kodus ühe sellise lükke, et lasin ehitada oma tütre silmade kõrgusele raamaturiiuli. Et ta näeks neid raamatuid, et nimed Tammsaare ja Hemingway oleksid käeulatuses.

Sinu ülimalt sõbralikust olekust oleme siin juba rääkinud ja sa tõesti kiirgad endast seda positiivset energiat. Kas see on sinu elufilosoofia, mille üle oled ka aeg-ajalt mõtisklenud või on hoopis tegu sellise kaasasündinud omadusega, mille üle polegi vaja juurelda?

 David Vseviovilt kunagi küsiti, et kuidas te suudate tekitada kuulajais niivõrd meeldiva tunde, kui millestki räägite. Minu arvates vastas ta midagi sellist, et vaadake – kui minu ümber on lihtsalt niivõrd kenad inimesed, siis kuidas saakski olla teistmoodi. Samamoodi vastan ka mina. Aga muusikas meeldivad mulle hoopis nukramad ja kuidagi tõsised lood. Siiski – ühte filosoofiat olen endas kasvatanud küll.

Ma nimelt väga ei tahaks, et teised mingite minu enda valude pärast kannataksid. Tegime kunagi ühe hea sõbraga proovi, vahepeal oli talle telefonikõne, tuli tagasi ja tegime proovi edasi. Pärast selgus, et talle oli teatatud vanaisa surmast. Ta ei hakanud meid selle teatega koormama ja see avaldas mulle väga sügavat muljet. See mõtteviis, et teised ei pea saama kahjustatud minu enda heitlustest, eks ju. Suurepärane filosoofia.

Ütled, et oled sellepärast niisugune, et sinu ümber on ainult head ja väga head inimesed. No vahel tuleb ju ometi ette, et pead suhtlema mitte nii toredate inimestega. Kuidas siis hakkama saad?

Laias laastus leian ikka rõõmu üles, ehkki vahepeal saan muidugi pahaseks ka. Olen ka kakelnud, kahjuks on elu ju väga mitmekülgne, midagi ei ole teha. Ma kasvasin üles Võrus üheksakümnendatel, siis oli mingis mõttes ju hästi tore elu, aga samas arusaamatult labane ka. Mind tüütas see lõputu BMW-de tümps, mingisugused kihutamised ja nilbed jutud, mida ma õhtuti siis läbi akna kuulsin. Need olid ühed ja samad spetsiifilised tüübid, võiks tegelikult öelda, ja  minu isa käis kogu aeg neid seal laiali ajamas, ilma ühegi hirmuta. Selles mõttes ma püüan samasugune olla, et ei oleks mingit hirmu, kui peaks nendega suhtlema.

Maailmas on praegu ärev olukord, Ukrainas käib sõda ja on palju kunstnikke,  kelle loomingus see samuti kajastub. Sinulgi seisab aprillis ees üks sõjalaulude kontsert koos Hollandi baritoni Tim Kuypers`i ja näitleja Risto Vaidlaga. Kuidas te kolmekesi kohtusite ja kes selle idee välja pakkus?

Tim on erakordselt sümpaatne inimene. Ta on selles mõttes nagu päris laulja, et ta gastroleerib Euroopas mööda teatreid ja esineb teiste suurte staaridega. Mul on seepärast nii uhke sellest rääkida, et ta kuulis minu salvestist ja pärast seda tahtis minuga koos mängida! Risto Vaidla on aga minu hea sõber. Ja mul oli tunne, et kui Timil on selline sõjalaulude noodipatakas, siis võiks see kontsert väga huvitav tulla. Kontsert, kus loetakse ka kirju. Kahjuks on see kõik praegu väga aktuaalne. Aga oleme õnneks leidnud ka viisi, mis poleks kuidagi pealiskaudne või olukorda kehvasti ärakasutav.

Meile, eestlastele, tõesti pea seletama, mis riik on Venemaa ja mis seal toimub, me saame ikkagi kõik sellest ju aru. Aga mõnel pool Lääne-Euroopas arvatakse siiani, et Venemaa on täiesti tavaline tore riigikene nagu iga teine, lihtsalt seal on mingi halb valitsus praegu. Aprilli lõpus on meil kolm kontserti Tallinnas, Tartus ja Kuremaa lossis, siis Tallinnas Kadrioru lossis, Tartus Tubina saalis samuti. Kui ma õigesti mäletan, olid kontserdid 25. 27. ja 29. aprillil. Nii et selline kevadine, ilus aeg, ja kevad ju annab lootust. Et siis annab ka selle sõja mõttes lootust, peab ju andma. Ukrainlased võidavad niikuinii.

Nagu kõike muud veel vähe oleks, kirjutad sa ka doktoritööd Jaan Räätsa klaverimuusikast. Kuidas see kõige muu kõrval edeneb?

Olen proovinud planeerida nii, et ma ei kirjuta seda kogu aeg. See ei ole lihtsalt võimalik, seega on mul mingid perioodid, kui ma süvenen. Aga eks ta läheb järjest raskemaks, samas olen tegelikult lõpusirgelt.
Ma läksin doktorantuuri tõesti omal soovil. Läksin väga lapselikul põhjusel – sain aru, et mul ei ole sedasorti maailma liiga palju enda sees. Aga ma väga tahaks ennast arendada selles suunas. Mul pole palju sugulasi, samas väga suur osa nendest on teadlased. Nii ma siis lootsin, et äkki avaneb minuski midagi. Ja siis ma lihtsalt tahtsin ennast edendada selles suunas. Aga see on kõige raskem asi, mida ma olen pidanud elus tegema. Kõige keerulisem!

Oled tõeline MUBA ehk Tallinna muusika- ja balletikooli fänn ja õnnelikul kombel klaveriõpetajana selle majaga ka seotud. Mis selle kõik nii vaimustavaks teeb?

Esiteks juba maja vaimustab, see on üks maailma moodsamaid muusikakoole. Sealsed tingimused on tõesti täiesti fantastilised. Rääkigu mingid inimesed mis tahavad, aga seal on moodsad pillid, hea akustika, pilates, samuti ujula, saun, parkla. Balletiosa põranda tegi kõige parem firma maailmas. Kui nad lähevad kunagi La Scalasse tantsima, siis on see põrand juba tuttav. Mitte niimoodi, et kujutame kogu aeg ette mingisuguseid tingimusi, siis järsku läheme suurele areenile. Muidugi ma olen fänn, see peaks olema ju meie kultuuriloo kõige tähtsam maja.

Kellele sa klaverit õpetad ja kui tihe on su koormus?

Mul on täiskoormus, muusikakeskkoolist tulin sinna üle. Mul on mõned erialaõpilased, kellega eriliselt tegelda ja kes klaverimängijateks võiksid saada. Siis on mul ka üldklaver ehk mõned saksofoni- ja viiulimängijad ning koorijuhid saavad ka klaveritunde. See on muidugi palju lihtsam selles mõttes, et nad on sageli väga andekad ja oskavad seda pilli toredasti mängida ja me saame tõesti rääkida ainult muusikast. Mis on ikka väga kihvt tegelikult. Ja siis on paar klaveriansamblit, üht väga andekat saksofonisti saadan veel klaveriga ka, nii et  seal majas teen ma tegelikult päris palju asju.

Millist muusikat peale klassikalise veel armastad?

Ma kuulan nüüd juba järjest rohkem igasugust muusikat. Vanasti kuulasin neid asju, mida mängisin, Beethoveni sümfooniaid näiteks ja muud rikast muusikat. Klassikaline muusika paratamatult on ju rikkamaid muusikaliike. Aga mulle väga meeldib kuulata ka näiteks elektronmuusikat, mingit tümpsu, väga meeldivad rokkbändid, see tõesti oleneb tegelikult tujust. Meeldib hoida end kursis, mis muusikamaailmas toimub. Jacob Collieri kontserdile ma sõitsin ekstra, et näha, mida ta teeb.

Otsustasin kord Võrru sõites, et kuulaks natuke eesti räppi ja lõpuks kuulasin nii palju kui vähegi jõudsin. Väga huvitav oli. Aga klassikalise muusika juures meeldib mulle see, et ta laseb sul olla, laseb sul endal mõtiskleda. Kuulad Beethoveni imeilusat sümfooniat ja nii ongi – laseb sul oma mõtteid mõlgutada. Ja ma ei ole mingi transi inimene ka, ma ei taha, et muusika mind võtab ja kuskile ära viib. Igatahes arvan, et minu muusikakuulamise maitse on päris mitmekülgne.

Tallinnast on saanud ametlikult UNESCO muusikalinn. Kuidas sina iseloomustaksid Tallinna muusikaelu, kuidas see sulle tundub?

See on väga hea nagu Eesti muusikaelu üldse. Lätlased ja leedukad kadestavad, kuna meil on kontserdisaale ka väljaspool Tallinna. Mulle meeldib väga Estonia kontserdisaal, vast ooperil võiks tõesti olla mingi juurdeehitus, et poleks nii, et laval on vaid üks koht, kus kõlab. Kui ERSO ütleb, et nad tahavad uut saali, siis tuleb ka neid usaldada. Võib-olla mulle maksumaksjana ei meeldi, et meil on miljon saali ühel hetkel, aga kui tuleb välja, et on vajadus siis on vajadus. Vaidlustatud on muusikaakadeemia suurt saali, et milleks seda vaja on – lavakad võivad ju Draamateatris oma asju teha. Selle nimi on süvenematus.

Aga Tallinnas on minu meelest see muusikaelu päris rikas. Seejuures peaaegu ainukesena on minu meelest ERSO aru saanud sellest, et peab olema üks kuupäev, üks koht, üks kellaaeg. Igaüks Tallinnas teab, et reede õhtul kell seitse on ERSO kontsert, sümfooniline muusika. Teised kontserdid vahepeal kaovad natuke selle virvarri sisse ära. Sest neid kontserte toimub tõesti päris palju. Kui võrrelda Tallinna või kogu Eesti publikut näiteks Milano omaga, siis meie publik on väga nooruslik, seal on kolm põlvkonda sees. Nad on väga viisakad. Nii et meil on päris palju põhjusi, miks me võiks endi üle uhked olla.

Sul seisavad ees väga vastutusrikkad esinemised koos Leedu pianisti Justas Servenikasega. Nimelt algab kohe Sergei Rahmaninovi aasta, märtsis on legendaarse helilooja 150. sünniaastapäev.

Jah, see on suur väljakutse. Rahmaninov oli fantastiline pianist ja helilooja. Kõik teosed, mis meil ettekandmisele tulevad, on kahele klaverile. Esimene süit on imeliselt romantiline ja pühendatud tema suurele eeskujule Pjotr Tšaikovskile. Tšaikovski kiitus oli Rahmaninovile ülioluline. Teise süidi valmimise ajaks oli Tšaikovski juba paraku lahkunud. Rahmaninov kirjutas sümfoonilised tantsud juba Ameerikas, kuhu ta Venemaalt emigreerus.
Tema viimase teose ehk Rahmaninovi sümfoonilised tantsud esitame me Justasega samuti. Kahtlemata olen ma närvis, see on lihtsalt väga-väga raske teos. Igatahes olid need proovid head ja andsid meile mõlemale teatud kindlustunde. Siin on muidugi veel üks nüanss, kuna tegu on vene muusikaga. Näiteks Leedus lükatakse kõik kontserdid edasi. Meil on märtsikuus küll kontserdid Norras ja pidid olema ka Kaunases ning Vilniuses, Vilniuses lausa kaks tükki. Aga leedukad on ikka kõige radikaalsema suhtumisega praeguse Ukraina sõja valguses. Ühest küljest saan ma sellest suurepäraselt aru, teisipidi jälle ei ole Rahmaniov asjaga seotud, ta põgenes ka ise kunagi selle eest. Arvan siiski, et mul pole mõtet muretseda klassikalise vene muusika pärast, sest nagunii jäädakse seda esitama. Kui mängime Tšaikovskit, siis ju igal sammul ei mõtle, et see on nüüd vene muusika. Ka Mozartit kuulates ei korda endale järjepidevalt, et see on austria muusika. Aga dilemma koht kipub siin olema küll.

Millal ja kus Eestimaal te nende kontsertidega üles astute?

Tallinnas esineme Estonia kontserdisaalis aprillikuus, samuti astume üles Jõhvi kontserdimajas.

“Tallinna talent” tunnustab meie andekaid õpilasi

• Võistlus toimub solistidele ja ansamblitele laulmise ja pillimängu kategoorias. Mõlemas saab teha valiku klassika, levi- ja rahvamuusika ning improvisatsiooni vahel.
• Esimene voor on videovoor ja teine voor esinemine elavas ettekandes. Teise vooru pääsenud õpilased selgitab välja nimekatest muusikutest koosnev žürii.
• Konkursile oodatakse 7-19-aastaseid Tallinna koolide ja huvikoolide õpilasi. Registreerimisankeet palutakse täita õpilase juhendajal või haridusasutuse esindajal.
• 25. ja 26. märtsil ja 1. aprillil on kavas konkursi teine voor.
• 15. mail toimub konkursi lõppkontsert.
• Tänavu on klassikalise muusika žüriis dirigent Anu Tali, pianist Mihkel Poll ja viiuldaja Arvo Leibur.
• Mullu said Tallinna talendi tiitli Aleksandra Maria Tralla, Alisa Gaitšonok, Anna Katarina Tralla, Aurora Eliise Varema, FUNKY FIGHT, Jegor Nefjodov, Karoliina Kuppart, Kärt Pihlap, Lucas Christopher Varema, Madis Sikk, Mattias Heina, Mona Lene Maanurm, Rael Laikre (pildil), Rahel Peäske, Stefan Ilves, Sten Erik Rooba, Tiit Tomp, Trisse Annabel Trumsi, Veronika Jelõkova ja Zlata Zotovich.

Abielus Evelin Samueliga

• Johan Randvere on sündinud 14. jaanuaril 1990 Tallinnas.
• Ta alustas klaveriõpinguid seitsmeaastaselt Võru muusikakoolis õpetaja Merike Kapi käe all ning jätkas Tallinna muusikakeskkoolis õpetaja Marja Jürissoni ja professor Ivari Ilja juhatamisel.
• 2009. astus ta muusika- ja teatriakadeemiasse prof Ivari Ilja klaveriklassi ning pälvis 2012. aastal bakalaureusekraadi. Praegu jätkab Johan õpinguid Milano G. Verdi nimelises konservatooriumis prof Valerio Premuroso klaveriklassis.
• Randvere on edukalt osalenud paljudel rahvusvahelistel ja vabariiklikel konkurssidel.
• Andnud kontserte Eestis, Lätis, Leedus, Itaalias, Valgevenes, Soomes ja Hollandis.
• 2014. aastal pärjati Randvere tiitliga Noor muusik 2014, ta on olnud ka Klassikaraadio saatejuht.
• Ta on 2016. aastast abielus laulja Evelin Samueliga.