„Me räägime sündimusest väga tugevalt, et see pole piisav ja mida me teeme, et lapsi rohkem sünniks,“ sõnas sotsiaalpoliitika professor Anu Toots sotsiaalministeeriumi heaolu arengukava kohta, milles on pandud suurt rõhku iibekasvule ja ohvriabiteenustele. „Jääb mulje, nagu oleks põhiline, et lapsi sünniks ja siis hakkame ohvriabiteenusega tegelema.“

Sotsiaalministeerium koostab uut heaolu arengukava aastateks 2023–2030. Kuigi sealt võib leida nii mõnegi positiivse noodi, torkab riigikogus menetlemisel olevas dokumendis silma ambitsioonide tagasihoidlikkus või suisa puudumine. Näiteks allpool absoluutset vaesuspiiri elavad inimesed on piltlikult öeldes rongist täiesti maha jäänud ja järgmist vagunit ei paistagi enam tulevat.

Ministeeriumi kodulehel on kirjas, et loodav dokument koondab tulemusvaldkonda “Heaolu” kuuluva poliitika – sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ja suurem sotsiaalne kaasatus, vähemusrühmadesse kuuluvate inimeste võrdse kohtlemise edendamine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu, rahvastikupoliitika ning laste ja perede heaolu suurendamine – strateegilised eesmärgid aastateks 2023–2030, arvestades sealjuures nii riigi pikaajalises tegevuskavas „Eesti 2035“ seatud strateegiliste sihtide kui ka ÜRO kestva arengu eesmärkide ning Euroopa Liidu suundade ja rahvusvaheliselt võetud kohustustega.

Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika professor Anu Tootsi hinnangul ongi üks probleem see, et lähtutakse liialt laiematest Euroopa-ülestest eesmärkidest ja Eesti ühiskonna omapärasid ei ole arvesse võetud.

Üldmulje on kahetine

Tootsi sõnul on üldmulje arengukava kohta kahetine, kuna ühelt poolt on tegu lihtsa, lühikese ja lakoonilise dokumendiga, mis püüab anda selge ülevaate plaanitavatest arengusuundadest, kuid teisalt jätavad dokumendis toodud arvud hädise mulje. „Positiivne on, et siin on tõstatatud asjakohased teemad ja probleemid,“ kiitis ta. „Tore on ka see, et arengukava on lühike ja lakooniline – seda on lihtne lugeda ja sellest aru saada. Aga negatiivsena jääb kohe silma, et seatud sihttasemed on väga tagasihoidlikud. Siin on ka palju selliseid mõõdikuid, kus paranemist ei olegi ette nähtud.“

Toots viitas mõõdikutele, mille eesmärk on seatud nii, et kas jääb samaks või väheneb (näiteks absoluutses vaesuses elavate inimeste määr). „Kui on lubatud, et tase võibki samaks jääda, tekib küsimus, mida me siin seitse aastat teeme. Nendest mõõdikutest ei saagi rääkida, sest kui vaadata ainult mõõdikuid, siis ma ütlen, et peaaegu midagi fundamentaalselt ei parane.“

Peale selle, et mõõdikutes toodud muutused on marginaalsed, puudub Tootsi sõnul ka selge kirjeldus, mille alusel on need koostatud ja miks need muutused nii tagasihoidlikud on. „Mõne teema juures on juttu indeksitest, aga viidet ei ole,“ nentis ta. „Indeks pannakse kokku mitmest komponendist. Millest indeks ikkagi moodustub ja kuidas on seda võimalik mõjutada kasvamise või kahanemise suunas?“

See-eest on tööhõivet puudutav arengukava osa Tootsi hinnangul sümpaatne. „Siin on väga adekvaatselt kirja pandud probleemid ja nendega on vastavuses ka plaanitavad tegevussuunad,“ märkis ta. „Uute tööhõivevormide tulek ja sellega kaasnevad mured sotsiaalse kaitse ja töösuhete osas on hästi tehtud.“

Võiksime pingutada ka seal, kus juba eeskuju näitame

Eesti tööhõivemäär on Tootsi kinnitusel üks Euroopa kõrgemaid. „Meil ei ole enam need mured, mis on näiteks Itaalias või Hispaanias,“ ütles ta. „Selles mõttes võiks Eestil olla rohkem julgust seada ambitsioonikamaid eesmärke, kui Euroopa meile ette kirjutab. Keegi ei keela ju teha rohkem ja paremini. Me ei peaks kõike lihtsalt kopeerima, vaid mõtlema sellele, mis on Eesti spetsiifika.“

Toots tõi näiteks erisused FIE-de jaoks, kellel on Eestis võrreldes Lääne-Euroopaga suhteliselt sant elu. „Mure on selles, et FIE-de tulud on Lääne-Euroopas tihti väga kõrged ja arvatakse, et FIE-d nii-öelda sõidavad jänest,“ selgitas ta. „See tuleb sellest, et FIE-na on Lääne-Euroopas väga tihti registreeritud arstid, juristid, advokaadid, ärikonsultandid ja teised kõrgepalgalised inimesed. Eesti FIE aga elab sõna otseses mõttes peost suhu ja samas on tal väga kõrge sotsiaalmaksu kohustus, mida ta seadust järgides ei saa eirata.“

Eesti FIE vajab Tootsi sõnul riigilt palju rohkem kaitset ja selgitusi oma õiguste kohta. „Meil on taksojuhid ja toidukullerid hakanud hulganisti ettevõtluskontosid tegema,“ märkis ta. „Ma arvan, et nad üldse ei tea, kas see sobib neile. See ei ole nii lihtne ja sirgjooneline ja tegu on nõrgemate töötajatega, kes on tihti väheharitud. Nad ei kujuta ette seda sotsiaalkaitsesüsteemi ega oma õigusi ja ma ei näe, et see arengukava midagi parandaks. Neile oleks vaja teha riigi poolt koolitusi, et oma kohustused täidaks ja õigused kätte saaks.“

Kõige nõrgematel puudub hääl

Arengukavas torkab esimese asjana silma absoluutse vaesuspiiri all elavate inimeste vähendamise ambitsioonitus. Määr on küll väike, kuid inimelu väärikusele ei saa hinnasilti külge panna. Kuna tegemist on kõige kehvemas seisus olevate inimestega, siis tähendab iga inimese järjele aitamine sisuliselt elu päästmist.

Toots nentis, et alla absoluutset vaesuspiiri elavatel inimestel puudub poliitiline hääl ja nende eluolu parandamiseks peaks riik toetusi suurendama – ilmselt seetõttu pole ka arengukava nende arvu vähendamiseks konkreetseid eesmärke seadnud.

Absoluutse vaesuse ja suhtelise vaesuse määr tulevad Tootsi sõnul jällegi Euroopa sotsiaalsambast. „Ükski partei väga nendest ei huvitu,“ nentis ta. „Võib öelda ka, et õnneks on neid väga vähe – kaks protsenti ühiskonnast. Aga keegi nende eest ei seisa ja absoluutse vaesuse määra alandamine tooks riigile kaasa konkreetsed kohustused maksta rohkem toetusi, arvestada teistmoodi toimetuleku piiri jne.“

Metoodika jääb segaseks

Kuigi arengukava tekstiosa on lihtsasti hoomatav, jääb selgusetuks metoodika, kuidas konkreetsete väärtusteni on jõutud. Näiteks on kavas esile toodud aktiivsena vananemise indeks, mille algtase (2018. aastast) on müstiline 37,9 ning 2030. aastaks seatud eesmärk 41. Mida see tähendab? 

Dokumendi lisas on täpsustatud, et indeksi koostamisel on arvesse võetud tegureid nagu iseseisev toimetulek, tööhõive ja sotsiaalne aktiivsus. Euroopas on see kasutusel 2010. aastast. Rohkem arengukavas infot ei ole. Edasine uurimine paljastab, et kõnealune indeks (AAI – Active Aging Index) mõõdab suisa 22 tegurit.

„Ma saan aru, et dokument peab olema lihtne, aga samas peab dokument sisaldama võimalust minna süvitsi. Kui kodanik, kasvõi seesama aktiivselt vananev inimene soovib teada, kuidas ikkagi mõõdetakse seda, siis see peab olema lihtsasti kättesaadav,“ kommenteeris Toots. „Mitte et me hakkame otsima, millises dokumendis see on võib-olla lahti seletatud. Selles mõttes on arenguruumi ametnikele, kuidas oma poliitikat rahvale selgeks teha.“

Diskrimineerimine kitsamas ja laiemas tähenduses

Omaette küsimusi tekitab arengukavas esitatud mõõdik, mille sõnastus on järgmine: nende inimeste osakaal, kes enda arvates kuuluvad mõnda gruppi, mida Eestis diskrimineeritakse. Selle määraks on saadud küsitluse tulemusena 7,3% ja arengukavas pole konkreetset langust ette nähtud.  

Huvitav on siinkohal sõnastus. Tekib küsimus, kas Eesti eesmärk ei peaks olema vähendada mingite inimgruppide diskrimineerimist? Mõõdiku sõnastusest jääb mulje, et soovitakse vähendada nende inimeste arvu, kes end sellistesse gruppidesse tunnevad kuuluvat. Võiks veel lisada, et diskrimineerituna võib end tunda ja vahel ka tunneb palju suurem hulk elanikkonnast kui 7,3%. Vähemasti soolise võrdõiguslikkuse asjus on arengukava põhjalik ja seda käsitletakse kõnealusest mõõdikust eraldi.

Tootsi hinnangul on samuti tegu kummalise mõõdikuga. „See on ilmselgelt võetud mingist küsitlusest, aga arengukavast ei nähtu millisest,“ lausus ta. „See tähendab, et me ei saa kontrollida, milline oli küsitluse metoodika ja milline oli konkreetselt küsimus. Kui sa inimese käest küsid sellises sõnastuses, siis enamik ei oska vastata ööd ega mütsi, mis tähendab, et see ei ole tõsiseltvõetav ja 7,3% on väga väike. Aga jällegi ei ole võimalik algandmete juurde välja minna ja vaadata, kust see tuleb ja millega seda seletada.“

Siinkohal tuleb märkida, et arengukava lisast on võimalik välja lugeda, et tegu on Euroopa sotsiaaluuringus esitatud küsimusega, mille konkreetne sõnastus on: „Kas te enda arvates kuulute mõnda gruppi, mida siin riigis diskrimineeritakse?“

Tootsi hinnangul on selline sõnastus liiga üldine, et selle pealt saaks mingit poliitikat üles ehitada. „Ma olen üks nendest sotsiaalteadlastest, kes on kriitiline Euroopa sotsiaaluuringute suhtes, sest ta on lihtsalt nii pinnapealne,“ märkis ta. „Ta püüab kõiki asju hästi lühidalt teada saada, aga sellega ei ole midagi teha, sest kasutatakse üldist „üks suurus sobib kõigile“ lähenemist. Selleks, et poliitikat liigutada ja ühiskonda teha paremaks, peame me teadma, kes need grupid on, kes tunnevad ennast halvemini või kelle jaoks ei ole probleemi, aga siit me ei saa seda teadmist.“

Eesmärk tundub olevat sünnitada rohkem ohvreid

Arengukavas on alaeesmärgina esile toodud lapsed ja pered, mis on meie rahva tuleviku seisukohast oluline teema. Eesmärgina on toodud, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed oleksid õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas.

Mõõdikud, mida seejuures kasutatakse, on järgnevad: soovitud ja tegelike laste arvu vahe, laste suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr ning ohvriabiteenuse üle-eestilise kättesaadavuse tagatus. Olgu märgitud, et esimese ja viimase puhul on metoodika alles väljatöötamisel ning algtase ja sihttasemed kinnitatakse selle aasta jooksul.

Tootsi sõnul on ääretult kummastav, kuidas meie sotsiaalpoliitika tähtsustab ohvriabi ja iibekasvu. „Ohvriabi kättesaadavus ei ole üldse see mõõdik, mis vajaks nii palju tähelepanu,“ nentis ta. „Ma palun vabandust siinkohal kõigilt, kes seda teenust vajavad, kuid ühiskonna tasemel see õnneks ei ole nii oluline.“

Tootsi hinnangul on arengukava selline lähenemine ajast ja arust. „Me räägime sündimusest väga tugevalt, et see pole piisav ja mida me teeme, et lapsi rohkem sünniks,“ lausus ta. „Teine teema on selline vanaaegne lastekaitse, mis on vajalik, sest väärkohtlemine on meie ühiskonnas olemas, aga ma ei näe siin keskmist last. Last, kelle vanemad saavad keskmist palka, kes käib tavalises koolis, mis temast saab? Kuidas tema areneb ja kus tema keskkond on? Siin seda ei näe.“

„Rahvusvaheliselt tavaliselt mõõdetakse koolieelse haridusega haaratud laste osakaalu,“ märkis Toots. „Siin võiks mõõta seda, kui palju alla keskmise sissetulekuga perede lastest käib lasteaias või sõimes. On teada, et lasteaiakohad meil päris tasuta ei ole. Vaesemad pered ikkagi loevad sente ja leiavad, et parem on, kui ema või vanaema jääb koos lastega koju. Aga see tähendab, et need lapsed ei ole kooliks valmis – neil on kehvemad sotsiaalsed oskused ja nad ei oska konflikte lahendada.“

Tootsi sõnul on see suur probleem ka maapiirkondades. „Seal ei pruugi olla nii palju lasteaedu ja võib-olla on sinna keerulisem saada,“ ütles ta. „Kui vanemad on talupidajad, siis tundub, et las see laps olla siin peenra ääres ja aitab tööd teha. Aga asi lõpeb sellega, et nende koolivalmidus on nõrgem kui neil, kes käivad lasteaias.“

Toots rõhutas, et nii Euroopa Liidus, OECD-s, UNESCO-s on levinud seisukoht, et kõigile lastele tuleb anda ühesugune hea start ellu, aga meil seda ei ole. „Jääb mulje, nagu põhiline oleks, et lapsi sünniks ja siis hakkame ohvriabiteenusega tegelema,“ nentis ta. „See ei tundu nagu ühiskond, kus tahaks elada ja lapsi saada.“