“Mõnikord peab poes otsima eestikeelset teavet nagu Toots kringli seest rosinaid otsis. Ka linn on täis ingliskeelseid silte ja lapsed räägivad inglise-eesti segakeeles,” lausub keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk, kelle sõnul peavad ka taksojuhid korralikult eesti keele ära õppima. “Kui noor kirjutab vigase motivatsioonikirja, on see täpselt sama hea, kui minna töövestlusele pluusiga, mille peal on ketšupiplärakas,” lisas ta.

“Ilma keeleta ei ole ühtki rahvust.” Need sõnad on küll öelnud kuulus keeleteadlane Johannes Aavik (1880-1973), ent täpselt samuti mõtleb ka järgneva loo peategelane Ilmar Tomusk – muuhulgas ka lastekirjanik. Eesti Vabariigi 105. aastapäeva künnisel mõtleme üheskoos, millises seisus on praegu meie armas emakeel.

24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. See on päev, mil me oleme tavalisest pidulikumad ja räägime palju kauneid sõnu oma imeilusas eesti keeles. Kui aga suuremas plaanis mõelda, siis millises seisus on meie emakeel praegu, kas teie süda jääb sellega rahule?

Seda võib vaadata täpselt kahtepidi. Ühtepidi võime öelda, et kõik on väga hästi. Ja teisalt võime öelda, et nii hull ei ole asi kunagi olnud, kui see praegu on. Aga ma alustaksin võib-olla selle positiivse poole pealt, ja see on puhas statistika. Kui maailmas on arvatavasti umbes 7000 keelt, siis meile endale siin lumisel Eestimaal elades tundub, et oleme hästi väikesed ja teised kõik on suuremad. Aga umbes 6700 keelt on eesti keelest väiksemad. Mõned ütlevad, et meid on ainult miljon. Meid on tegelikult terve miljon. Ja see on väga hea. Kui me mõtleme, mida meie keelega teha saab, siis ei ole midagi sellist, mida eesti keelega teha ei saaks. No alustame sellest, et meil on eestikeelsed lasteaiad, meie eesti lapsed saavad käia eestikeelses lasteaias, enamik maailma rahvastest seda ei saa.

Meil on eestikeelsed keskkoolid, meil on eestikeelne kõrgharidus. Meil on võimalus ükskõik mis teadusvaldkonnas kaitsta doktorikraad eesti keeles. Nii et hällist kuni doktorikraadini saame tegelikult oma elu ära elada eesti keeles. Meil on eestikeelne ajakirjandus. Sa teed raadio lahti, sa saad kuulata raadiot oma eesti keeles, milleks enamikul rahvastest ei ole võimalust. Meil on eestikeelne kirjandus, omakeelne kirjandus sellisel, no ikkagi ütleme, suhteliselt väiksel rahvakillul, kusjuures see ei ole lihtsalt niisama, vaid meil on väga kõrgetasemeline kirjandus.

Kui me tihtipeale räägime nii-öelda maailmakirjanduse tippudest, siis Marie Under, Jaan Kaplinski, Jaan Kross – võiksin veel kümneid ja kümneid nimetada – on igal juhul maailmakirjanduse tipus. Nii et eesti keelega saab teha absoluutselt kõike, mida ühel inimesel on vaja elus teha. Eesti keel ei ole tegelikult olnud kunagi paremas seisus kui praegu.

Ja teisest küljest pole nii hull see asi veel kunagi olnud…

See on nüüd see kurvem pool. Võõrkeeled tungivad peale, keegi ei räägi enam korralikult eesti keelt, keegi ei hoolitse enam eesti keele eest. Kui mina veel noor olin, räägiti head eesti keelt, ja ka ajalehest võis lugeda kaunist eesti keelt. Praegu pole sellest mitte midagi järele jäänud. Mõnikord võtad ajalehe ette, loed sealt mõnda lauset ja lihtsalt ei saa aru, mida ajakirjanik on öelda tahtnud. Pealkiri räägib üht ja artikkel hoopis teist.

Või võtame sildid – väga paljud ärinimed on võõrkeelsed. Linn on täis peamiselt ingliskeelseid reklaame, isegi väikesed firmad Lasnamäel tahavad ennast reklaamida pigem inglise keeles. Nii et kui sedapidi vaadata, siis võib öelda, et üsna kurb olukord, aga valime kuldse kesktee – kõik on hästi, aga kindlasti saaks ka paremini.

Nagu teame, ootab muudatusettepanekutega täiendatud keeleseadus uut valitsust. Mis on need kõige olulisemad muudatusettepanekud, mis seadusesse peaks jõudma?

aastal tahtsime teha seaduse, mida siis ei oleks tükil ajal vaja enam muuta. Aga nii kui algas selle seaduse järelevalve, siis nägime, et tegelikult me ei ole osanud mitut asja ette näha. Olulist muudatust vajaks võõrkeelsetes kaubamärkides sisalduv teave, mis meil välireklaamis igal pool üleval on. Praegu kehtiv keeleseadus ütleb, et see tuleb esitada eesti keeles, ja see on väga hästi öeldud. Seaduses aga ei ole öeldud seda, kus ja kui suurelt see eesti keel peab olema. Ja tegelikult ei ole üldse öeldud, et kas eesti keel peab ka nähtav kuskil olema.

Mis teisisõnu tähendab, et otsi seda eestikeelset teavet tikutulega taga.

Nii nagu Toots sealt kringli seest neid rosinaid otsis. Ja nii ongi päriselt, et inimene näeb ingliskeelset kaubamärki, mis sisaldab olulist teavet mingi kauba, mingi teenuse tegevuskoha kohta, aga eestikeelset teavet ei näe. Ta esitab keeleametile kaebuse, keeleamet läheb kontrollima ja siis tuleb välja, et kuskil nurga taga, kapi taga või leti peal on see eestikeelne silt olemas. Seega – formaalselt on keelenõue täidetud, aga tegelikult see seadusesäte ei täida oma eesmärki.

Nii et üks muudatusettepanek oli selline, et eesti keel peab olema vähemalt sama hästi nähtav kui võõrkeelne. Ta ei pea olema samasuguse kujundusega kaubamärk, aga ta peab avalikkusele silma paistma. Teine on see, mis puudutab asjaajamiskeelt. Keeleseadus ütleb, et riigi ja omavalitsuse asutuse asjaajamiskeel on eesti keel. Aga sellest loetelust, kes peavad oma asju ajama eesti keeles, on välja jäänud avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Need on siis need asutused, mis tegutsevad oma seaduse alusel. Ja üks grupp nendest asutustest on ülikoolid. Nii et praegu ametlikult seaduses ei ole nõuet, et ülikoolides peab saama asju ajada eesti keeles.

Nad suures osas hoolitsevad selle eest, kuid inglise keele surve õppekavadele on väga suur. Järjest rohkem ja rohkem õppekavasid muutub ingliskeelseks ning meile tuleb tööle  ka väga palju välisõppejõude. See kõik võib hakata mõjutama tulevikus ülikoolide asjaajamiskeelt. Ja seetõttu me tegime ettepaneku sätestada seaduses, et ka ülikoolid peavad oma asju ajama eesti keeles. Muidu ühel hetkel peavad ka eestikeelsed üliõpilased hakkama ülikooliga inglise keeles asju ajama.

Kolmas muudatusettepanek puudutab audioreklaami, mille kohta on meile väga palju kaebusi esitatud. Need on kaubandusliku teadaanded, mida kuulete mis tahes suuremas kaubanduskeskuses.

Ja kus vahetevahel räägitakse ka häirivalt vigases eesti keeles hästi kõvasti üle müügisaali.

Just. Selle audioreklaami kohta ei ole praegu seaduses mitte ühtegi regulatsiooni. On reklaami üldnõuded, et reklaam peab olema eestikeelne ja sellele võib lisada tõlke võõrkeelde. Aga kui me lähme konkreetselt audioreklaami juurde, siis me sätet ei leia, nii et tegime ettepaneku lisada seadusesse säte, et ka audioreklaam on eestikeelne. Ja sellele võib lisada tõlke. Proportsioon võiks olla selline, et 80% on eestikeelsed ja 20% võõrkeelsed, et võõrkeel ei jääks domineerima. Väga paljudele neile, kes meile kaebuse esitavad, on jäänud mulje, et see reklaam on valdavalt võõrkeelne. Kui võtta stopper ja mõõta, siis on küll enam-vähem pooleks, aga võib-olla see võõrkeel on intensiivsem, või see inimene satub kaubanduskeskusesse sel ajal, kui see võõrkeelne reklaam kõlab ja tal jääb subjektiivselt mulje, et kõik toimubki võõrkeeles. Nii et muudatusettepanek on vajalik.

Kuidas on lood äpitaksojuhtide ja toidukullerite eesti keelega uue seaduse valguses?

Meil puudub keeleseaduses säte, mille alusel me saaksime toidukulleritele või platvormi taksojuhtidele kehtestada eesti keele oskust ja nõuda, et nende platvormide nii-öelda pidajad või omanikud äriühingud, kelle kaudu platvormi töötajad töötavad, vastutavad selle eest. Kaudselt äpitaksojuhid justkui peavad keelt oskama, aga nad võivad tegutseda tegelikult ka ilma keelt oskamata. See on siin ka üks väike vastuolu seaduste vahel, mille juurde me veel jõuame.

Aga kui näiteks tavalise kaupluse puhul on seaduses kirjas, et see kauplus peab tagama teenindajate eesti keele oskuse, tööandja peab tagama teenindaja keeleoskuse, siis näiteks Bolt ei ole tööandja. Seal on lihtsalt platvormid, nö teenusepakkuja, ja ta ei vastuta praeguse seaduse kohaselt nende platvormi töötajate keeleoskuse eest, seal võib tegutseda ükskõik kes. Ja meil on üsna palju juhtumeid, kus teenuseid pakuvad inimesed, kes ei oska ühtegi kohalikku keelt – ei inglise, vene, eesti ega soome, vaid räägivad mingis muus keeles. Mõnikord nad saavad hakkama, tihti aga mitte. Ja kuna nad, näiteks ka kullerid, puutuvad ikkagi vahetult tarbijaga kokku, siis on ettepanek selline, et vahetult tarbijaga suhtlevale platvormi töö tegijale võib kehtestada eesti keele oskuse nõude.

See on nüüd üks muudatusettepanek ja minu meelest on see väga oluline, sest nii keele- kui ka tarbijakaitseseadus ütlevad, et tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele, aga seaduse alusel me oleme justkui ühe grupiteenuse pakkujad sealt välja jätnud.

Aga kuidas on lood nö päris taksojuhtide keeleoskusega? Kas sellega on olukord parem?

aastal algatati ühistranspordiseaduse muudatus, millega kehtestati takso teenindajakaardi taotlejale eesti keele oskuse nõue T1 tasemel. Nõue jõustus aastal 2015. Ja tühistati üsna kohe pärast selle jõustumist. Ma täpselt ei tea, miks, aga mulle tundub, et seal taga võis olla mõningate uut tüüpi taksoteenusepakkujate soov oma teenusi lihtsamalt pakkuda ja saada rohkem juhte. Kui see nõue kehtis, asusid taksojuhid väga usinalt keelt õppima.

Tegelikult sel ajal oli keeleameti ukse taga taksojuhtide järjekord. Nad käisid meilt ettekirjutusi saamas vabatahtlikult, et minna selle ettekirjutusega õppima. Ja kui sa oled eksami sooritanud, saad keeleõpperaha tagasi. Nad hakkasid seda kasutama, aga nii kui see nõue tühistati, kadus järjekord ära. Keeleseaduses on küll praegu taksojuhtide eesti keele oskuse nõue sees, aga see on pigem järelkontrolli vormis. Eelkontrolli ei ole ja sõita võib ükskõik kes, peaasi, et tal on auto ja B-kategooria juhiluba. Saavad õiguse taksot sõita ja alles siis, kui tuleb kaebus keeleametisse, peame hakkama linna pealt neid taksojuhte taga ajama. Loomulikult on see erakordselt raske.

Me teeme siin väga tihedat koostööd mupoga.  Aga üldjuhul me neid kätte ei saa, sest nad ütlevad, et ma enam ei paku teenust Eestis, ma olen juba Soomes, ja nii jäävad tegelikult kaebused lahendamata. Nii et praegu on tõesti kahe seaduse vahel vastuolu ja meie ettepanek oli täiendada ühistranspordiseadust ja panna sinna see säte tagasi.

Räägime meile saabunud sõjapõgenikest. Oleme poodides ju näinud sümpaatseid ja natuke ehmunud olekuga ukrainlannasid, kes mitte sõnagi aru ei saa. Ometi nad töötavad teenindajatena.

Nende puhul ei ole seaduses mitte mingit erandit. Kui nad lähevad näiteks Prismasse, Maximasse või Rimisse tööle, siis tegelikult teenindaja-müüja keeleoskuse nõue hakkab kohe nende suhtes kehtima. Aga ilmselge on see, et nad ju kohe ei räägi. Kui sõda algas ja nad hakkasid tulema, siis tehti ka seadusemuudatuse ettepanek, et anda neile kahe- või kolmeaastane üleminekuaeg. Minule see seaduse ettepanek ei meeldinud, sest esiteks – kas nad jäävad niikauaks. Ja teiseks hakkasime tähele panema, et neil on tegelikult väga kõrge motivatsioon eesti keelt õppida. Ja meie pakkusime välja oma nii-öelda järelevalveprotseduuri muudatuse, mis tähendab seda, et kui me teame, et tegemist on sõjapõgenikuga, siis me talle esimese Eestis olemise aasta jooksul ettekirjutust ei tee.

Me teavitame teda, et sellel ametikohal töötades on B1-tasemel keeleoskuse nõue. Hakake õppima, me anname teile kätte juhtnöörid, millises keelefirmas või veebikoolituses saate osaleda, neid võimalusi on olemas, on tasuta keeleõppe võimalused Keeleklikk ja Keeletee, mida kasutatakse väga palju. Ja muide, Ukraina sõjapõgenike saabudes kasvas järsult nende kursuste kasutajate hulk. Tuhanded ja tuhanded Keelekliki ja Keeletee kasutajad tulid juurde.

Ühesõnaga – meil on siis praegu selline protseduur, et kui me tuvastame kaupluses töötava Ukraina sõjapõgeniku, siis anname talle nõu ja ei tee kohe ettekirjutust. Ettekirjutuse juurde tuleme siis, kui ta on aasta aega Eestis elanud. Samas on teada meditsiiniõed, kes tulid märtsis-aprillis eelmisel aastal ja on juba A2 taseme eksami sooritanud, milleni väga paljud aastakümneid Eestis elanud inimesed ei ole veel jõudnud. Nii et motivatsioon on väga kõrge ja kui me oleksime seadusesse kirjutanud, et kolm aastat me ei nõua neilt mitte midagi, siis paratamatult see motivatsioon oleks hakanud kaduma. Me suhtleme, suhtume paindlikult, ettekirjutusi ei tee, sunniraha ei määra. Aga loomulikult, kui nad jäävad, siis nende keeleoskus  peab vastama kõigile nõuetele, mis meie müüjatele-teenindajatele kehtivad.

Keeleamet peab nõuete täitmist mõnikord ka sundima. Kas võib öelda, et alati on olnud inimesi, kes hakkavad end liigutama ainult hirmust karistuse ees?

Mõnikord see nii kahjuks on. Sunniraha on üks motivaator, mis paneb inimest keelt õppima. Aga sunniraha me rakendame ka asutuste suhtes, kes ei ole oma töötajatele piisavat keele oskust taganud, ja seal on nüüd probleem. Praegune sunniraha ülemmäär keeleseaduses on 640 eurot, aga suuremate asutuste puhul, firmade puhul, kohalike omavalitsuste puhul see 640 eurot ei ole tegelikult mitte mingisugune argument.

Lasteaiaõpetajale on 20 eurot sunniraha oluline argument, et ta hakkaks õppima. Sest et 20 eurot oma palgast ära maksta – mina näiteks ei taha. Aga suuri firmasid 640 eurot ei kõneta ja sellepärast on ka seadusemuudatuse ettepanek tõsta juriidiliste isikute sunniraha  640 eurolt 9600-le, mis oleks sel juhul siis ikkagi natukene tõhusam motivaator. Sunniraha ei rakendata mitte rikkumise tuvastamisel, vaid alati antakse tähtaeg keele õppimisel, näiteks me anname aasta, ja aasta pärast, kui inimene ei ole keelt ära õppinud, siis me hakkame rääkima sunniraha rakendamisest. Firmade puhul jäädakse nii-öelda jälgima sinu tegevust, ja kui sa ettekirjutuses ette nähtud ajaks ei ole seda täitnud, siis hakatakse sunniraha rakendama.

Vabariigi sünnipäev on alati ka meenutuste aeg ja teeme nüüd tagasivaate kaugemasse minevikku kirjasõna kaudu. Olete lugenud sajanditaguseid ja vanemaidki tekste, sealhulgas ka iseseisvusmanifesti. Kuidas on keel aja jooksul muutunud?

Keel ikka muutub, keele muutumisest on tegelikult üks kõige huvitavam näide piiblitõlked. Ja mul on endal kodus 1739. aasta piiblitõlge, see on siis esimene eestikeelne piibel, sellest on muidugi natukene raske ennast läbi närida. Aga kui sa sellest end läbi närid, siis sa saad aru, kui hea ja kui arusaadav see keel tegelikult oli. See on siis mõnes mõttes nagu meie ühtse kirjakeele sünnitunnistus, kirjutatud hämmastavalt heas keeles. Loomulikult on seal väljendeid, millest on raske aru saada, aga see tekst on täiesti arusaadav.  Keeleteadlased ja teoloogid ütlevad, et iga rahvas, iga põlvkond vajab oma uut piiblitõlget, ja viimasel ajal meil ongi niiviisi olnud.

Oli 1968. aasta piiblitõlge, oli 1997. aasta oma, siis on veel proovitõlkeid ja järgmine piiblitõlge peaks valmis saama aastal 2039. Ja me näeme neis tegelikult ühiskonnas toimunud muutusi, sõnavara muutusi. Näiteks kes teab, mis asi on luste? Et keegi külvas vilja ja siis ka luste kasvas seal … nojah, uuemas tõlkes on juba räägitud umbrohust ja sellistest mõistetest, mis on tänapäeval arusaadavamad. Niisiis muutub keel kogu aeg, see on täiesti normaalne. Kui sa võtad näiteks “Kevade” või “Tõe ja õiguse”, siis on ka ju sada või isegi rohkem aastat möödas nende tekstide kirjutamisest ja nad on ühelt poolt ju üsna arusaadavad. Aga sõnavara, mis kirjeldab seda eluolu, olmet, on muutunud.

Me ei saa selle peale üldse pahased olla, et sõnavara muutub. Praegu võib meile tunduda, et mõni sõna on tunginud nagu vägisi eesti keelde. Mõned sõnad, ütleme, toorlaenud, ei ole võib-olla kõige paremad, aga mõned sõnad nagu pitsa või snäkk tunduvad täiesti korralikud eestikeelsed sõnad. Kui sõna on mugandunud eesti keelde ja ta allub meie keelereeglitele, siis minul ei ole selle vastu midagi. Ma ei arva, et pika ja keerulise sõna “infrastruktuur” asemel peab igal juhul kasutama “taristu”. Ühtepidi oleme nagu harjunud, et mis asi see taristu on, teistpidi ei ole ta veel päris oma kohta leidnud. Meil on raudteetaristu ja meil on keeletaristu. Mõlemad on taristud, aga mis asi see keeletaristu on? Raudteetaristust ma saan aru. Aga ikkagi – kui sa ütled raudtee infrastruktuur, siis minu jaoks on selles sõnas mastaapi, mida sõnas taristu minu enda jaoks subjektiivselt ei ole.

Need sõnad peavad leidma oma koha. Sõnavõistlustelt on tulnud väga palju huvitavaid sõnu, millest enamik ei ole tegelikult oma kohta meie igapäevases keelekasutuses leidnud – pulktuhlid näiteks friikartulite asemel või pruunlane neegri asemel.  Esialgu sellised sõnad suurt kasutama ei kutsu. Aga taristu, jah, on läinud käibele, ja loomulikult on neid, kellele see sõna suupärane on. Sõnavara muutub, see on selge, meie elu muutub, tulevad uued asjad, tulevad uued nähtused.

Aga kas rahvas võtab sõnavõistlustest õhinaga osa?

Jah, võtab osa küll, ja isegi koolides, ma tean, on emakeeleõpetajad õpilasi üles kutsunud uusi sõnu välja mõtlema. Nii et see on teinekord isegi täiesti üldrahvalik tegevus ja alati sealt mõni hea sõna ka tuleb. Aga häid sõnu tuleb ka kirjanikelt, kes tõlgivad eri teoseid. Tegelikult on kirjanikud ühed väga tublid sõnameistrid, leiavad selliseid sõnu, mida nagu varem ei olegi olemas olnud. Sõnaloome käib kogu aeg ja kui hea mõte tuleb, siis on meil  olemas selline vahva asutus nagu Eesti Keele Instituut. Sa ei pea ootama isegi mitte sõnavõistlust, vaid kui sul näiteks mõne võõrkeelse või võõrapärase termini kohta tuleb väga hea mõte eesti vaste kohta, siis anna sellest Eesti Keele Instituudile teada. Ja kui keeleteadlased selle läbi arutavad ja sobib, siis võib-olla see jõuab isegi ÕS-i või sõnaveebi kunagi. Nii et kui tuleb häid mõtteid, igal juhul tuleks Eesti Keele Instituudi inimestega ühendust võtta.

Näiteks soome keeles on tõesti palju neid omakeelseid sõnu ja väljendeid. Võiksime ka neist äkki eeskuju võtta, et tõepoolest rohkem oma sõnu ja väljendeid välja mõelda selmet võtta nö uusi mõisteid laenudena üle?

Jah, toorlaenud on sellised viletsad asjad. Ühel hetkel, mingil imelikul põhjusel hakati kasutama toortõlget inglise keelest näiteks selles vaimus, et mis meil on koosolekulaual. Meil on täna laual see ja see teema. Mina ütleksin, et meil on laual kartulid, kaste, porgandisalat ja apelsinimahl. See on meil laual, aga ametiasutuste nõupidamistel on laual taristuteemad. Või näiteks kui sa pöördud inimese poole, et mul on selline ettepanek, et sa võiksid selle asja ära teha, ja tema vastab sulle, et see ei ole minu tass teed. Niisugune peenutsemine ja kadakasakslus pole kahjuks kuhugi kadunud. Me võime ise sõnu välja mõelda, võime lähinaabritelt laenata (näiteks soomlaste mehu), võime murretest laenata, nii et kõik võimalused on olemas ja ei pea ainult ühte suunda  hoidma, aga me peame hoiduma toortõlgetest.

Ilusas eesti keeles saab kirjutada ka lasteraamatuid. Kui ma ei eksi, on teil ilmunud neid üle neljakümne. Kui keeruline nende raamatute kirjutamine põhitöö kõrvalt on?

Jah, praegu on mul riiulis nelikümmend kolm ja tulemas on kohe-kohe neljakümne neljas. Kirjutamiseks on erakordselt raske aega leida. Mis tähendab, et olen pidanud õppima oma töövälist aega hästi ratsionaalselt kasutama. Ma kirjutan ainult siis, kui mul on midagi kirjutada. Minu elus pole hetki, kui ma võtan arvuti välja ja hakkan mõtlema, mida ma nüüd kirjutan. Mõttetöö käib kogu aeg teiste tegevustega kaasas ja kõige rohkem häid ideid on tulnud joostes. Ja siis on veel üks väga üllatav allikas – uni. Ma näen seda raamatut unes algusest lõpuni: tegelasi, tegevust, kõike. Nii et kui ma olen välja puhanud ja üles tõusnud, siis on raamat olemas ja tuleb lihtsalt leida aeg selle üleskirjutamiseks. Ja nagu öeldud – ka metsajooksu tehes. Lihtsalt jooksed, pea on täiesti tühi.

Ükskord ma jooksin ümber Viljandi järve ja märkasin suurt lindu. Hästi suur lind lendas järvetagusest padrikust välja ja mul tuli kohe raamatu mõte selle kohta, kuidas see suur lind saab sõbraks ühe väikese kassipojaga. Mul oli kuus kilomeetrit veel joosta ja kui ma jõudsin teisele poole järve, siis oli raamat mul olemas. Nii et läksin koju, käisin duši all ära, võtsin arvuti ja selsamal päeval kirjutasin selle raamatu valmis. Nii et nende 43 raamatu puhul ma ei ole pidanud nö munema ühtegi raamatut, kõige olulisem oli leida see aeg. Ja see aeg on kas siis nädalavahetustel või suvepuhkusel olles.

Mu sugulastel on ühe jõe ääres umbes neljaruutmeetrine ratastega saun ja ma olen selle endale siis üürinud nii kümneks päevaks ja selle ajaga sama aasta jagu raamatuid ära kirjutanud. Siis ma lihtsalt hommikust õhtuni kirjutan. Vahepeal käin Viitna järves ujumas ja siis jälle kirjutan. Nii et ajakasutus on kõige olulisem.

Millal teil see mõte üldse tuli, et võiks proovida raamatut kirjutada, kas nägite jälle unes või oli mingi muu põhjus?

Ma olin doktoriõppes Tallinna tehnikaülikoolis aastal 2002. Ööl ja päeval ei olnud vahet. Tõesti, töö kõrvalt kirjutasin doktoritööd, käisin eksamitel.
Millegipärast juhtus nii, et ühel ööl nägin unes Astrid Lindgreni. Ta ei öelnud mitte midagi. Me saime kokku ühes Tallinna pargis. Ta vaatas mulle otsa, niiviisi teraselt, lehvitas ja läks minema. Ja ma ei saanud aru sellest, miks ta mul külas käis. Tegin oma doktoritöö ära. Aga sellest unenäost läks kolm päeva mööda ja siis ilmus ajalehes teade, et Astrid Lindgren on surnud. Ma unustasin selle loo ära kolmeks aastaks. Aga ühel täiesti juhuslikul hetkel, kui ma olin lähetuses ja sõin ühes söögikohas, tuli mulle korraga meelde, et ma nägin sellist unenägu. Ja järgmine mõte oli, et vaata, Ilmar, Lindgren kirjutas Vahtramäe Emili lugusid, sa võiksid ka midagi sellist kirjutada.

Ja see dialoog käis mul peas niiviisi, et teine ajupoolkera ütles, et mitte mingil juhul. Kuule, sul on doktorikraad, sa oled riigiametnik, sa ei hakka ju ometi lasteraamatuid kirjutama, aga teine ajupool ütles, et tasub proovida. Ja siis ma võtsin oma arvuti välja ja kirjutasin esimese lastejutu. Seejärel läksin koju, näitasin lastele seda. Abikaasa luges ja üks laps luges koolis ka teistele lastele ette. Õpetaja olevat öelnud, et see on täitsa tore jutt. Nädala pärast olin jälle lähetuses. Läksin igaks juhuks samasse söögikohta, et äkki tuleb veel üks mõte. Tuligi, kirjutasin selle üles, viisin koju. Lapsed lugesid läbi, ütlesid, et väga hea lugu. Ja siis ma mõtlesin, et nüüd ma pean selle küll saatma kuskile lasteajakirja. Saatsin ühte, sealt sain kohe negatiivse vastuse, mulle öeldi, et see lugu ei sobi kuskile. Ja siis ma hakkasin guugeldama ja tuli välja, et on veel üks lasteajakiri olemas.

Sealt tuli kohe vastus, et oi, suur tänu, need on väga toredad lood. Me avaldame need kindlasti ära, aga saatke neid lugusid meile veel. Alla oli kirjutanud Leelo Tungal ja loomulikult oli mu elevus suur. Ja siis ma hakkasingi neid saatma Hea Lapse ajakirjale. Kui neid oli paarkümmend tükki ilmunud, siis Leelo Tungal kirjutas mulle ja küsis, kas ma ei tahaks nendest lugudest panna kokku raamatu. Võtsin südame rindu ja saatsingi need lood Tänapäeva kirjastusse. 2007. aasta novembris ilmus siis minu esimene raamat “Tere, Volli”.

Mida ütlete oma ilmuva, 44. raamatu kohta? Kas see on järg mõnele enne ilmunud teosele?

Uus raamat on ühe raamatusarja neljas osa. Ma alustasin eelmisel aastal väikesele lugejale ehk siis esimese-teise-kolmanda klassi lapsele mõeldud teadusliku fantastika sarja, kus tegelasteks on üks tavaline poiss ja üks tehisintellektist tulnuka poiss. Tulnukas on pärit väga kaugelt planeedilt ja tulnud meie maa peale seda elu ja olu õppima. Nad seiklevad koos ja järgmises raamatus võtavad käsile Marsi. Ka Elon Musk on selles loos olemas.

Millist põhimõtet lastele kirjutades silmas peate?

Arvan, et oskan näha maailma lapsesilmadega. Kui ma kirjutan raamatut, mille tegelane on kuueaastane poiss, siis ma piltlikult istun selle kuueaastase poisi peas ja vaatan maailma tema silmade läbi.
Suudan üsna hästi sisse elada lapse olemusse ja näha asju, mis teda innustavad, mis teda vaevavad, nutma panevad või koormavad. See paistab ka sellest välja, kuidas lapsed on neid raamatuid vastu võtnud. Nad samastuvad üsna hästi nende tegelastega. Lapsed vajavad turvatunnet, perekonda, hoolitsust, tähelepanu ja mõistmist. Mõnikord ei tule seda mõistmist kodust ega koolist. Aga olen üritanud oma raamatuid kirjutada niiviisi, et isegi kui seal on  väga rasked olukorrad, nt lapsendatud lapsed või on keegi oma vanemaid kaotamas, siis tahan halva kõrval toonitada ka head. Päris elus on piisavalt halba, seega tahan, et minu raamatus domineeriks positiivne.

Lisaks muudele auhindadele olete võitnud ka mitmeid Nukitsa konkursse, kus auhinna saaja valivad lapsed. Käite üsna sageli lastega kohtumas – kui asjatundlikke küsimusi nad teie käest küsivad?

Erakordselt asjalikke. Ajarändurite sarja põhjal meil on tekkinud isegi kolmanda, neljanda klassi õpilastega diskussioonid aja olemusest, sellest, kas aeg on olemas, kas ta liigub ainult ühes suunas või hoopis mitmes suunas. Või siis arutlused  kriminalistide sarja põhjal. Jumal tänatud, et mul oli tarkust täpsustada, kus see tegevus toimub, sest nii kui laps võtab raamatu lahti ja näeb, et see tegevus toimub näiteks Turu linnas, siis ta võtab Google’i kaardi ja vaatab, kas see maja, millest ma kirjutan, on seal päriselt olemas. Kas see maja näeb samamoodi välja? Nii et meil on ka kunstnikega siin väike koostöö, et kui ma kirjeldan mingis võõras linnas mingit maja, siis kunstnik ka läheb Google’i kaarti, kui ta ise ei ole seal käinud. Ja joonistab selle maja sellisena, nagu ta seal on.

See, millest ma kirjutan, peab olema autentne. Lapsed väga palju küsivad. kas see on päriselt ja et kas tänapäeval on selliseid asju võimalik ise välja uurida. Näiteks kriminalistide sarjas üks inimene mürgitatakse ära ja kriminalistid uurivad, mis mürgiga seda tehtud on. Ma pidin ise väga põhjalikult keemia ja füüsika ja kõige sellega tegelema, et aru saada, kuidas siis tegelikult seda mürki on võimalik organismist tuvastada. Ja ma saan lastele kirjutada ainult seda, millest ma ise aru saan. Kui ma ise aru ei saa, siis lapsed saavad aru, et see on jama.

Teid kuulates tekib optimistlik tunne, et lapsed ikkagi loevad päris palju raamatuid. Samas kuuleb muidugi täpselt vastupidist – laps istub nutimaailmas ega liigutagi ennast.

Natukene sõltub see vanusegrupist. Esimesest neljanda-viienda klassini loevad lapsed hästi ja see on meie raamatukogude, lastekirjanduse keskuse, aga ennekõike õpetajate väga hea töö. Ma ei saa muud teha kui tegelikult meie õpetajaid, emakeeleõpetajaid ja klassiõpetajaid kiita, kui palju nad teevad lastega tööd. Sealt edasi läheb natukene raskeks, tekivad muud huvid ja tuleb ka nutitelefon sisse. Aga kui ma laste käest, ütleme nende algklasside laste käest ikkagi küsin, et kuidas siis ennast vaktsineerida digiviiruse vastu, siis nad kõik teavad, et selleks tuleb lugeda raamatuid.

Aga viies, kuues, seitsmes klass läheb mööda, ja kui õpilased jõuavad keskkooli, siis hakkab see lugemine jälle uuesti tagasi tulema. Mitte ainult kohustuslik, vaid ka vabatahtlik. Ja ma arvan, et see on ka ealine iseärasus, lapsed otsivad seal kuuendas-seitsmendas-kaheksandas klassis midagi, mis neid rohkem kõnetab, midagi, mis rohkem huvitab. Ja seda on muide meie lastekirjanduse uurijad ka öelnud. Et just sellele tundlikule vanusele – kuues, seitsmes, kaheksas klass – ei ole meil väga palju sellist kirjandust, mis last kõnetab.

Nii et siin kindlasti saab ka esitada üleskutse eesti kirjanikele: kirjutage teismelistele! Teismelise pähe on muidugi kõige raskem pugeda. Ma olen natukene teismelistele kirjutanud ja üks raamat tuleb nende omavahelistest suhetest, nende muredest, sellest, kuidas nad asju läbi elavad. Sellel kõigel on selline hästi positiivne ja äärmiselt fantastiline mõõde juures.

Lapsed ei pruugi rääkida korrektset eesti keelt, isegi kui nad seda oskavad. Kui palju olete sellega kokku puutunud?

Ametlikel kohtumistel ei ole. Seal on ilmselt õpetajad öelnud, et rääkige ilusti. Laps vormistabki seal oma küsimused ilusti. Aga arvestades, mis keelt sotsiaalmeedias kasutatakse, siis see on tõesti nagu üks puder ja kapsad. Seal on segamini eesti ja inglise keel, seal loomulikult suure-väikese algustähe, kokku-lahku kirjutamise ja komaga seonduvad reeglid ei kehti. Ja kohati jätab see mulje, et Facebooki või Twitterisse läheb kõik, mis pähe tuleb. Lisaks veel ilma kirjavahemärkideta.

Paraku on kõik see, mida me internetti sisestame, ühel hetkel sinu nime kaudu tuvastatav. Ja see on küll väga inetu, aga mõnikord tööandjad, näiteks kui sa kandideerid kuskile tööle, siis nad ikkagi tahavad, olgu või salaja, vaadata, mis jälje sa oled endast internetti jätnud. Ja kui see jälg on ka keeleliselt väga kole, siis võib-olla need avaldused vaadatakse läbi teises järjekorras. Vähetähtis pole ka see, kuidas sa oma kandideerimisavalduse kirjutad. See on sinu visiitkaart. Kui sa kirjutad, et jou, sõber, ma tahan su juurde tööle tulla, siis seda avaldust ei vaadata. Kui tööandja näeb, et sa ei ole isegi oma keelele tähelepanu pööratud, siis tõenäoliselt selline motivatsioonikiri pannakse kõrvale.

See, et sa oled tore ja tark inimene, peab välja paistma sinu tekstist. Milline inimene oli Shakespeare, teame me tegelikult ainult tema tekstide kaudu. Nagu sedagi, milline inimene oli Tammsaare. Noor inimene,  kes tahab ülikooli või tööle minna, peab kindlasti jälgima, mida ja kuidas kirjutada. Kui sa kirjutad vigase kirja, on see täpselt sama hea, kui lähed töövestlusele, sul on seljas must ülikond, valge pluus ja pluusi peal on ketšupiplärakas.

Hariduselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja
• Ilmar Tomusk on sündinud 28. juunil 1964 Tallinnas.
• 1971-1982 õppis ta Tallinna 32. keskkoolis. Lõpetas aastal 1989 Tallinna pedagoogilise instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajana.
• 2002. aastal kaitses Tallinna tehnikaülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudis doktorikraadi haldusjuhtimises. Tema doktoritöö kandis nime “Eesti keelepoliitika põhimõtted ja dünaamika eurointegratsiooni ja rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis”, juhendajaks oli professor Ülo Kaevats.
• Tomusk on alates 5. oktoobrist 1995 keeleameti peadirektor.
• Ta on pälvinud oma raamatute eest palju auhindu.