„Rahva raamatu“ kaupluses Pärnu maanteel Draamateatri vastas on säilinud hea ja põline traditsioon – nimelt vaateaknad. „Kolm laia avalat akent, millele on laotatud uudiskirjandust ja muid peibutavamaid väljaandeid, et äratada möödujas huvi,“ osutas Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa Eesti vanima raamatupoe erilisusele tänases päevas.
Balti saksa juurtega kaupmeeste loodud raamatupoode leidus Tallinnas juba Rootsi ajal. Sel korral viis Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa „Meie Tallinna“ televaatajad aga esimesse päris Eesti raamatupoodi, mis rajati südalinna, Pärnu maanteele 1912. aastal. Raamatukauplus tegutseb seal „Rahva Raamatu“ nime all tänaseni.
„Minagi mäletan seda raamatupoodi juba oma lapsepõlvest,“ rääkis Kuuskemaa „Rahva raamatu“ kauplust tutvustades. „Kuigi meil on raamatupoode praegugi päris mitmeid, siis on nad reeglina hajutatud kaubanduskeskustesse. Seal on need kauplused aga kuidagi nagu uppunud toidu ja tarbekauba massi, seepärast on nende üles leidmine mõnikord päris keeruline.“
„Rahva raamatu“ kaupluses on säilinud aga hea ja põline traditsioon – nimelt vaateaknad. „Kolm laia avalat akent, millele on laotatud uudiskirjandust ja muid peibutavamaid väljaandeid, et äratada möödujas huvi,“ osutas heerold poe erilisusele tänases päevas. „See on parim reklaam raamatupoele, mis üldse olla saab.“
Hoone sai märgiks eestlusele
Kauplus tegutseb erakordses hoones, mis on üks Eesti arhitektuuri ajalukku läinud tähtis objekt. Heeroldi sõnul oli see hoone märgiks tõusvast eestlusest juba tsaari aja lõpus. „Aastal 1912 valmis suur hoone vanalinna piiril, saades olulise tähtsuse Eesti ärkavale kodanlusele,“ rääkis ta. „Põhiasukaks oli siin nimelt Eesti pank, kust ettevõtjad said oma tegevuse arendamiseks laenusid.“
Laiad vaateaknad olid juba tollal mõeldud kaupluste tegevuseks, aga peasissepääs tehti hoone keskele, kus on paraadlik tõus maja keskel olevale pidulikule tasandile. Praegu on hoone põhirentnikuks Eesti kultuuriministeerium, mille alla raamatupood „Rahva raamat“ heeroldi sõnul nagu valatult sobib.
„Üks lõik kaupluse ruumistikust tänava ääres on eraldatud kohviku jaoks,“ tutvustas Kuuskemaa vanima raamatupoe ülesehitust praegusel ajal. „Kohvik on tõepoolest väga mõistlik lisa raamatupoes. Seal saab ehk natukene istuda ja mõelda, mida ma ikkagi tahaksin siit osta. Lisaks saab vahetada ka muljeid ligimestega – ja mitte ainult raamatutest, vaid ka muust iidamast-aadamast. Ikka selleks, et oleks hubane olla. Ja just see hubane meeleolu tekitab ka raamatuostuiha.“
Kuuskemaa näitas ka kuhjakest mitme tasandina laotud raamatuid, mille juurest leiame sildi: Top raamatud 2022. „Mul on natukene ebamugav selle „top“-i pärast, sest miks peab Eesti raamatupoes just ingliskeelset sõnavara kasutama. Aga eks see ole praegu niimoodi moes,“ rääkis heerold. „Igatahes on siin välja pandud ostetumad raamatud möödunud aastast. Minusugustele ajaloojüngritele on siit hulgast kõige kütkestavamaks muidugi see paks, Cristian Grataloupi „Maailma ajaloo atlas“.
Kandis algselt nime „Pihlap ja raamatupood“
Kuuskemaa osutas ka avarale riiulile, kust leiab valdkondadena samuti kategooriad „top“ ja „uudis“.
„Ajaloohuvilisena kisub mu pilk seal riiulil küll kohe üles paremale, kus näeme Mati Mandeli teost „Läänemaa muinasajast Lihula keskaega“,“ rääkis ta. „See on puhtajalooteemaline teos. Lihula on ju ka vana muinaslinnus. Samuti keskaegne linnus, kus praegu tegutseb muuseum ja toimub palju huvitavat. Kahtlemata on see huvitav väljaanne kõigile ajaloosõpradele.“
Kassa kõrvalt leiame aga sildi, mis kinnitab, et see on „Eesti vanim raamatupood alates 1912.“ Selle väitega ajaloolane Kuuskemaa aga päriselt nõustuda ei saa. „Tegelikult olid meil juba 17ndal sajandil Tallinnas raamatukaupmehed, kellel olid oma poed,“ selgitas heerold. „Kuid kui võtta asja selle nurga alt, et millal hakkas tegutsema esimene päris Eesti oma raamatupood, siis tuleb tõepoolest nõustuda, et 1912. aastal, kui see hoone valmis, sigines nendesse samadesse ruumidesse kohe ka kauplus „Pihlap ja raamatupood.“
Sealsamas kõrval näitas Kuuskemaa suurele raamatute plokile, kus on järjestikku kaheksa raamatutega täidetud riiulit, mille kohtal leiame tutvustava sildi: „väliskirjandus“. „Sellesse tohutusse raamatute hulka võib lihtsalt ära uppuda,“ leidis heerold.
Keldriruumis valitseb romantiline hämarus
Teisalt, veidi intensiimsemast sopikesest leiab kategooriatena põnevuslood, elulood ja nii maailma kui ka Eesti ajaloo sektsioonid. „Nendest elulugude raamatutest torkas mulle kohe silma üks uusimaid, põhjalik raamat Ellen Niidu kohta, mille tema tütar on väga ilusasti kokku kirjutanud,“ rääkis Kuuskemaa. Isiklikult üllatas heeroldit aga see, et Eesti ajaloo raamatute seas oli ka üks väga tuttav raamat – nimelt Jüri Kuuskemaa teos „Vana Tallinna pärimused ja tõsilood“.
Raamatupoe keldriruumistiku leiab heerold olevat üsna romantilise. „Võib olla tekib see mulje asjaolust, et siin puuduvad aknad ja valitseb natukene salapärane hämarus. Samas on valgust siiski piisavalt, et võiksime näha riiulite kohal olevaid kirju, aga ka raamatuid ja esemeid endid, mida siin pakutakse.
„Raamatukauplusest lahkuda on ju kahju ilma uue sisseostuta,“ rääkis ta. „Samal ajal püsib ka lootus, et koju jõudes seame end millalgi mõnusalt istuma või lausa pikutama, kõrval võib-olla tass kohvi. Siis võime lugema hakates liikuda teistesse maailmadesse ja ajastutesse. Võime tunda ennast õnnelikena, samal ajal aga ka harime ennast. Seepärast polegi parimat võimalust nii ajaviiteks kui õppimiseks, kui seda on luigemine. Nii et lugegem raamatuid!“
