“Tundmatul marsruudil võib palju probleeme tekkida. Samuti siis, kui midagi juhtub näiteks transpordivahendiga ja kuulmispuudega inimene ei saa informatsiooni selle kohta, mis on toimunud ja mis saab edasi,” rääkis kuulmispuudega inimeste esindaja Tiiu Hermat.

Puuetega inimeste transpordivõimalused on Tallinnas viimaste aastate ja aastakümnete jooksul tunduvalt paranenud. Selleks, et vaegnägijad, -kuuljad ja -liikujad veelgi julgemalt mööda linna ringi saaksid toimetada, pääsemaks näiteks kooli, tööle või mujale, tuleb süsteemi aga veelgi paremaks teha.

„Kindlasti on sotsiaaltranspordi kvaliteedi hoidmine prioriteediks nii Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile kui ka AS-le Tallinna Linnatransport,“ rääkis abilinnapea Betina Beškina. Abilinnapea lisas, et igal aasta kasvab ka sotsiaaltranspordi eelarve. „Kui raha puudu jääb, siis saame katet lisaeelarvest,“ märkis Beškina. See aasta on eelarves sotsiaaltranspordile planeeritud ligemale kolm miljonit eurot.

Abilinnapea toonitas sedagi, et lähiajalukku vaadates näeme, et puuetega inimeste võimalused ja õigused pole alati piisavat tähelepanu leidnud – seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. “Vaid paarkümmend aastat tagasi oli puudega inimeste hoolekanne peaaegu olematu,” rääkis abilinnapea, lisades, et puudega inimesi polnud näha ei linnapildis ega mujal. Asjad hakkasid abilinnapea sõnul muutuma alles üheksakümnendatel.

“Selleks, et need muutused jõustuksid, on maha käidud pikk teekond suhteliselt lühikese ajaga. Kes teab, kus me täna Eestis või laiemalt Euroopas jamaailmas üldiselt oleksime, kui poleks julgeid inimesi, kes läksid oma õigusi kaitsma ja sõnastasid oma vajadused, et ülejäänutega võrdsed võimalused saada,” rääkis Beškina.

Kuulmispuudega peavad silmad olema nii ees kui taga

Praeguseks hetkeks on puuetega inimestele olemas nii tugi- kui päevakeskused, isikliku abistaja teenuse süsteem ja muud tugipraktikad. Lisaks tegeletakse üha rohkem ka avaliku ruumi ligipääsetavusega. “Paljud objektid on puuetega inimestele juba ligipääsetavad: sealhulgas nii muuseumid, kultuuriasutused kui ka mitmed laste mänguväljakud,” rääkis Beškina. Abilinnapea sõnul tagatakse Tallinnas igale uuele mänguväljakule ligipääsetavus ka puude korral. Lisaks tehakse alati mingisugune selline atraktsioon, mis sobiks ka puudega lastele.

“Eelmine aasta tegime veel näiteks kaks randa puudega inimestele ligipääsetavaks,” rääkis abilinnapea. Beškina rõhutas, et linn töötab edasi selle nimel, et kõigil, kes Tallinnas elavad, oleks siin viibimine ka hea ja turvaline. Seda sõltumata soost, nahavärvist või puudest.

Kuulmispuudega inimeste esindaja Tiiu Hermati sõnul on kurtide ja vaegkuuljate puhul kõige olulisem, et tänavale minnes oleksid silmad nii ees kui ka taga. Juhul, kui kuulmispuudele lisandub veel ka nägemispuue, siis teeb see olukorra loomulikult veelgi keerukamaks. “Vaegkuulja ei pruugi märgata suunda, kust oht läheneb,” rääkis Hermat. “Väga keeruline on liikuda näiteks ühesuunalist tänavat mööda, kui autod tulevad seljatagant. Näiteks Nõmmel tuleb sisuliselt käia sõiduteel – väike ribakene aia ääres ei aita suurt midagi, lumega ammugi mitte. Polegi siis muud teha, kui aina kõnnid ja siis vaatad jälle vilksti üle õla, et ega autot ei tule.”

Esimene asi, mida Hermat ühistranspordi süsteemis parandaks, on see, et info oleks kuulmispuudega inimestele alati kättesaadav. See tähendab, et busside sõiduplaanid peavad olema hästi nähtavad ja kättesaadavad – seda nii bussipeatustes kui ka busside sees, et kuulmispuudega inimene ka sellisel juhul, kui ta läheb uude paika, saaks kätte info selle kohta, mis peatuses parajasti käes on. “Tundmatul marsruudil võib palju probleeme tekkida. Samuti siis, kui midagi transpordivahendiga näiteks juhtub ja kuulmispuudega inimene ei saa informatsiooni selle kohta, mis toimus ja mis saab edasi,” rääkis Hermat.

Erksad värvid ei aita, toonid peavad erinema

Lapsena täielikult nägemise kaotanud Artur Räpp avas jällegi pimedate ja vaegnägijate probleeme, mis on praktilisel tasandil üsna erinevad näiteks kuulmispuudega inimestest. Sisu on aga ikka sama – peaasi on aru saada, missugune on õige buss, kuhu peale minna, ja kuidas vajalik peatus ära tunda.

Kui kuulmispuudega inimestele on vaja rohkem nähtavat infot, siis nägemispuude korral pigem kuuldavat ja kombitavat – nagu erinevad reljeefsete mummudega äärised näiteks raudteepeatustes jms. Hoopis suuremad väljakutsed seisavad ees aga siis, kui inimesel on liitpuue ning probleeme on näiteks nii nägemise kui kuulmisega.

“Kui kasvõi üks osa teekonnast pole inimese jaoks läbitav, siis pole seda terve teekond,” nentis Räpp. “Seepärast peab olema taktiilselt tähistatud see ala, kus sõidukit oodata. Peatustes peavad olema ka vaegnägijatele loetavad sõiduplaanid, samuti häältablood ja ehk ka mugavasti kasutatavad äppid. Selleks, et tunda ära, kas oled sattunud õigesse sõidukisse, peavad olema häälteavitused, väga hästi loetavad liininumbrid ning ka mitmesugused e-lahendused. Samad lahendused tuleb kasutusele võtta ka selleks, et tunda ära oma sihtpeatus ning loomulikult ka see, kas tegemist on ikka õige bussiga.”

Räpp juhtis tähelepanu ka sellele, et alati tuleb puuetega inimestega läbi rääkida, missugused lahendused neile ikkagi sobivad. “Mõned arvavad, et vaegnägijaid aitavad kontrastsed värvid – näiteks erkkollane info erkksinisel taustal,” rääkis ta. “Samas on tegelikkus hoopis see, et osad vaegnägijad ei eristagi neid värve ning näevad maailma lihtsalt hallina. Oluline on seepärast, et eristamist vajav info oleks heledam või tumedam kui see taust, mille peale info on pandud.”

Liikumispuudega inimeste esindaja Villu Urban möönis, et linn on nende kogukonnaga suhtelises heas infovahetuses olnud ning neid ka kuulda võtnud – seda eriti just viimasel ajal. “Mõningaid peatusi on ka ümber ehitatud ja paremaks tehtud, nii et saab ilusti peale sõita,” rääkis Urban. “Oluline on, et oleks ruumi, nii et bussijuht pääseks ratastooliga inimest manööverdama ja bussile aitama.”

Samas osutas Urban ka mõningatele probleemidele, tuues näiteks Raja peatuse Mustamäel. “Peatus ehitati liiga madal, kuna see peab olema ülejäänud teest vähemalt 20 sentimeetrit kõrgemal. Seal on aga ainult 9 sentimeetrit,” nentis Urban. See teeb aga ratastooliga bussi pääsemise põhimõtteliselt võimatuks, kuna on liiga raske ja ohtlik liikumise abivahendit sinna upitada.

Tõsta tuleb ka bussijuhtide teadlikkust

Ehkki busse ja peatusi on paremaks tehtud, siis on liikumispuudega inimestel siiani probleeme ka bussijuhtidega, kes võivad võtta näiteks rambi avamise vajadust ja ratastoolis inimese aitamist tülika lisakohustusena, mis neid justkui segaks. Teadmiste puudumise korral võib bussijuht ratastoolis liikleja teda valel viisil bussi lükates või sealt maha aidates koguni ohtu seada.

“Pidin ükskord lausa karjuma hakkama bussijuhi peale, kes tahtis mind vägisi, ilma rampi lahti võtmata bussi peale lükata. Mul hakkas lihtsalt hirm, sest niimoodi võib kergesti õnnetus juhtuda ja ratastoolist kukkumise korral tagajärjeks võivad olla korralikud vigastused,” rääkis Urban. Õnneks suudeti bussijuhiga lõpuks siiski arusaamine leida ning pärast vabandasid mõlemad üksteise ees. “Ega bussijuht polnudki ju pahatahtlik – ta lihtsalt ei tulnud mõningate asjade peale, mida mina igapäevase ratastoolis liiklejana hästi tean.”

Urban osutas heade lahendustena ka tasapinnalistele peatustele, kus tuleb vaid väikene sahtlike automaatselt lahti ning ratastoolis inimene saab ühistransporti ja sealt välja ilma igasuguse abita. Samuti oleks vaja bussijuhte harida, kuna need ei peatuvat alati täpselt peatuse äärekivi kõrval – see aga tähendab, et peatuse platvormi ja sõiduki vahele võib jääda mitmekümne sentimeetrine vahe. “Ratastoolis on sellisel juhul bussi pääsemine lihtsalt võimatu,” nentis Urban. Oluline on ka see, et ühistranspordi vahendites oleksid olemas ratastoolikohad.

Tallinna Transpordiameti juhi Andres Harjo sõnul tuleb kõigile inimestele tagada igapäevased liikumisvõimalused – ka neile, kel on ühistranspordi kasutamises erinevate puuete tõttu raskusi. “Kogu see protsess võiks küll veidi kiiremini käia,” leidis Harjo.

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juht Raimo Saadi leidis samas, et palju häid lahendusi on juba tehtud, aga see protsess ongi pidev ning puudega inimesed peavad pidevalt kaasatud olema, et asju kogu aeg paremaks saaks teha.