„Ka Tallinnas on mitmed ühistranspordiga hästi varustatud kesklinna piirkonnad saanud uue hingamise. Kohati ei saa nende juures siiski lahti tundest, et väärtusliku maaga on ümber käidud pillavalt ja loodud elanikkonna tihedus ning sellega seotud funktsioonide mitmekesisus ei erine palju meie linnapiiri tagustest põlluarendustest,“ rääkis arhitekt Indrek Allmann linnaruumi tihendamisega seotud väljakutsetest.

Eesti on üks hõredamalt asustatud riike Euroopas, suunates linnajuhtide ja arhitektide tähelepanu meie asulate tihendamise vajadusele. Seepärast on linna optimaalse tiheduse küsimus nii elanike arvu kui funktsioonide mõttes Tallinnas hetkel päevakorda tõusnud. „Sellega tegeleme eelkõige Põhja-Tallinna ja Kesklinna üldplaneeringute raames. Koostöös erinevate spetsialistidega kavatseme linna tiheduse kriteeriumid täpselt läbi rääkida ja paika panna. Hetkel on see töö Tallinnas käimas,“ rääkis Lippus.

Üks spetsialistidest, kellega linna tihendamise osas koostööd kavatsetakse teha, on arhitekt ja vastutustundliku ehitamise eestkõneleja Indrek Allmann. Tema sõnul on linnade targa tihendamise vajadusest maailmas räägitud juba aastakümneid. Eestlaste kõnepruuki on see laiemalt jõudnud aga koos 15 minuti linna mõistega – seda alates hetkest, kui nutikamad märkasid, et 15 minutilise jalutamise ringi sisse ei kipu meie linnades jääma ei poodi, kooli, lasteaeda ega ka piisaval arvul elu- ja töökohti, mis selle ringi piiresse jäämist võimaldaksid.

„Linna tihendamiseks tehtud teod paistavad Eestis välja peamiselt väiksemates linnades. Süsteemselt on sellega tegeletud Valgas, aga ka Tartu SÜKU ja mitmed sealsed linlikud arendused südalinna piirkonnas kannavad endas nähtavalt keskkonna tihendamise eesmärki,“ rääkis Allmann. Ka Tallinnas on arhitekti sõnul mitmed ühistranspordiga hästi varustatud kesklinna piirkonnad saanud uue hingamise. Kohati ei saavat nende juures siiski lahti tundest, et väärtusliku maaga on ümber käidud pillavalt ja loodud elanikkonna tihedus ning sellega seotud funktsioonide mitmekesisus ei erine palju meie linnapiiri tagustest põlluarendustest.

Kui tihe ikkagi peab üks linn olema?

Hiljuti toimunud rahvusvahelisel konverentsil “Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes” toonitati kõige keskkonnasõbralikuma ja inimestele kättesaadavamana sellist linna, kus elanikkonna tihedus on 12 500 inimest ruutkilomeetri kohta. Paraku on Eesti linnad isegi kesklinna piirkonnas reeglina kordades hõredamad – vaid Tallinnas vastavad keskkonnasõbraliku ja kättesaadava linna tihedusele vanalinn ja suur osa südalinnast. Kesklinna piirkond laiemalt on siiski märksa rohkem „hajali“, samas kui näiteks Nõmme, Kadriorg ja Kalamaja vastavad juba väga kallite ja segregeerunud aedlinna tunnustele. 

Abilinnapea Madle Lippuse sõnul on sellegipoolest küsitav, kas kõige efektiivsemaks lahenduseks on linnaruum elanikkonna tihedusega 12 500 inimest ruutkilomeetri kohta. Ainult arvulistest näitajatest lähtumine pole tema hinnangul mõistlik. „Tiheduse mõõtmiseks on erinevaid võimalusi,“ selgitas ta, toonitades, et lisaks elanikkonna tihedusele tuleb vaadata ka üldist piirkonna jaotust. „ÜRO raporti järgi tuleb umbes 25% jätta hoonetele, 25% töökohtadele ja 25% loodusele. Lisaks tuleb ära lahendada teede ja infrastruktuuri küsimus. Linna tiheduse näitajaid on väga mitmesuguseid ja erinevaid ning neid tuleb vaadata kombinatsioonis. Tiheda linna puhul on väga oluline ka hästi korraldatud liikuvus – vajalik on efektiivne ühistranspordi ja toimiv rattataristu, sest lõpp eesmärgiks on saada kestlik ja kvaliteetne linnaruum.“

Ka arhitekt Allmann rõhutas, et linna tihendamisest rääkides on oluline mõista, et fookusesse tuleb võtta eelkõige elanike ja elanike arvule vastavate töökohtade tihedus. „Alles seejärel, kui oleme otsustanud, millise elanike tihedusega me üht või teist kohta näha soovime, saame otsustada ka ehitusmahtude, parkide arvu jms keskkonna nähtavat osa moodustava üle.“

Elanike tiheduse määrab tema sõnul eeskätt nende paiknevus südalinna suhtes, lähedus ühistranspordi peatustele ja olemasoleva keskkonna võimalused. „Pean siinkohal silmas näiteks seda, et üldjuhul ei tõtata keskkonda vägisi tihendama vanalinnas või mõnes väljakujunenud puitasumis,“ selgitas Allmann. „Samuti hoidutakse parkide täisehitamisest. Rohkem elanikke paigutatakse mõnesaja meetri raadiusesse ühistranspordi peatusest ja seal, kus peatus jääb kaugemale, on ka tihedus madalam.“

Nõmmele peab lähenema teisiti kui kesklinnale

Abilinnapea Madle Lippus sõnul peab erinevaid Tallinna piirkondasid tõepoolest vaatama ka erineval viisil. „Näiteks Põhja-Tallinna ja Kesklinna üldplaneeringu puhul on tihendamine tõepoolest küsimuse all,“ kinnitas ta. „Nii on Kesklinnas majade vahele jäänud mõningaid nii öelda hambaauke, mida võiks tõepoolest linna tihendamise eesmärgil täis ehitada.“ 

Põhja-Tallinna puhul võib abilinnapea sõnul mõelda aga tervete kvartalite ehitamisele. „Seal on suuri lagedaid tööstusalasid, näiteks endiseid tehasepiirkondi, mis enam oma otstarvet ei täida ning mida saaks linnaosa tihendamisel edukalt kasutusele võtta,“ märkis Lippus. „Eesmärk on linna nn valgalalt inimesed tagasi linna elama meelitada, pakkudes neile head elukeskkonda, kus on nii linlikkust, kui piisavalt avalikku ruumi ja haljastust ning võimaldades ajasäästlikku eluviisi.“ Samas on mõnede Kesklinna arenduste puhul tihedus tema sõnul koguni suurem kui 12 500 inimest ruutmeetri kohta, kusjuures neis paikades võiks juba öelda, et tihedus on hea elukeskkonna mõttes läinud lausa liiga suureks. Kesklinna puhul on nimelt oluline vaadata just funktsioonide paiknemist lühikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel ja nende mitmekesisust. 

„Mõnel teisel piirkonnal on jällegi oma identiteet,“ rääkis Lippus, tuues näiteks Nõmme. „Kindlasti ei saa seal eramajade metsaseid rajoone hakata kuidagi plaani järgi täis ehitama. Samas on seal siiski oma keskusealad, mida arendada ja intensiivistada.“

Kui seni on keskusealana arendatud eeskätt Nõmme turu ja selle ümbruse piirkonda, siis uus oluline keskuseala asub Hiiu rongijaama juures. „Seal on praeguseks hetkeks juba suur kauplus ning palju elumaju – edasi tuleb tegeleda teenustega, et tihedalt kokku toodud inimesed saaksid olulised teenused kätte ilma kaugele liikumata,“ rääkis Lippus. Abilinnapea lisas, et tulevikus võib sinna oodata nii lasteaeda, kogukonnamaja kui ka teisi inimestele vajalikke teenuseid. „Juba praegu on see paik aga kindlasti tihedam kui Nõmme üldisemalt. Üheks ala arendamise eelduseks oli ka see, et see on juba transpordi mõttes heas kohas. Lähedal on nii rongijaam kui mitmesugused bussipeatused.“

Seega ei ole tihedus abilinnapea sõnul mitte linna üldine konstant. Oluline on, et see asula piires erineks. „Kesklinnas ja ka muudel keskusealadel peabki tihedus ja tegevuste intensiivsus suurem olema, kuna seal on ka rohkem inimesi, kes pakutavaid teenuseid tarbiksid,“ selgitas Lippus. „Tarbimine“ ei tähendavat siinkohal mitte lihtsalt mingite toodete ostmist, vaid ka kultuuriteenuste olemasolu, laste mänguväljakute kasutamist jms.

„Kohalikke keskusealasid ja nende tihendamist on mõningal määral ka varasemate üldplaneeringutega arvestatud, aga viimase aasta jooksul oleme selle asja jõudsamalt käsile võtnud just 15-minuti linna arendamise vaatepunktist,“ tähendas Lippus.

Arhitekt taastaks peaarhitekti ametikoha

Ahitekt Indrek Allmann nõustus samuti, et erinevaid piirkondasid peab vaatama erinevalt. „Õismäel ja Lasnamäel näiteks puudub vajadus linna tihendada,“ rääkis ta. „Nende piirkondade väljakutse tuleneb modernistlikust monofunktsionaalsest planeeringust. Ka monofunktsionaalne planeering võib töötada, aga see eeldab erakordselt häid ja kiireid ühistranspordiühendusi töökohti ja teenuseid koondavate piirkondadega. Paraku jäi meie mägedel kiire ühistransport välja ehitamata, mistõttu on autostumise lõks seal vägagi tuntav.“

Samas on näiteks Nõmme tema sõnul teises äärmuses näide – tänu rongile ja mitmetele bussiliinidele naudivad sealsed vähesed elanikud erakordselt häid ühistranspordi hüvesid. „Pisut liialdades võib öelda, et nende suurepärased võimalused on kinni makstud kümnete tuhandete mägede elanike poolt. Tuleb tõdeda, et linn pole meil kaugeltki kõigi jaoks võrdne,“ nentis Allmann. Samas lisas ta, et Nõmme ja näiteks ka Kadrioru elanikud võivat tema hinnangul siiski veel rahulikult hingata. „Tallinnas on alles piisavalt sõja arme ja teisi tühjalt seisvaid endiseid tööstusalasid, mille pakutavad linnaplaneeringulised võimalused saab esmajärjekorras realiseerida. Väljakujunenud keskkondade tihendamine on oluliselt keerulisem ja kohati ka valulikum protsess,“ tõdes arhitekt.

Põhjus, miks mitmetes Euroopa linnades räägitakse keskkonna tihendamise vajadusest, tuleneb Allmanni sõnul tihtipeale ühiskonna üldise jõukuse kasvust. „Inimese elupinnaks arvestatakse täna oluliselt rohkem ruutmeetreid kui paarsada aastat tagasi,“ selgitas ta. „Nii võib juhtuda, et kord elav ja mitmesuguseid sotsiaalseid sidemeid võimaldanud linnakeskkond mõjub täna tühjana, sundides lahkuma viimasedki vürtspoodnikud. Tänavad on samal ajal täitunud autodega, mida elanikud vajavad, et sõita järele erinevatele teenustele.“

Ruumipööre või linnakeskkonna remont toimub Allmanni sõnul sellistes kohtades reeglina korraga kahest otsast. „Ühelt poolt piiratakse autode liiklust, andes rohkem ruumi jalgsi ja jalgratastega liikujatele. Teiselt poolt otsitakse võimalusi tühjade kruntide täisehitamiseks ja olemasolevatele hoonetele lisakorruste rajamiseks,“ rääkis Allmann. Arhitekti sõnul ollakse kohati küllalt jõulised ja tehakse kõik, et taastuks piisav elanike tihedus kohalike teenuste ja töökohtade tagasi pöördumiseks. „Kui olemasolevat keskkonda ei tihendata, siis jätkub jõuline valglinnastumine. See toob ühiskonnale kaasa suuremad kulud teede korrashoiule ja transpordile, suuremast keskkonna jalajäljest rääkimata,“ nentis Allmann.

Tallinnale soovitas arhitekt oluliselt tugevdada linnaplaneerimise suutlikust, taastades muuhulgas piisava otsustusjõuga peaarhitekti ametikoht.