Vali sisu, mitte välimust – ütlemine kõlab banaalselt, aga eelseisvate valimiste kontekstis on aktuaalsem kui kunagi varem.

Tänavatel poliitikute plakateid vaadates tekib mulje, et need on paljundanud – olgu erakond milline tahes – ühe ja sama trükikoja printeriga. Igas mõttes ürgvana fotoshopi asemel oleks kampaanialt üldiselt oodanud rohkem sisu ja vähem tühja õhuvõngutust. Paraku kandus sisutus plakatitelt ka debattidesse. Kukerpillide ja Anna Haava ühisloomingu “las jääda nii kuis oli…” taasesitus tänasesse päeva ja süvenevasse majanduskriisi siiski ei sobi. Propaganda ja kampaania pastapliiatsiga poes ei käi ja lauda ei kata. Aeg ning meid ümbritsev pilt Euroopas on poliittehnoloogilistele manipulatsioonidele keskendumiseks liiga armutu.
Õigupoolest on Eestis sama keeruline aeg, nagu see oli 1992, mil samamoodi oli vaja väga palju korda saata. Nõnda nagu toona, vajaks Eesti ka praegu spetsialistide valitsust. Et riigitüüri juurde pääsevad erakonnad saaksid küll portfellid, kuid ühise kokkuleppega määrataks ministriteks poliitikute asemel spetsialistid. Tiit Vähi esimene valitsus tegi mäletatavasti ära meeletult palju, muuhulgas võeti käibele Eesti kroon. Praegu on ettevõtjad ja tavatöötjad väga tõsises mures, ning seda enam oleks valitsusse vaja ehtsat ettevõtjat, põllumeest, rahandustegelast, õpetajat ja nõnda edasi. Öeldakse, et lootus annab jõudu. Poliitika on kompromisside kunst, armastatakse öelda. Kuid tavaliselt korratakse seda lauset, kui valitsuse moodustamisel on järjekordselt loobutud mõnest rahva elu kergendavast lubadusest. Valimistel valiku tegemata jätmine ei muuda aga loomulikult midagi paremaks. Seega minge kindlasti valima, langetage oma otsus, kuid püüdke vaadata plakatite taha.
Valige erakonna esindaja, kes teie muredele parima lahenduse pakub, olgu see siis mure tervishoiu kättesaadavuse, hariduse kvaliteedi või kasvõi elektri hinna pärast. Meenutades üht Soome marssalile Mannerheimile omistatavat ütlust, siis riigi kaitsmiseks on vaja kõigepealt luua sellised elutingimused, mida rahvas tahaks kaitsta.
Kogu see üleskutse vajadusest suurte tegude järele ja oluliste murede lahendamisest paistab tavainimesele muidugi kui jutt ideaalsest naisest või mehest. Kuid püüdes taas vaadata argielu tasandilt, siis enne valiku langetamist võiks igaüks meenutada, mis on viimasel ajal  kõige enam laiemas ühiskondlikus või majanduslikus plaanis vihastanud. Ja kas on mõni poliitik, kes on lubanud just seda valukohta parandada. Siis olete vähemalt teinud kodanikuna, mis teist sõltub. Öeldakse, et südamerahu on kõige tähtsam.