“Need, kes kõige kauemaks jäävad, keda sa kohe väiksest peale kasvatad ja kellega muudkui koos aega veedad – eks need kasvavad ikka kõige rohkem südame külge. Selline loom on lõpuks tõesti nagu su oma laps juba,” rääkis presidendilt teenetemärgi pälvinud Anne Saluneem, kes on loomaaias talitajana ametis olnud tervelt 59 aastat.

President Alar Karis tunnustas tänavu riikliku teenetemärgiga 167 silmapaistvat inimest, nende hulgas Tallinna loomaaia pikaajalist töötajat Anne Saluneeme.
“See oli tohutult suur uudis. Ei osanud alguses kohe pähegi võtta, et niisugune asi üldse võimalik on,” ütles Saluneem. Üllatus olnud sedavõrd suur, et veel veerand tundi hiljem värisesid naise jalad suurest erutusest. “Tänutunne ja rõõm olid loomulikult suured,” kinnitas asjaosaline.
Neljajalgsete sõprade eest on teenekas talitaja oma pikaaegse karjääri jooksul hoolt kandnud paljudes eri rollides. Esimest korda sattus ta loomaaeda aga juba 12-aastaselt noorte naturalistide jaama kaudu. Kõigepealt rohisid lapsed aeda, pärast tehti neile põhjalik ekskursioon eksootiliste loomade elupaigas.

Armus loomadesse esimesest pilgust

“Ma ei teadnud toona isegi seda, et on ülepea olemas selline asutus nagu loomaaed. Meie peres ei räägitud sellest kunagi,” meenutas Saluneem. Loomad polnud talle siiski võõrad, sest käidi tihti maal.
Loomaaia metsikuid ja eksootilisi asukaid esimest korda silmates armus tulevane supertalitaja neisse aga silmapilkselt ja jäädavalt. “Kui ma neid ilusaid, karvaseid, lausa äraütlemata armsaid loomi niimoodi korraga nägin – no see viis lihtsalt kõik mu seest momentaalselt nendega kaasa,” meenutas ta.
Sellest päevast saigi süda lõplikult sealsetele asukatele kingitud. “Pärast seda hakkas asi niimoodi käima, et kohe, kui koolis tunnid lõppesid, siis mina muudkui padavai loomaaeda,” rääkis Saluneem. “Eks maksin jälle kolmkümmend kopikat piletiraha ja muudkui käisin seal oma loomakesi vaatamas.”
Soojad tunded loomade vastu pole seniajani jahtunud. “Nad on, jah, nagu pereliikmed lõpuks,” tunnistas naine. “Peab aga siiski aru saama, et meil on tegemist ikkagi metsloomadega. Ega ei ole päris nõndamoodi, et peame saama loomi oma lõbuks nunnutada, süles hoida ja niisama väntsutada. See kõik on jäänud juba väga kaugetesse aegadesse – siis lihtsalt ei teatud, et loomapoegi ei tohi nii vara ema juurest ära võtta. Praegu on asjalood teisiti, kõik pojad on pikalt oma ema juures. Emad hoiavad ja toidavad lapsukesi just nii kaua, kuni neil jõuab kätte juba õige võõrutamise aeg. Selles eas on nad juba nii-öelda samasuguse kiskja iseloomuga kui nende vanemadki.”

Pidas kodus lõvi, leopardi ja hundi kutsikaid

Samas selgitas Saluneem, et paljud loomad, kes talitajate hooldada kauemaks jäävad, harjuvad lõpuks ka uudse ja pooleldi kodustatud olukorraga ära. Siiski on vaja alati silmas pidada ja endale teadvustada, millise loomaga saab suhelda näiteks läbi puurivõre ja millisega mitte.

“Kõik lapseeast peale üles kasvatatud loomad on mulle igatahes nagu pereliikmed,” kinnitas ta ja lisas, et just seepärast meeldib talle loomaaias kõige rohkem õhtusel ajal viibida. “Siis on siin just seepärast eriti hea, et õhtuti jõuabki kätte justkui loomade aeg. Paljud metsloomad liiguvadki ringi just õhtul. Meil on tegelikult keelatud külastajate ees loomadega suhelda, aga õhtuti saab seda lähemalt teha. Võib õpetada neid näiteks midagi tegema, saades sellisest suhtlusest ka vastastikust naudingut.”
Kõigest 14-aastaselt hakkas Saluneem loomaaias ka talitajana ametis käima. “Esimesel aastal sai tööd teha vaid koolivaheaegadel,” märkis ta. “Pärast kaheksanda klassi lõppu tekkis aga võimalus siia juba päriselt ametisse tulla.”
Loomaaia algusaegadel oli ka juhtumeid, kus Saluneem oma kodukorteris hundi, lõvi ja leopardi poegi kasvatas. Need olid küll märksa teistmoodi ajad kui praegused. Nüüdseks on teadmised loomaaia pidamisest nimelt palju arenenud. “Vanas loomaaias ei olnud meil titetuba, nagu praegu siin on,” selgitas naine eksootiliste koduloomade korteris hoidmise põhjuseid. “Kõige suurem kasvatamise töö käis ikka siis, kui hoidsin kodus leopardipoegi. Kokku oli neid kolm. Pärast saime juba sellised loomavanemad, kes kasvatasid ise oma poegi, ja siis läks see asi ka kergemaks.”
Loomade ja inimeste vahelist “semmimist” on siiski ka pärast pisielukatele mõeldud titetoa valmimist aeg-ajalt ikka näha. “Näiteks istus meil üks lõvipoegki titetoast välja kasvamise järel pidevalt direktori toas,” rääkis talitaja. “Aga kaua sa ikka hoiad suurt looma niimoodi. Ühel päeval tuleb ta ikkagi puuri viia ja hakata teda teistmoodi kasvatama.”
Kõige rohkem ongi Saluneem tööd teinud kiskjatega, kellega end ka kõige lähedasemaks peab. “Ma juba alustasin oma tööd kiskjate loomadega,” rääkis ta. “Kõige esimene minuga nii-öelda nunnutav loom oli üks lumeleopard, kes oli siis üks kolme-nelja kuune. Ta oli ema juurest liiga vara ära võetud ja tõepoolest nagu kasulaps mulle. Käisin temaga mööda loomaaeda ringi ja muudkui kantseldasin teda.”
Loomatalitaja sõnul on tal tulnud kiskjaid üldse sageli hooldada. Need, keda lapsest saadik hoitud ja armastatud, kasvavad naise sõnul lõpuks ka päris kõvasti südame külge. “Eks need, kellega sa muudkui koos aega veedad, on tõesti lõpuks nagu oma lapsed juba. Oled näinud neid ju oma silme all kasvamas ja kosumas.”
Lihtsalt rõõmu saab naise sõnul aga tunda ka paljudest teistest loomadest. “Kui tulen näiteks mööda territooriumi ja näen, et leopardid on väljas, siis alati räägin nendega ja kutsun neid lähemale. Puristan nende keeles, proovin natuke häält teha või midagi. Või võtame näiteks ilvesed. Näen neid ja vaatan kohe, et kas saaks midagi mängimiseks anda. Või siis proovid neile natukene nurru lüüa – ilvesed on ju ka tegelikult kaslased ja oskavad igati ilusasti oma nurrumootorit põristada.”

Töö vahvaim osa on loomadega suhtlemine

Ka jääkarud on Saluneeme sõnul lihtsalt võrratud loomad. “Võtame näiteks meie Friida, kes on nüüd juba kahekümneaastane ja ka ilmale tulnud siinsamas loomaaias, mu oma silme all. No tema on ka tõesti nagu kasulaps mulle!”
Talitajatöös olevat ülepea väga oluline see, et loomadele proovitakse ka niisama midagi rõõmustavat ja elavdavat anda. “Just niisama suhtlust, aga ka mänguasju ja muud toitu,” tähendas Saluneem. “Kõige parem on siiski see, kui loomad saavad paari ja neil on järglased. See on meil siin loomaaias alati kõige suurem soov.”
Toredaimaks osaks oma tööst peabki talitaja just loomadega suhtlemise võimalust. “Loomade jälgimine ja nendega suhtlemine on lihtsalt nii huvitav,” märkis ta. “Näiteks on meil siin praegu saarmad, kellel on ka lapsed. Ega nad inimeste ees endid koos järglastega väga näidata ei tahagi, aga kui pärast kaamerast vaatad, et kuidas nad oma lastega suhtlevad ja neid kantseldavad, mudilastega ringi käivad ja neid tassivad – no siis see ongi see kõige suurem rõõm, mida sellest tööst siin saab. Saad kogu aeg vaadata, kuidas loomad käituvad. Kes on tige, kes on su vastu hea, kes hoopistükkis arg. Kõigi nende käitumine on erinev. Vaatamise käigus proovidki siis loomale vaikselt läheneda, saada temast aru ja leida temaga kontakti. Kui on näiteks loomade paaripanemine, siis pead sa kõigi nende asjadega väga täpselt arvestama.”

Loomaaia elu tähendabki naise sõnul eeskätt seda, et loomade kõrval veedetakse kogu nende eluaeg – sündimisest kuni siit ilmast lahkumiseni välja. “Kõik need sündimised, haige olemised, suremised ja muud elusündmused tuleb meil üheskoos, lausa teineteise kõrval läbi teha,” võttis talitaja kokku.
Enam kui poole sajandi jooksul, mil Saluneem on Tallinna loomaaias hooldajaametit pidanud, on seal lausa ütlemata palju muutusi aset leidnud. “Esiteks juba see, et me saime uue ja märgatavalt suurema territooriumi. Seda asja hakkas ajama juba minu esimene tööandja, tollase loomaaia direktor Karoli Stern,” meenutas Saluneem. “1983. aasta sügisel sai hakatud juba siia ka üle kolima. See oli tõesti väga suurte muutuste aeg.”
Oluliseks arenguks peab Saluneem ka seda, kuidas on paranenud töötajate väljaõpe ja teadlikkus. “Nüüd antakse väga hea väljaõpe selle kohta, missugused on näiteks võimalikud ohud ja kuidas eri loomi hooldada. Enam ei ole nii, et pead ise mingeid asju välja mõtlema, kuna täpseid teadmisi pole sulle lihtsalt edasi antud.”

Teab loomadest kõike

Mõnes valdkonnas on fantaasiat ja ise välja mõtlemist siiski veel vaja – näiteks loomade keskkonna rikastamise küsimustes. “Sel puhul saab vahest küll nuputatud ja arutatud, et mida täpselt loomadele mängimiseks välja panna,” rääkis talitaja. “Kas pappkasti? Või kuskilt jäänud riidekoti? Või tuleks ehitada hoopis valmis mingit laadi pajupallid? Tegemist on seega sellise nuputamisülesandega, mille eesmärk on välja mõelda, kuidas pakkuda loomadele suhteliselt väikesel territooriumil võimalikult põnevat elu.”

Tavaline kodanik ei oskaks kõike seda, mis loomadele huvi pakub, ilmselt aimatagi. Saluneem tõi näiteks lõhnad. “Need meeldivad paljudele loomadele väga,” rääkis ta. “Nii näiteks meeldisid leopardidele väga erinevad parfüümid. Lõhnade nuuskimine tegi nende elu kohe märksa mitmekülgsemaks. Valdkond, kuidas loomadele elu põnevamaks teha, on seega üks põnevamaid ja vabamaid ülesandeid meie töös.”
Loomadel on teeneka talitajaga eriline suhe, kuid ka kaaskolleegid peavad teda spetsialistiks, kes teab asju, mida teadus ei suuda seletada. Loomaaia praegune direktor Tiit Maran kohtus Anne Saluneemega vanas loomaaias juba aastakümneid tagasi, seitsmekümnendate lõpus.
“Ta teab loomadest kõike. Tal on lihtsalt nii pikaajaline kogemus selles vallas,” rääkis Maran ühest asutuse hinnatumast töötajast. “Kui mõni näiteks satub teatud sündmusest või muutusest traagikasse ja hakkab kurtma, et vaata ainult, kuidas kõik nüüd teistmoodi on, siis temast leiab sellist, kuidas nüüd öeldagi – teatavat budistlikku rahu. Anne on olnud väga austatud inimene meie seas.”
Teenetemärkidega tänab president inimesi, kelle töö ja tegevus on aidanud Eestit paremaks muuta, ning võib kahtlusteta kinnitada, et Anne Saluneeme tegevus loomadega on seda kindlasti teinud.