„Kui sa oled noor ja blondi peaga rõõmsameelne tütarlaps, siis tahetakse sind panna justkui mingisse teatavasse konteksti ja sind lihtsustada. Seda enam tuleb ennast tõestada ka tõsisemates rollides,“ leidis Eesti Rahvusballeti noor Ketlin Oja.
Mis Eesti Rahvusballetis ja balleti maailmas laiemalt veel põnevat toimub ning millised on Ketlin Oja tegemised tänavusel hooajal, sellest saab lähemalt kuulda podcastist „Kultuuriamps“.
Ketlin Oja on Eesti Rahvusballeti noor ja samas juba korduvalt tunnustatud solist.
Talle meeldib nii kaasaegne ballett kui ka maailmaklassika tippteosed, Ketlin tantsib peaosi “Luikede järves”, “Giselle`s”, “Uinuvas kaunitaris ” jt suurtes ballettides. Tantsija arvab, et kuna baleriini lavakarjäär on küllalt lühike, siis võiks talle usaldada ka hingeliselt küpsemaid rolle – lihtsalt arenema peab kiiremini.
Käesoleva hooaja ühe tähtsama rollina toob baleriin välja Tiit Härmi „Õhtused majad“, mis on Oja sõnul lausa suurepärane draamaballett. „Seal on sügavust, koreograafilist originaalsust, samuti väga uhked tõsted,“ rääkis ta. „Lisaks on teos ka tehniliselt väljakutsuv, kusjuures muusika on samuti imeilus. Selles balletis on tõepoolest kõik olemas, et etendus oleks nauditav nii minule kui ka publikule.“
Te pidasite vajalikuks mulle toonitada, et just praegu on käimas liikumisaasta. Kui liikuvad me siis oleme ja kas on põhjust muretseda ka?
Liikumisaasta on tõepoolest ja eks tuleb ikka toonitada. Mõnes mõttes on mul isiklik seos kuna ma hetkel olen seotud just tantsuvaldkonna edendamisega ja aprill on tantsukuu. Minu üleskutse on – inimesed, tulge tantsima! Tants on nii universaalne viis liikumiseks, et seda tõesti saavad teha kõik ühiskonnagrupid, kõik inimesed vanusest, soost, absoluutselt kõigest sõltumata. Ma ise ju tunnen iga päev, et tants rõõmustab, tants vabastab, tants annab liikumisvõimaluse. Sellisel viisil, mida võib-olla jõusaal ei anna. Aga liikumine läbi tantsu võiks olla küll minu poolt selline väljakutse Eesti inimestele, et äkki proovime näiteks selle aasta jooksul mõnda uut tantsutrenni või mõnda uut tantsuviisi või näiteks lastena viime oma vanaemad-vanaisad tantsima, tantsime kodus oma perega. Sest tants lihtsalt on midagi nii erilist, mida ma soovin, et iga inimene kogeks.
Olete viimasel ajal üks enim tähelepanu saanud noor balletiartist, kel 30nda eluaastani veel üksjagu aega. Millised on hetkel teie olulisemad rollid Estonias ja mis neid oluliseks teeb?
Minu jaoks teeb rolli oluliseks hingestatus, kui see pakub midagi südamele, minule endale ja publikule. Ja üldiselt need tihtipeale kattuvad, nii tooksin kindlasti sellest hooajast välja Tiit Härmi „Õhtused majad“, mis on suurepärane draamaballett, temas on sügavust ja koreograafilist originaalsust. Seal on väga uhked tõsted, etendus on tehniliselt väljakutsuv ja muusikalt vapustav, ühesõnaga on olemas kõik need elemendid, mis teevad ühe etenduse terviklikuks ja nauditavaks. Minule ja publikule.
Võib siis öelda, et see oli teie jaoks justkui armastus esimesest silmapilgust?
Selle rolliga küll, kuna ma olen ammu tahtnud Tiit Härmi kui koreograafiga koos töötada. Eriliseks teeb asja ka see, et tihti ei pruugita noortele kohe esmapilgul usaldada selliseid suuri psühholoogilisi rolle, sest et keegi ei tea, kas noores inimeses on see hingeline sügavus koheselt olemas. Iga uue rolliga kaasneb alati selline tõestusmoment, et kas sinus ikkagi on see olemas, mida eeldab näiteks vanusega saadud kogemus. Samas on see meie balletielu tavamõistes nii lühike, et kui meie karjäär kestab umbes 20 aastat siis ka see vaimne küpsemine peab lihtsalt paratamatult toimuma palju varem. Nii saaksid oma karjääri jooksul võimaluse tantsida täisväärtuslikult. Aga kuna me alustame treeninguid nii varajasest east, siis see küpsemine toimub ka võib-olla natukene kiiremini kui ta muidu nö tavaelus toimuks.
Et jõuda oma lavakarjääri jooksul ka nii mõnegi unistuste rollini.
Minu unistus oli muidugi vaieldamatult Giselle ja ma sain eelmisel hooajal võimaluse seda tantsida päris mitu korda. Kahjuks läks see meil praegu repertuaarist pausile. Aga ma lihtsalt ei saa seda mainimata jätta, sest see oli minu jaoks tõesti unistuse täitumine ja igal etendusel oli selline tunne nagu see unistus oleks uuesti käes ja täituks justkui esimest korda. Nii intensiivset
hingelist puhastust nagu Giselle`i tantsides, pole ma üheski teises rollis tundnud.
Mida tasub kindlasti välja tuua käesolevast hooajast?
Käesolev hooaeg on läinud üsna klassikalise balleti tähe all, just oli „Pähklipureja“ viimane etendus ja kui ma ei eksi, oli see kaksteist aastat laval. Järgmisel hooajal tuleb meil uus „Pähklipureja“. Me just käisime Dublinis, kus ma tantsisin „Luikede järves“ peaosa. Seal oli väga-väga soe publik ja Eesti rahvusballett käis esimest korda Iirimaal. Et see oli selline, võib-olla ajalooliselt märgiline sündmus. Ja 2. detsembril tuli välja maailmakuulus piraadiballett „Korsaar“, mille lavastas hispaania koreograaf koreograaf Jose Carlos Martinez. Minu tegelaskuju on Gulnare, mis on klassikaliselt ja tehniliselt väljakutsuv roll ja seda oli väga-väga huvitav teha. Töötada Pariisi Ooperi balletijuhi, silmapaistva tantsija, koreograafi ja lavastajaga, pole just igapäevane. Muide, balletijuhiks sai Martinez just läinud detsembris, meie prooviprotsessi ajal. See on suure vedamine kui saad noore tantsijana töötada maailma tippudega. Tõesti fantastiline.
Võib olla väga hingestatud ja siiras kunstnik balletilaval aga mis on ikkagi need väga tähtsad tegurid, mis aitavad sel kõigel ka välja paista? Siin tuleb appi see oluline tehnika, mis lubab rõõmudel või siseheitlustel vaatajani jõuda?
Muidugi on seal sellised nüanssid balletis, et peab olema kõik esteetiliselt kaunis, mis kindlasti annab seda emotsiooni. Tants võimendub läbi musikaalsuse, seega peab olema väga musikaalne, et kaunid helid tooksid iga liigutuse esile. Peab olema liigutuste täpsus muusikas, et see muusika aitaks sind, muusika ei tohi mitte kuidagi olla eraldatud balletist, et on liigutused ja siis on orkester… Aga kui tekib õige sümbioos laval, vaat siis ma ütlen, et siin sünnib päris kunst. Ja muidugi väga hea partnerlus on väga suureks plussiks. Sünergia inimestega, kes sinuga koos on laval nagu üks tervik. Ja suhtled ka rühma tantsijatega ja tekibki selline suur kunstiline kooslus laval. Ja siis ma olen kindel, et publik seda tunnetab.
No nii mõnigi unistuste roll on teil tänaseks juba täitunud. Sinna võib ka lugeda Aurora „Uinuvast kaunitarist“, Odette -Ottilie „Luikede järvest“, Giselle, millest natukese aja eest juttu oli. Tundub, et teie unistustel lihtsalt on omadus täituda, aga keda te veel ihkate tantsida, kelle puhul on praegu selline tunne, et mine tea, kas üldse õnnestubki?
Mis on tõesti minu selline südamesoov, et ma saaksin seda ikkagi üks kord elus laval tantsida, on Blanche`i roll etenduses „Tramm nimega iha“. Tennesee Williamsi suurepärase näidendi põhjal on tehtud ka ballett. Ja see on etendus, mille osatäitjaid võib võrrelda meisterlike draamanäitlejatega. Muidugi – Blanche` rolli tantsimiseks on vaja teatavat elukogemust, kogeda läbi teatavaid emotsioone. Aga hetkel ma tunnen, et see pagas on mul nüüd käes ning ma tõesti loodan, et mul üks kord elus on võimalus tantsida seda nii sügavat ja natuke teises võtmes rolli, mis ei ole nende klassikalise balletiraamidega piiritletud.
Ma hoian teile pöialt ja siiski – te olete tantsinud noort Blanche`i, mina olen teid laval näinud.
Jah, selles mõttes väike maitse on suus, mis tähendab, et süües kasvab isu.
Ketlin, te teadsite juba kuueaastaselt, et tahate saada baleriiniks ja oma vanemate üllatuseks saitegi. Kuidas tagantjärele hindate, kas tõesti juba kuueselt oli teis tohutu sihikindlus ja teadlikkus ja läbilöögivõime olemas?
Kindlasti mitte nii tugevalt nagu hilisemas, professionaalses elus. Lapsena on kõige tähtsam see tantsurõõm ja see võikski jääda selleks peamiseks asjaks, miks inimesed üldse tantsivad, et kui see on alles, siis minu jaoks on kõik olemas. Ja ma ei ole kunagi mõelnud, et võib-olla loobuks. Mis on päris suur asi, mida tunda nii noorest peast. Sest muidugi oli raskusi, oli erinevaid probleeme kasvõi vigastuste näol, kuna sa ikkagi tegeled tippspordilaadse valdkonnaga. On ju kasvuiga ja tulevad paratamatult terviseprobleemid ning kõik need vaimsed pinged samamoodi aga ma ei ole mitte kunagi endas kahelnud. Igatahes arvan siiamaani, et niikaua, kuni mu hinges on alles tantsurõõm, siis ei ole miski läbi. Ja kui see ära kaob, siis võib päevapealt karjääri lõpetada, seda ma ütlen ka. See valdkond on liiga ainulaadne, liiga eriline, et seda teha lihtsalt rutiinse tööna.
Aga mis teist kuueaastasena edasi sai – elasite tollal Tartus ja millised võimalused balletiõpinguteks olid?
Tallinna balletikooliga võrreldes ainulaadsed. Tallinnas tullakse alates 11ndast eluaastast konkreetselt balletti õppima, see üldharidus ja ballett on siis põimunud ja sa käidki ühes koolis, et saada baleriiniks. Mina olen tartlane, tahtsin ikkagi oma pere juures olla ja kuidagi õnnestus nii hästi sobitada, et ikkagi põhikooli lõpuni sain käia tavakoolis. Siis minu päev nägigi nii välja, et umbes kella kaheksast kolmeni olin tavakoolis, siis tulin koju, natukene õppisin ja kella kuuest üheksani õhtul käisin Ida tantsukoolis balletti õppimas. Olen tegelikult nii tänulik, et sain ikkagi tavakoolis jätkata, mul on sellest ajast head sõbrannad, kes on lapsest saadik minuga olnud. Ma sain maitsta mõlemat elu – nö tavalapsepõlve ja siis seda väga intensiivset balletiõpingute lapsepõlve. See kindlasti õpetas mulle aja planeerimist ja see on kindlasti, kui ma praegu mõtlen, võib olla aluseks, miks ma siiamaani tahan oma elus proovida erinevaid asju, mitte ühte kinni jääda.
Ida tantsukool asutati 1994. legendaarse ballettmeistri Ida Urbeli auks. Mida see kool endast siis kujutab?
Ta kujutas väga eesmärgipärast tööd, et inimestest saaksid professionaalsed tantsijad mingeid allahindlusi tegemata. Et see ballett jõuaks sinna ja sellele tasemele, kuhu ta on võimeline jõudma. Lisaks on eraldi ka Vanemuise balletikool ja mõlemal neil on täiesti oma panus olemas. See on väga tänuväärne, et Tartus on võimalik balletti õppida. Et me nii-öelda ei tsentrealiseeri ära, et ainult Tallinn ja mujal mitte. Ka Tartus on inimesed, kes on võtnud selle oma elueesmärgiks edendada balletti. Ida tantsukooli lõpetanud tantsijaid on nii Estonias kui Vanemuise balletis.
Kas meenutate mõnd õppeainet või õppejõudu erilise tänutundega?
Ma väga väärtustan seda, et meil oli lavalise suhtluse tund, mis on põhimõtteliselt siis näitlejameisterlikkus ja seda andis meile Vanemuise näitleja Tiit Lilleorg. Ma kindlasti kasutan seda palju ka praegu rolliloomes, meid juba lapsest saadik õpetati läbi liikumise mõtestama oma rolle. Sel oli kindlasti väga suur väärtus ja andis meile mitmekesisust ja tunnetust, et me ei tantsi liigutusi liigutuste pärast vaid me tantsime, et nendega midagi maailmale öelda. Pärast Tiit Lilleoru õpetusi tekkis tohutu huvi Stanislavski vastu ja lugesin tema raamatuid üsna hoolega. Selline raamatute lugemine ja maailmavaate avardamine tegi mind baleriinina palju rikkamaks kui ma hakkasin teatris tantsima rohkem selliseid dramaatilisi rolle. Giselle`s on ju hullumist, stseeni ja muidu liigutuste mõttes seal aga palju ei toimu – kõndimine ja jooksmine ringis, maha istumine, ongi nagu kõik. Kui me võtame tõesti ainult struktuuri, siis seal ei ole midagi väga teha. Aga kui mõelda, kuidas inimene hulluks läheb, mis teda hulluks ajab, mis on need meetodid, ma isegi kirjutasin ülikoolis oma bakalaureuse lõputöö tegelikult Giselle` hullumis-stseenist, kus ma ajalooliselt uurisingi naise hullumeelsust ja kuidas seda on kajastatud maailma koreograafias. Ja tegelikult ma tunnen, et selline süvitsi minek andis mulle täiesti uue tähenduse. Kas selle hullumise stseeni tantsimisel. Sain palju abi Stanislavski raamatust „Näitleja töö rolliga“, kus ma tõesti siis konspekteerisin mingid viisid. Näiteks kuidas karikakart noppida – kas mees armastab mind või ei armasta. Ja see karikakar on ju sinu kujutluses, sest sa meenutad seda aega, kus sa tõesti uskusid sellesse armastusse. Ka seal on tehnilised nüansid, kuidas harjutada nii, et inimene saab aru, et sul on see habras karikakralill käes. Selleks on ju olemas meetodid ja ma arvan, et oleks rumal tantsijana mitte kasutada neid tööriistu, mis meile on antud. Eesmärk on ju kunst ja kunst on alati põimunud erinevatest valdkondadest.
Hullumis-stseeni puhul ma näiteks uurisin, mis on need nö ärapööramise sümptomid või kuidas need inimestel väljenduvad. Näiteks minu lõputööst tuli välja, et inimene võib tegelikult jääda pimedaks, kui ta saab nii suure šoki nagu Giselle sai. Kogu tema maailm langes kokku ja ma kasutasin seda pimedaks jäämise meetodit natuke metafoorina – klaasistunud pilk, mis ei näe mitte midagi sellepärast, et ta ei ole enam suuteline seda maailma sellesama pilguga nägema. Selliseid seoseid ma lõin läbi materjalide, mis ei ole puhtalt ainult balleti kontekstis.
Räägime Tallinna balletikoolist. Tulite sinna Tartust pärast põhikooli lõpetamist. Kui sujuvalt sisse saite?.
Väga sujuvalt. Oli suur vedamine, et käisime Tartu õpingute lõpus Itaalias balletikonkursil, kus ma sain kolmanda koha. Selsamal konkursil osales ka Tallinna balletikool ja seal oli mul suur au tutvuda Tiiu Randviiruga, kellest minu edasine õpetaja Tallinna balletikoolis. Ta siis ilmselt midagi minus nägi, mille puhul tundis, et tahab seda edasi arendada ja ta ise kutsus mind oma klassi. Nii et ma mingeid katseid ei pidanudki läbi tegema, sain selle otsekontakti läbi selle konkursi ja ma ütlen, et mul on Tallinna balletikoolist ainult head ja armsad mälestused.
Kuidas te iseseisva eluga Tallinnas harjusite, te raskelt või mängleva kergusega tulite ju Tartust vanemate tiiva alt ära?
Siis hakkas jah, tõeline ühikaelu päevapealt. Eks ta ikka oli raske, ma proovisin alguses võimalikult palju nädalavahetustel ikka Tartus käia, et see üleminek oleks võimalikult lihtne. Aga ma sain sealt kohe väga head sõbrad, üksteisega suhtlemine oli lihtne ja tore. Nägin neid noori lapsi, kes olid tulnud Jõhvist või veel kaugemalt, kes olid 11aastased ja keetsid tatart seal ühika köögis. Ma aitasin neil kodutöid teha ja mäletan hetke, kus üks tüdruk enne magamaminekut ütles, et kas sa saaksid mind hästi tugevalt kallistada, et ma saaksin siis ette kujutada, et sa oled mu ema. Sellised kurbilusad hetked panid justkui vastutust tundma, et mina ikkagi olen vanem ja tahan aidata neid noori, kes tõesti 11 aastaselt peavad balleti nimel alustama iseseisvat elu. Minul hakkas see ikkagi ju kuueteistaastaselt, mis on natukene hiljem. Igatahes tähendas see ühikaelu justkui üht suurt perekonda, kus kõik toetavad üksteist.
Milliseid tarkusi jagas teile armastatud õpetaja Tiiu Randviir?
Olen talle lõputult tänulik, et ta sisendas mulle eneseusku, mis on kohati suurema väärtusega kui kõik väikesed tehnilised parandused. Et ta suutis tantsija avada ja panna teda ennast proovisaalis turvaliselt tundma. Et ta tekitas õige atmosfääri koostööks kunsti nimel nii, et mina usun õpetajasse ja õpetaja usub minusse. Nüüd juba teatris töötades saan ma järjest rohkem aru, kui haruldane selline koostöö ja üksteise pühendumine on. Et see on tõesti väärtus. Muide, Tiiu Randviir nimetab end eesti balleti vanaemaks.
See on väga armas. Kas eesti balletivanaema teid nüüd ka aeg-ajalt külastab?
Ja ta ikka käib vahepeal etendusi vaatamas ja selles mõttes ma olen kindel, et ta ikka ju hoiab mulle pöialt, et kõik läheks hästi. Viimati ta käiski „Korsaari“ etendusel kui ma tantsisin. Muidugi käib, ikka proovib hoida silma peal.
No meil oli põhjalikult juttu näitlejameisterlikkuse tähtsast rollist balletikunstis. Tiiu Randviir oli teatavasti see, kes ühel eluhetkel läks täiesti vabatahtlikult tollasesse lavakunstikateedrisse, mille ta lõpetas 1968. aastal. Ta sai aru, et tal on seda vaja.
Jah, et see tõestabki veelkord, kui palju see võib juurde anda tantsijale, sest Tiiu Randviir oli kindlasti, ma arvan, väga tehniline tantsija ja ta oli juba tipus selles mõttes. Et ta selle otsuse tegi, näitabki, et alati on võimalik juurde areneda ja see ei jookse mitte kunagi mööda külgi maha.
Te lõpetasite Tallinna balletikooli cum laude 2015. aastal. Läksite küll Estoniasse aga niimoodi puht teoreetiliselt – millised võimalused võiks selline lõpetamine vastsele baleriinile anda?
Suuremad võimalused kui ainult Rahvusooper Estonia, aga tõesti, sellel hetkel oli minu südamesooviks panustada Eesti balletti. Ma tundsin et pikisilmi on oodatud sellist uut eesti asja ajavat eesti nimega eesti baleriini, kes soovib tantsida Rahvusooperis Estonia. Olen tegelikult balletikoolist saadik tundnud tohutut tuge publikult, on väga palju inimesi, kes ütlevadki, et ma hoian sulle pöialt. Et mul on olnud au seda kogeda, loob muidugi väga suure vastutuse mitte petta inimeste ootusi. Sellepärast ma Rahvusooper Estonia valisingi sellel hetkel, et neile inimestele, kes minust minusse uskusid või usuvad, anda tagasi midagi ehedat ja siirast. Ja ma loodan, et ma killukese sellest olen täitnud.
Tõsi ta on, et rahvusooperi Estonia balletikollektiiv on üpris rahvusvaheline, eesti tantsijaid ei ole liiga palju.
Ei, paraku ei ole, jah, just on siin toimunud põlvkondade vahetus ja muud. Ja muud aspektid – väga palju eesti tantsijaid on viimastel aastatel pidanud lahkuma Estoniast ja sellest on äärmiselt kahju. Eesti balleti jätkusuutlikkus on väga oluline teema. Balletikoolid nii Tallinnas kui Tartus on üliolulised, et häid artiste piisavalt juurde tuleks. Siis meie ballett püsib ja jääb püsima.
Mitte kuidagi ei saa mööda „Luikede järvest“. Kõik need omadused, millest oleme siin rääkinud – pingetaluvus, ideaalne füüsiline vorm, näitlejameisterlikkus, peavad olema solistil, kest tantsib Odette-Ottilie kaksikosa. Olete öelnud, et peate Luikede järve kõige raskemaks balletiks maailmas…
Kuna ta oli minu elu esimene peaosa, siis ta kindlasti jääb mulle igavesti südamesse ja sealt algas minu solisti tee. „Luikede järv“ on selline märgiline etendus, mis tuleb läbida selleks, et edasi liikuda. Minu esimene katsumus oli lihtsalt kõige raskema etenduse näol, et tulla rühmast ja kohe minna „Luikede järve“ tantsima, see oli päris keeruline. aga ma nüüd põhjendaks siin seda, miks ma võib-olla esimeste rollidena ei too enda puhul välja Luikede järve. Ei ole üldse sellepärast et ma seda rolli ei armastada, on täiesti ainulaadne, vapustav tippteos. „Luikede järv“ on ka väga selline raamides etendus ja igal inimesel, kes tuleb balletti vaatama, on kindel nägemus, kuidas etendus peab välja nägema ja kuidas ta soovib, et seda tantsitakse, eriti peaosa. Ühesõnaga – inimene tuleb saali ja tal on mingi ootus. Ja nüüd mina tantsin ära ja siis tekib küsimus kas ma vastasin nendele ootustele või mitte. Ma olen seda rolli väga palju kohandanud, väga palju muutnud just vastavalt inimeste ootustele. Et selles mõttes on see kohati justkui hea, et on need raamid ja piirid, see mõnes mõttes loob standardi. Teisest küljest ta võtab natuke ära sellise loomingulise vabaduse. Ja see loob mõned barjäärid. Võib-olla ma ühel hetkel saan nii enesekindlaks, et ma tahtsingi nii ja see ongi ainus õige viis. Igatahes praegu on „Luikede järves“ tantsimine vastuoluline aga samas väga huvitav.
Räägime solistist ja kordeballetist ehk rühmatantsijatest. Ma juba piltlikult kujutan ette, kuidas te ühel hetkel astute sealt rühmast välja ja peate üksi hakkama saama … et kas see tuli lihtsalt ja teis oli juba see solisti närv olemas või tuli ka endas ületada mingi suur barjäär?
Minul oli kindel eesmärk saada solistiks, edasi esisolistiks ja priimabaleriiniks ja see ongi minu siht olnud algusest peale. Aga rühm andis mulle lihtsalt väga hea kogemuse, olen samm-samm haaval saanud areneda. Võib-olla saab ka nii, et mine ja tantsi kohe peaosa, aga see samm-samm haaval andis mulle teistega arvestamise oskuse ja üldse sellise lavalise oleku terviklikuna. Tsiteeriksin siin Aime Leisi, kelle kuldsed sõnad on mul meeles juba balletikoolist saadik: kui inimene on loodud solistiks, ei tohi ta jääda rühma liiga kauaks. Aga tihtipeale Eestis või ka mujal maailmas on selline tendents, et no ta on veel noor ja ootame ja vaatame, aga tegelikult tapame seda tuld, mis selle inimese sees on. Kui tal on see sära silmis, tal on see töötahe, tal on see andekus, siis me peaksime talle andma võimalusi võimalikult varakult, et ta saaks kohe hakata arenema. Ega siis sellepärast, et olin kolm aastat rühmatantsija, ei tantsi ma seda peaosa paremini. Tegelikult ju roll hakkab arenema sellest hetkest, kui ma saan seda tantsima hakata. Et selles mõttes selline stardipauk peaks ikkagi toimuma võimalikult varakult. Aga kunst on subjektiivne ja paratamatult otsustavad inimesed subjektiivsete arvamuste põhjal. Ma arvan, et nii mõnigi väga hea solist on jäänud elus rühma tantsijaks. Sul võib olla solisti materjal, aga see ei pruugi kunagi avardada.
Aga võib juhtuda ka nii, et baleriinil ei olegi muud ambitsiooni ja ta on väga rahul sellega?
Kindlasti, ja seda peab ka tunnustama ja väärtustama, nii nagu me kõik ei taha saada Eesti presidendiks. Nii ei pea iga rühmatantsija tahtma saada esisolistiks, pealegi meil on ju vaja ka rühmatantsijaid. Kui kõik me oleksime solistid, ei oleks näiteks „Luikede järv“ selline, seal ei oleks seda ilu, mida loob just rühmatants. Rühmatantsija elu on ka väga raske ja tal on väga palju etendusi. Solistid näiteks koormuse mõttes jagavad rohkem, on mitu koosseisu. Näiteks Dublinis, me tegime seitse „Luikede järve“ järjest, pealuiki oli meil kolm aga need vaesed rühmatantsijad tantsisid seitse etendust järjest ja vahel ka kaks tükki päevas. Rühmatantsija tööd tuleb absoluutselt austada, väärtustada, neid on ka vaja ja neid tuleb hinnata selles töös, mida nad teevad. Nad ei pea üle enda varju hüppama, kui nad on väga head rühma tantsijaid ja tahavadki olla.
Jaanuaris käis Estonia oma esindusballetiga Iirimaal ja andis Bord Gals Energy Theatre`s need seitse etendust. Kuivõrd te olete nüüd lisaks mainitud teatrile tutvunud teiste ooperi – ja balletiteatritega laias maailmas?
Kuna meie kollektiivpuhkus on suvel, siis mina proovin sel ajal kõik selle välismaa kogemuse saada kiiresti kätte selle lühikese puhkusega. Just sel suvel ma käisin esimest korda elus New Yorgis ja nägin Ameerika balletiteatri esituses ka „Luikede järve“ nende esipaariga. See oli väga vapustav kogemus, kuid samaväärselt tooks välja ka just viimatisest külastusest Chicago, mida nägin Broadwayl. Tõeline elamus kui kvaliteetselt saab meelelahutust teha, et ei pea olema ainult nii-öelda sügav kunst, vaid meelelahutus saab samuti vastata nendele samadele kvaliteedinõuetele. sisulisest ja vormist siis erinevad. Ma olen La Scalas käinud etendust vaatamas, Pariisi Ooperis olen käinud…. Proovin ikka võimalikult palju välismaal käies vaadata, mis sellel hetkel teatris toimub.
Erinevatest teatritest saadud muljetest kujuneb kirev kaleidoskoop aga kuhu paigutub selles kaleidoskoobis Estonia teater?
Estonia teater kindlasti ongi väga heal tasemel ja ma tunnen, et meie rahvusballett võiks just leida oma niši, mille võiks minu meelest täita näiteks needsamad draamaballetid. Estonias on väga võimekad tantsijad, väga võimekad koreograafid. Muidugi me ei saa võistelda „Luikede järves“ võib olla Londoni kuningliku balletiga või noh, paratamatult ka Vene balletiga. Arvan, et Estonial on midagi ainulaadset just karakterite tantsimises, mida välismaal ma pole sellisel tasandil näinud. Kindlasti on tähtis omalooming, Marina Kesleri balletid annavad meile täiesti oma balletikeele. Mina tantsisin näiteks „Kratis“ Peretütart ja käisime sellega Maria teatris Sankt-Peterburis, oleme seda etendanud mujalgi välismaal ja on võetud väga hästi vastu just seetõttu, et ta on oma. See on meie kultuurikeel ja meie balletikeel ning ma arvan, et publik suudabki võtta seda nii-öelda puhta lehena. Ja meie vaataja saab aru nendest rahvakultuurisümbolitest ja „Kratiga“ läks alati väga hästi. Et just selles on kindlasti eesti balletil tugevus, sest paratamatult me loome Eesti kultuuripärandit. Ja nii rahvusvaheline kui see valdkond ka ei oleks, eeskätt see on eesti ballett.
Omaette teema on ballett ja tervis ja mulle tundub, et suhtute sellesse tõsiselt?
Tõsiselt ikka, miks inimesed suhtuvad asjadesse tõsiselt, eks ikka läbi valusate kogemuste. Vigastusi tulnud just selle tõttu, et olen olnud ülipüüdlik ja arvanud, et mida rohkem tunde ma harjutan tundide, seda paremaks tantsijaks ma saan. Et selline suur rahmeldamine viib sihile. Aga siis tulid paratamatult ülekoormusvigastused. Näiteks sportlastel on ju treeningkava, selles mõttes ka olümpiavõitjad teevad treeningkava alusel ja seesama terviseteadlik suhtumine kindlasti võiks üle kanduda ka balletti. Me treenime targalt oma keha, me anname talle nii-öelda toitu läbi pilatese, läbi füsioteraapia treeningute. Me kasutame tänapäeva spordimeditsiinivahendeid selleks, et meil oleks võimalikult pikk ja edukas karjäär. See on alles viimastel aastatel hakanud rohkem arenema balleti valdkonnas aga meil on suured eeskujud maailmas. Austraalia balletis on täiesti vapustav, ma arvan, et maailma jalgpalliklubi tasemel sporditiim, kes arendab välja harjutusi just balletile, teeb uuringuid, kuidas nendest ülekoormustest üle saada, kuidas koormust jaotada. Londoni kuninglikus balletis on fantastiline tiim, Soomes on samuti väga heal tasemel. See eeskuju on loodud rahvusvahelisel tasandil ja ma arvan, et ta võiks integreeruda Eestis samamoodi ja samal tasemel.
Baleriini lavakarjäär pole ju teab mis pikk ja erandeid on vähe. Teie, Ketlin, olete tulevikku silmas pidades teinud väga targa otsuse ja investeerinud veelkord haridusse. Kust see mõte tuli ja, ja millega täpsemalt tegu on?
Jah, mina olen alati haridust väga väärtustanud ja sellesse uskunud, ma arvan, et see juba eos hakkab sellest, et ma olen Tartust pärit ja Tartu on ülikoolilinn ja seal on see haridus on nii loomulik elu osa. Minu vanemad käisid Tartu Ülikoolis ja peaaegu kõik minu sugulased, sõbrannad ja minu jaoks oli see ka ikkagi üks elu eesmärk, et mina ükskord ka õpin Tartu Ülikoolis. Ja seda ma hetkel teengi, olen magistratuuris ja õpin kultuurikorraldust, mis kohati siis kaasab endas ka kultuurijuhtimise elemente ja selline organisatsiooni süvitsi analüüs on mulle kindlasti väga palju juba andnud. Aga see õppimise mõte tuli, eks ikka muidugi sellest, et meie elukutse ei kesta igavesti. Pluss ta on üsna riskantne tervises. Et kui ühel hetkel, mida juhtub, see karjäär paratamatult võib päevapealt lõppeda ja mitmed vigastused varasemalt panid mu sellele lihtsalt varem mõtlema. Tahaksin, et mul oleks mingi väljund inimesena ka väljaspool balletti. Kas siis kui ballett lõpeb aga miks mitte ka juba karjääri ajal. Ma arvan, et mida rohkem inimene õpib, seda parem. See ei pea toimuma ülikooli kontekstis, see võib olla lihtsalt see õppimistahe elus ja mõtlemisvõime arendamine, et see lihtsalt rikastab mind nii palju inimesena.
Paljud tippbaleriinid on muidugi pärast lavakarjääri lõppu leidnud ennast uusi tõusvaid tähti õpetades. Selles valdkonnas te ennast ei näe?
Ei, ma ei välista seda üldse, ma ei ole seda mõtet maha kandnud. Hetkel näen end pigem muus kultuurisfääris aga see kõik on praegu lahtine. Aga ühte ma ütlen küll, et kui ma peaksin kunagi balletiõpetajaks saama, siis ainult kogemuse baasilt ma ei õpetaks, kindlasti läheksin õppima siis pedagoogikat ja täiendaksin oma balletispetsiifilist teadmisi. Minu jaoks on balletiõpetajal tohutu vastutus inimese kujunemisel. Eriti kui sa treenid väga noori inimesi, peavad sul olema teadmised laste psühholoogiast, laste nõustamisest, lastele, õpetamisest, lastega suhtlemisest ja paljust muust.
Täna, kui me siin vestleme, on teil teatrist vaba päev, kas see võiks tähendada, et siis võib ikka mõnevõrra laiselda ka?
Jah, see vaba päev on meil üks vaba päev nädalas. Võib-olla just matkale ei kihuta, aga mida ma olen tundnud, et väga hea on vaba päev kvaliteetaja veetmiseks. Restoranides ei ole ühtegi inimest, käin Eestis erinevates spaades, mis on väga lõõgastav minu kehale ja minu vaimule. Suur pluss on see, kohtadesse, kus muidu on järjekorrad, saab esmaspäeviti rahulikult minna ja ei mingit trügimist. On vabadus.
