„Mõned asjad võivad ju teada olla – näiteks see, kui peres leidis aset lähisuhtevägivald või kuritarvitati mingisuguseid sõltuvust tekitavaid aineid. Aga see, mida sinu hoolde usaldatud laps täpselt läbi pidi elama ja kuidas kogetud traumad on teda mõjutanud, see tuleb alles nii öelda lahti harutada,“ rääkis Ivo Brandt, kes pakub koos naise Reiliga neljaaastasele tüdrukutirtsule hoolduspere näol tõelist kodurahu.
Täna tunnustati tublisid Tallinna hooldusperesid, kes on võtnud oma tiiva alla lapsed, kes ühel või teisel põhjusel oma päris vanematega enam koos elada ei saa. Abilinnapea Betina Beškina avaldas ühtlasi lootust, et üha rohkemad keerukasse olukorda sattunud lapsed leiavad endale elamiseks tõelise kodu ja perekonna.
“Meie lastekodud on ju samuti igati tublid. Aga päris kodu ja perekond on ikkagi päris kodu ja perekond,” märkis abilinnapea. Ühtlasi avaldas Beškina lootust, et tulevikus on meil veelgi rohkem hooldusperesid, kes vanemate toeta jäänud lastele hoolduspere võimalust pakuvad. Selleks korraldatakse ka vastavaid koolitusi, et huvilisi teemaga lähemalt kurssi viia.
“Oluline on, et inimesed saaksid aru ka vastutusest, mis sellise ülesandega kaasneb,” toonitas Beškina. “Näiteks on mõned lapsed, kes hooldusperesid vajavad, varasemalt traumeeritud. Seepärast tuleb neile pöörata erilist hoolt ja tähelepanu, mis arvestab kõigi nende vajaduste ja ka eripäradega.“
Sattus hooldusperre otse ohuolukorrast
Ühed linna poolt tunnustatud vanematest, Ivo ja Reili Brandt, toonitasid samuti, et hoolduspereks hakates tuleb teadvustada olukorra täit tõsidust. „Ma tahtsin juba ammu mõnele ema ja isata jäänud lapsele kodu pakkuda,“ rääkis Reili, kes abikaasa Ivo kinnitusel hoolduspereks hakkamise ideega algust tegigi. Reili sõnul on ta oma ema lapsendatud, mistõttu teab naine hästi, kui palju annab lapsele juurde see, et ta saaks kasvada päris oma perekonna juures. „Inimeste seas, kes pööravad talle täit tähelepanu ja keskenduvad sellele, kuidas lapse võimeid arendada,“ märkis naine.
Väike tumedapäine tüdruk, kes nüüd Reili ja Ivo juures elades endale uue kodu on leidnud, on hetkel neljaaastane. Hooldusperre elama asudes sai ta kõigele lisaks veel ka vanema õe, kes on praeguseks juba teismeline. Perre elama asunud tüdrukutirts on väga elavaloomuline ja rõõmsameelne. Oma uuel emal haarab ta igal võimalusel käest ja kutsub teda kusagile, hüüdes teda igasuguse kõhkluseta „emmeks“.
Reili ja Ivo juurde saabus tüdruk kahe aasta eest, kui mees ja naine hakkasid rasketesse olukordadesse sattunud laste abistamiseks kriisihoolduspere võimalust pakkuma.
„Kriisihoolduspereks hakkamine tähendab, et tuleb kiiresti pakkuda peavarju lapsele, kes on hädaohtu sattunud ning tuuakse sinu juurde väga lühikese ette teatamise ajaga,“ selgitas Reili. Just nii toodigi nende peresse toona alles kaheaastane tüdruk. Kui eelmisel õhtul saadi teada, et laps tuleb oma bioloogiliste vanemate juurest eraldada, siis järgmisel päeval toodi laps juba Reili ja Ivo peresse pakku.
„Kuidagi läks siis nii, et tekkis tunne, et just sellele lapsele tahakski tõelist kodu ja perekonda pakkuda,“ meenutas Reili toonaste sündmuste edasist arengut. Nii saidki temast, ta abikaasast ja nende ühisest tütrest väiksele raskesse olukorda sattunud tüdrukutirtsule uue pere ja kodu pakkujad.
Tuleb teadvustada lapse minevikuraskusi
Kõige raskem olevat hoolduspere vanemate sõnul see, et ei teata midagi nende juurde toodava lapse minevikust. „Mõned asjad võivad ju teada olla – näiteks see, kui peres toimus lähisuhtevägivald või pruugiti mingisuguseid sõltuvust tekitavaid aineid. Mida aga peresse tulnud laps konkreetselt läbi elas ja kuidas toimunud sündmused teda mõjutanud on, see tuleb alles nii öelda mõistatusena lahti harutada,“ rääkis Ivo. Ka tema ja ta naise juurde sattunud tüdruku puhul panevat mees tähele, et laps on oma elus emotsionaalseid raskusi läbi elanud.
„Tema puhul on väga selgelt näha tunnete intensiivsus, mida omaenda tütrel näiteks niimoodi küll polnud,“ rääkis Ivo. „Kui ta on rõõmus, siis on ta tõesti nii lustakas, et lausa terve nägu särab. Aga kui ta on vihane, siis võivad asjad hakata lendama ja tal on tõesti raske oma raevu ka kontrollida. Emotsionaalsed reaktsioonid on seega hoopis äärmuslikumad kui tavalistes tingimustes kasvanud lapse puhul näinud olen.“
Trauma üle elanud lastel ongi tihtipeale probleeme just tunnete reguleerimise ja halbade emotsioonidega, nii et hoolduspere võimalust pakkuma hakates peab selle kõigega ka arvestama. „Kui on soov hoolduspereks hakata, siis tuleb kõigepealt ühendust võtta sotsiaalkindlustusametiga,“ rääkis Reili sellest, kuidas abi vajavatele lastele kodu ja perekonna pakkumiseni jõuda. „Vaja on läbida ka koolitused, mis aitavad seda ülesannet ja sellega kaasnevat vastutust täielikult mõista ning sellega ka toime tulla. See aga, oled sa abielus või elad hoopis üksinda, pole enam üldse oluline. Tähtis on, et sa tõepoolest tahaksid raskustesse sattunud last oma perre võtta ja aidata tal õnnelikuks ning täisväärtuslikuks inimeseks kasvada.“
Tunnustusüritusega jätkati traditsiooni
Hooldusperede vastuvõtt on juba mitmeid aastaid kestnud traditsioon, mille eesmärgiks on tunnustada ja kokku tuua neid tublisid inimesi, kes vanemate hooleta jäänud lastele vajalikku tuge ja armastust pakuvad. “Vahepeal ei saanud me koroonapiirangute tõttu mitu aastat järjest hooldusperede vastuvõtte korraldada. Nüüd saime aga üle pika aja taas võimaluse kokku tulla ja üksteise seltskonnast rõõmu tunda,” avaldas abilinnapea Betina Beškina tänu kõigile tublidele perekondadele, kes vastuvõtul osalesid.
Tunnustatud perekondadele anti linna poolt üle ka tänukirjad koos mahukate puuviljakorvidega, mille sisuga nii suuremad kui väiksemad end kosutada saaksid. Lisaks avaldati Tallinna hooldusperede vastuvõtul tunnustust ja tänu laste heaolu spetsialistidele, kes on teinud kõik selleks, et vanemate hooleta jäänud lapse edasine teekond võimalikult turvalise ja rõõmurikkana jätkuks.
