Meil Eestis läheks kõigil paremini, kui igaüks meist võtaks oma finantstervise eest hoolitsemist tõsiselt. Üks olulisemaid samme on oma vanaduspõlveks kogumine.

Millist tulevikku te endale ette kujutate? Kas olete mõelnud, millega pensionile jäädes tegelete, kuidas oma päevi sisustate? Kui kellelgi hakkas silme ees jooksma justkui filmilint Kariibidel purjetavatest rõõmsatest hõbedajuukselistest inimestest, siis kindlasti ei pane seda keegi teile pahaks. Luksuslik ja murevaba jõudeaeg on see, millest kiputakse ikka unistama.

Sageli aga ei jõuta oma tulevikku plaanides sellest ideaalsest kujutluspildist sugugi kaugemale ega mõelda, milline elustiil võiks olla vanaduspõlves korraga mugav, aga ka saavutatav. Läbi mõtlemata jääb, millised peaksid olema sissetulekud ja kuidas need sissetulekud üldse kujuneksid, kui kauaks neist üldse peaks jätkuma. Statistika näitab, et Eestis on keskmine pensionil veedetud aeg umbes 20 aastat. See on vägagi pikk aeg – ja sageli selle aja pikkust endale igapäevaelus ei teadvustatagi.

Eesti inimesed ei valmistu pensionieaks piisavalt

Tõsiasi on, et meie, Eesti inimesed, ei valmistu pensionieaks piisavalt. 2022. aastal oli statistikaameti andmeil Eesti keskmine pension 669 eurot. See on napilt üle suhtelise vaesuse piiri (611 euro). Andmed näitavad, et üle 40% 65-aastastest ja vanemaealistest elab praegu suhtelises vaesuses. Samal ajal, 2022. aasta III kvartalis oli keskmine brutokuupalk kaks korda suurem – 1679 eurot.

Swedbanki enda uuringud näitavad, et ligi 70% eestimaalastel ei ole säästupuhvrit, mille toel hakkama saada ootamatuste ilmnemisel. Kui võimalikuks sai II pensionisambast raha välja võtmine ja selle kasuks ka otsustati, jäid need pered tegelikult ilma veel ühest õlekõrrest, mis võinuks neid vanaduspõlves aidata. Statistika näitas vägagi ühemõtteliselt, et seni tuleviku tarbeks kogutud tagavara läks tarbimisse. See lihtsalt on inimloomuses – meile on omasem tegeleda praeguste probleemidega ning jätta tuleviku mured ka tuleviku-mina õlule. Kui oleme sellest kalduvusest teadlikud, saame sellele instinktile vastukaaluks midagi ka ette võtta, sest aeg on halastamatu ning aastad lendavad liiga kiirelt.

Ühiskonnas tasub rohkem meie füüsilise ja vaimse tervise kõrval arutleda ka meie finantstervise üle. Kas me oskame analüüsida, millises seisus on meie isiklikud ja pere rahaasjad? Viimastel aastatel on inimeste huvi rahatarkuse vastu selgelt suurenenud ning otsekui pärmi peal on suurenenud rahatarkuse ja investeerimise kogukonnad. See on pigem suurendanud veelgi vajadust kvaliteetse nõustamise järele. Kui aga neid kogukondades osalejatele on ammugi selgeks saanud rusikareegel säästa 15% oma igakuisest sissetulekust, siis ühiskonnas on küllalt ka neid, kes oma finantstervist kraadida (veel) ei oska või keda see ei huvitagi. See aga tähendab, et ebavõrdsus hakkamasaamisel käriseb tulevikus veelgi suuremaks.

Tuleb teha targemaid ja paremaid valikuid

Inimestel lihtsalt tuleb teha targemaid ja paremaid valikuid. Oludes, kus vabatahtlikuks on saanud nii III kui ka II sambas kogumine, on tegelikult ka oma pensioniks valmistumine endisest veelgi rohkem iseenda oma asi. Sel puhul on iga pensioniks kõrvalepandud euro parem kui mitte midagi. Nii II kui ka III pensionisammas on riigi poolt soodustatud viis pensioniks koguda ning mõlemad on pensionikoguja oma vara, mida saab ka edasi pärandada ning tõepoolest ka ennetähtaegselt kasutusele võtta.

Üks lihtsamaid viise tulevikuks säästmist toimima saada on muuta see võimalikult automaatseks ja märkamatuks. Selleks on Eesti turulgi enam kui pool aastat II sambas neljal kümnendil sündinutele  saadaval elutsüklifondid, mis toimetavad koguja sünniaasta järgi ja muudavad riskitaset võrdväärselt koguja vanuse suurenemisega. Nagu osutati ka mullu detsembris sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi pensionisüsteemi analüüsis, on elutsüklifondid ka rahvusvahelise kogemuse järgi väga mõistlik lahendus, sest suurem osa inimesi ei leia aega, unustab või ei taha tegeleda investeerimisstrateegia korrigeerimisega. Seda, et omal käel investeerimine pole tingimata lihtsam tee, näitas meile ka üliväike pensioni investeerimiskontode kasutuselevõtt pärast II samba loogika muutmist. Investeerimishuvi ja teadlikkuse kasvuga on viimased aastad kasvatanud ka nende inimeste hulka, kes koguvad indeksfondides.

Kuid vanaduspõlve kindlustamine ei peaks tingimata piirduma II samba ja ühe fondi valikuga.  Kaks sammast ei kindlusta veel meie tulevikku – ja seda näitas mustvalgel ka äsjane pensionisüsteemi analüüs. Järjest rohkem inimesi avastab enda jaoks III samba. Ka tööandjatel võiks olla soodsaimaid võimalusi panustamiseks. Ehkki tööandjapensioni osakaal , mis toimub läbi III samba on Eestis veel küllaltki väike, on selles näha olulist potentsiaali, sest tööturu konkurentsi tingimustes kuulub tööandjapension põhjusega hooliva tööandja heasse motivatsioonipaketti. Samuti võib nõustuda analüüsis osutatud personaalse pensioniplaani suunaga: meie igaühe pensionisambad ei tohiks olla ainuüksi need kolm, mis on osa ametlikust pensionisüsteemist, vaid meie vara laiemalt. Me lihtsalt peame leidma aega tulevikule mõtlemiseks ja selle kindlustamise suunas tegutsemiseks.