Eesti suurimate ülikoolide enam kui 3000 teadlase esindajate sõnul on senised valitsused ignoreerinud fakte ja andmeid, et Eesti süvenev hariduskriis seab ohtu Eesti demokraatia, majanduse ning eesti kultuur- ja teaduskeele ellujäämise, kui oluliselt ei kasva tark investeerimine haridusse.

Ühise pöördumisega juhivad Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli ning Eesti Maaülikooli teadlaste ja teiste töötajate liidud tähelepanu, et Eesti süvenev hariduskriis ei ole saanud valimiskampaaniates ligilähedaseltki piisavat tähelepanu, kuigi ohustab kõigi eluvaldkondade tulevikku.

„Eesti teadlaskond võtab ühiselt ja avalikult sõna, sest kahjuks annavad enamikus valimiskampaaniates tooni lihtsakoelised reaktsioonid maailma sündmustele, mitte tõsiseltvõetavad plaanid Eesti Vabariigi arendamiseks. Vaatamata sellele, et olukorra tõsiduse mõistjaid erakondades tegelikult on. Tekib tõsine hirm, et süvenev üld- ja kõrghariduse kriis, mis ohustab Eesti majandust, demokraatiat ja eestikeelse kultuuri jätkumist, jääb taaskord tahaplaanile. Teadlastena vaatame andmeid ning näeme, et midagi tuleb kiiresti ette võtta. Kõik valijad peaksid hariduskriisi lahendamist poliitikutelt nõudma,” ütles Tartu Ülikooli professor Irja Lutsar.

Kriisiolukord on käes kõigil tasanditel

Tallinna Ülikooli dotsendi Birgit Poopuu sõnul on tõsiseks probleemiks, et Eesti haridussüsteemi sisuliselt ei juhita tervikuna, mistõttu on kriisiolukord käes kõigil tasanditel.

„Katastroofiline puudus on kvalifitseeritud õpetajatest ja õppejõududest alates lasteaiast ja põhikoolist kuni doktorantuurini välja. Töötingimused ja palgatase ei tõmba haridusvaldkonda ligilähedaseltki piisavalt noori inimesi. Kõrghariduses tähendab see, et pole piisavalt õppejõude ega teadlaskonna pealekasvu. See omakorda toob kaasa sünge tuleviku, kus meil pole parima tahtmisegi korral enam kvaliteetset kõrgharidust ega ka eestikeelset kõrgema kultuuri ja teaduse sõnavara. Koolid ja lasteaiad jäävad aga lihtsalt headest õpetajatest tühjaks, mis tähendab, et iga järgnev põlvkond saab eluks aina kehvema ettevalmistuse,” selgitas Poopuu.

„Praegu on viimane aeg enam haridusse panustada, et õpetajate järelkasv ja kannatus ei katkeks. Kõik võiksid valimistel hääle andmist kaaludes küsida, millised kandidaadid tahavad ja suudavad langetada vajalikke otsuseid hariduskriisi ületamiseks,” lisas Tartu Ülikooli kaasprofessor Piia Post.

Lahendused on välja töötatud

Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Ants Koel tõi välja, et haridusvaldkonna eksperdid on lahendused tegelikult juba välja töötanud ning erinevad osapooled on ka omavahel kokku leppinud, kuidas saaks kriisi lahendada.

„Poolteist aastat tagasi sõlmiti laiapõhjaline hariduslepe, millega nii üld- kui kõrghariduse esinduskogud nentisid, et jätkusuutlik lahendus on investeerida aastas nii õpetajate palkadesse kui kõrgharidusse 1,5 protsenti SKT-st. Värskelt on viimast määra rõhutanud ka ülikoolide nõukogud. Hariduslepet toetasid ka mitu erakonda ja sõnades on haridus kõigile oluline, aga otsust hariduslepe ellu viia paraku ei ole,” nentis Koel.

Tallinna Ülikooli professori Daniele Monticelli hinnangul on vaja julgust võtta vastu raskeid otsuseid, et haridusse investeerimiseks raha leida, mis oleks praeguses olukorras riigimehelikkuse näitaja.

„Tõeliselt olulised otsused on harva populaarsed. Teadusuuringud kinnitavad, et haridusse raha suunamine on investeering, mis toob tagasi nii majanduslikult, sotsiaalselt kui kultuuriliselt. Näiteks hinnatakse, et iga kõrgharidusse suunatud euro toob lõppkokkuvõttes majandusse tagasi neli eurot. On täiesti võimalik, et tulebki loobuda mõnest senisest riigirahanduse dogmast, et oluliseks investeeringuks vahendeid leida,” soovitas professor.

Eesti Maaülikooli lektor ja ametiühingu juht Heiki Lill võrdles olukorda hariduses riigikaitsega.

„Mäletame, kuidas pärast NATO-ga liitumist püüdsid mõned poliitilised jõud selgitada, et investeeringuid Eesti oma riigikaitsesse pole tarvis ning ajateenistuse võib ära kaotada. Täna võime kergendatult ohata, et seda ei tehtud. Nüüd, kui Ukraina sõda on arusaamise paika raputanud, on asutud puudujääki tasa tegema ja kiirkorras investeeringuid kasvatama. Olukord hariduses on mõneti sarnane nagu varem riigikaitses: raha on ainult hädapäraseks ja professionaalid on töölt lahkumise meeleolus,” rääkis Lill.

„Ei ole mõistlik oodata ära analoogset raputust – koolid õpetajatest ja õppejõududest tühjad, hariduse tase alla käinud –, vaid Eesti kestmise võtmevaldkonda tuleb õpetajate palkade diferentseerimise, õppejõudude baastöötasu ja muude läbianalüüsitud meetmetega investeerida viivitamatult,” kutsus üles Tartu Ülikooli kaasprofessor Kadri Leetmaa.

Pöördumisega on liitunud Tartu Ülikooli Ametiühing, Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Ametiliit, Tallinna Ülikooli Ametiühing ja Eesti Maaülikooli Ametiühing, kes esindavad Eesti nelja suurima ülikooli rohkem kui 3000 teadlast.