„Erakonnad koostavad oma mitmekümnelehelisi pikki lubaduste loetelusid ehk valimisprogramme ennekõike valimistel kandideerijate tarvis. See on spikker selleks, et kõik kandidaadid räägiks ühte juttu ning ei läheks omavahel vastuollu ega jagaks oma valijatele ka katteta lubadusi,“ rääkis Tallinna Ülikooli politoloogiaõppejõud Mari-Liis Jakobson seekordsetel valmistel palju tähelepanu saanud erakondade valimisprogrammide kohta.  

Et Eestis on mitmeparteisüsteem ja koalitsioonivalitsused, ei koosta ükski erakond oma programmi ambitsiooniga see tervikuna ellu viia. Seega pole ka valijal mõistlik eeldada, et kõik, mis programmis kirjas, kindlasti ellu viiakse. „Kui aga programmis on mõni punkt, mis on iseäranis südamelähedane, tasub minna ja oma piirkonna kandidaatidel nööbist kinni võtta ja uurida, kui oluliseks nad seda isiklikult peavad. Samuti kuidas on nad valmis valituks osutudes panustama selle nimel, et just see asi ellu viidud saaks,“ soovitas Jakobson.

Ta tõi välja, et erakonnad ei paigutu kindlasti oma programmiga ühegi ideoloogia absoluutselt puhtatõulisteks esindajateks. Mingis mõttes on see ju mõistlikki, et mõnes konkreetses küsimuses laenatakse mujalt parim võimalik lahendus. „Küll aga võiks häirekellad tööle minna siis, kui riigitulude teenimisse suhtutakse puhta majandusliberaalina, öeldes, et riik peaks sekkuma minimaalselt ja koguma võimalikult madalaid makse. Kulude poolel aga käitutakse võitleva sotsiaaldemokraadina, nõudes kõigile suuremaid toetusi ja rohkem tasuta teenuseid,“ hoiatas politoloog.

Samuti võib mõnikord juhtuda, et valimisprogrammi eri alamteemade eest vastutavate töörühmade sisend pole kuigi hästi tervikuks lõimitud. Siis võib juhtuda, et mõni peatükk saab oluliselt liberaalsem, teine jälle konservatiivsem. Jakobson ise oleks ka valijana üsna ettevaatlik, sest see annab märku, et erakond pole ühe oma põhifunktsiooni täitmises just kvaliteetset tööd teinud.

„Eesti erakondade programmid kattuvad üksikutes punktides päris palju, isegi siis, kui nad muidu ideoloogiliselt üksteisele selgelt vastanduvad. Valimistel ongi erakondade põhiline ülesanne eristuda. Ühisosa hakatakse otsima siis, kui valimistulemused teada,“ nentis Jakobson. 

Rein Toomla: erakondade vastandumist on vähe

Meie erakonnad on oma arusaamade kogumilt võrdlemisi sarnased, tõdes ka politoloog ja Johan Skytte instituudi õppejõud Rein Toomla.  „Ükskõik millist valdkonda me ka ei võtaks, näeme ühtesid ja teisi seisukohti, kuid me ei näe kuskil vastandumist. Ükski erakond ei ütle, et perekond peab ise oma asjadega hakkama saama, kuid ühed ütlevad, et toetame rohkem ja teised ütlevad, et toetame veel rohkem,“ nentis ta erakondade valimisprogramme võrreldes.

Toomla sõnul keegi küll ei väida, et riik ei peaks üldse majandustegevusse sekkuma või peaks seda tegema ulatuslikult. Kõik on seda meelt, et tuleb käituda mõõdukalt. „Pensioni- ja palgatõusud erinevad paarisaja euro võrra. Keegi ei luba üle kullata ja keegi ei ütle, et aitab küll.“

Soovides reastada erakondade programme vasak-parem skaalas, siis jagunemine hõlmab nii tavapärast eristumist riigi rolli mõtestamisele ennekõike majanduselus, aga ka sotsiaalsfääris. Kuid selle alla mahub ka väärtushinnangute skaala, mida nimetatakse nii liberaal-konservatiivseks kui ka uuenduslik-alalhoidlikkuse mõõtmeks. Sellist eristumist on võimalik ka meie erakondade vahel märgata, kuid tegemist on keerulise nähtega.

Ühe rahvusvahelise valimisprogrammide analüüsimise metoodika järgi surutakse erakondade erinevused ja sarnasused ühemõõtmelisele skaalale, mille üks ots on 1 ja teine 10 ning seda peetakse universaalseks vasak-parempoolsuse näitajaks. Äärmine vasakpoolsus on 1 ja äärmine parempoolsus 10.

Meie suuremad erakonnad paigutuvad selliselt:

• Sotsiaaldemokraadid 5,1
• Keskerakond                5,2
• Eesti 200                     5,5
• Reformierakond          5,7
• Isamaa                         6,0
• EKRE                           6,5

Selle skaala kese asub 5,5 kohal. „Seega näeme, et kõik need erakonnad on pigem tsentris kui kuskil mujal. Kuna tegemist on 10-pallise skaalaga, siis tuleb tõdeda, et kõik kuus erakonda asuvad 1,4 punkti piirides ehk nende arusaamad on väga kokku surutud,“ märkis Toomla.

Esimene ja tähtsaim peatükk

Kui valija, kes igapäevaselt poliitikast suuremat ei huvitu peaks esmakordselt kätte võtma peamiste erakondade valimisprogrammid, siis kindlasti  tabab teda esimese hooga kohkumine. Tegemist on üsna mahukate kirjatöödega. Reformierakonna programmile on kulunud üle 70 lehekülje.

Isamaa, Keskerakond ja Eesti 200 on mahutanud oma seisukohad enam kui 40 leheküljele. Selles võistluses on Sotsiaaldemokraatlik Erakond tagasihoidlikum veidi enam kui 20 leheküljega ja EKRE vähem kui 10 lehekülge tundub nagu üldse olevat mingis teises kategoorias. „Kuid rekordist jäävad need näitajad maha. 2015. aasta valimistel oli Reformierakonna valimisprogramm 95 lehekülge,“ meenutas Toomla.

Ent vaevalt hakkab valija määratlema oma eelistust programmide mahukuse alusel. Huviline loeb need dokumendid läbi ja teeb oma valimiseelistuse, vähemasti erakonda välja valides. Toomla sõnul enamik nii kaugele ei jõua ning neile on välja pakkuda lihtsam lahendus: hakata otsustama programmi esimese peatüki põhjal, millist erakond võiks eelistada.

Huvitaval kombel ongi esimene peatükk kõikidel erakondadel erinev, nii et eelistusi annab valida. Teeme väikese loetelu: Eesti 200 – valitsemine; EKRE – päästame vaesusest; Isamaa – rahvus; Keskerakond – haridus ja teadus; Reformierakond – julgeolek ja riigikaitse ning SDE – õiglane töö ja kestlik majandus. „Kui erakonnad niimoodi arvavad, siis võiks see juhendiks olla ka valijale,“ pakkus kogenud politoloog.

Heaoluühiskonna laiendamine

Mida aga sellisel juhul pakkuda tähtsaks küsimuseks erakondadele endile? Ühelt poolt saab erakonna peaküsimuseks pidada seda, mis on sõnastatud programmi esimeses peatükis. Kuid sellele lisaks saab välja tuua valdkonna, millele on kõige rohkem programmis ruumi pühendatud. Võime oletada, et kui mingist probleemist on rohkem räägitud, ju on see ka teistest tähtsam.

Siinkohal on pilt palju ühtlasem: EKRE, Isamaa, Keskerakond ja SDE on kõige rohkem panustanud valdkonnale, mida eelpool mainitud rahvusvahelise metoodika järgi nimetatakse heaoluühiskonna laiendamiseks. See on valdkond, kuhu mahuvad nii tervishoid, toetused, sotsiaalhooldus.

Kahe erakonna – Eesti 200 ja Reformierakonna – meelisvaldkond on aga haridus. Seega kõik erakonnad on pööranud suurimat tähelepanu sotsiaalsfäärile. Majandus, julgeolek, keskkond, kultuur on jäänud tagaplaanile.

Koalitsioonikõlbulik viisik

Kui nüüd proovida ennustada valimisprogrammide põhjal tulevast koalitsiooni, siis siin saab rääkida erakondade lähedusest või eristumisest. Toomla tõi esile, et kuue erakonna poliitilised seisukohad on võrdlemisi lähedased, seetõttu võib isegi väita, et igasugune kombinatsioon valitsuse moodustamiseks on võimalik. Kui uue parlamendierakonnana Eesti 200 välja jätta, siis võib märgata, et suuremalt jaolt on ülejäänud erakonnad olnud mitmetes omavahelistes koalitsioonides. Ainult SDE ja omaaegne Rahvaliit ehk praegune EKRE pole koos ühte valitsusse mahtunud.

Kuna erakondade arusaamasid on võimalik mõõta, siis peaks olema võimalik ka nende mõõtmiste alusel neid kokku valitsusse panna. Nii näeme, et äärmused – EKRE ja SDE – jäävad teineteisest kõige kaugemale ja selle põhjal võib tõdeda, et nende kahe erakonna koostöö oleks keeruline. „Tegelikkuses me teame seda niigi. Vaevalt need kaks parteid suudavad omavahel liitlassuhetes olla,“ järeldas ta.

Toomla sõnul on valitsuse moodustamine tavaliselt lihtsam erakonnal, mis asub tsentris. Praegu on selleks Reformierakond ja Eesti 200.  Nendele võivad liitlasteks tulla nii sotsiaaldemokraadid, Keskerakond kui ka Isamaa, EKRE jääb kaugemale. „Tegelikkusest on jällegi teada, et EKRE-l on probleeme enamike erakondadega, isegi neile suhteliselt lähedal oleva Isamaaga. Kuid programmilisest lähedusest võib olulisem olla senise tegevuse tulemusena tekkinud klapp erakondade vahel.“

Reformierakonna, SDE ja Isamaa läbisaamine on olnud ka ajalooliselt võrdlemisi hea. Eesti 200 uue erakonnana pole proovi veel läbi teinud, kuid tema sobivus eriti Reformierakonnaga on kindlasti arvestatav. Ka Keskerakond on mõeldav liitlane, hoolimata viimase aja ebakõladest. „Seega on suurem võimalus valitsuse moodustamiseks viie erakonna raamides,“ tõdes Toomla.