Kuidas aitaksid valimistel kandideerivad erakonnad lahendada tallinlasi puudutavaid probleeme? Kas riik peaks kiiremas korras toetama Tallinna Haigla ehitamistning kas tasuta ühistransport tuleb säilitada? Kuidas lahendada Estonia teatri ruumiprobleem – kas rajada juurdeehitis või ehitada täiesti uus hoone?

Oma nägemuse esitavad Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart Keskerakonnast, volikogu Isamaa fraktsiooni esimees Karl Sander Kase, EKRE esimees Martin Helme, erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Timur Sagitov ning volikogu esimees Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast.

Kas riik peaks kiiremas korras toetama Tallinna Haigla ehitamist? Kuidas arendaksite linna tervishoiuvõrku?

Mihhail Kõlvart: Riik peaks panustama, sest haiglavõrgu arendamine on tegelikult riigi vastutusala. Tallinna olemasolevad haiglahooned on vanad, amortiseerunud ja neis ei ole ruumi uue meditsiinitehnika jaoks. See piirab üha enam meditsiiniteenuse osutamist tänapäevastes tingimustes nüüdisaegse tehnikaga.

Tallinna Haigla teenindaks mitte üksnes Tallinna linna, vaid umbes 600 000 Eesti elanikku. Rahvastikuprognoosi kohaselt kasvab Harjumaa, sealhulgas Tallinna elanikkond aastaks 2040 15%. Samas üle 65-aastaste vanusegrupi osakaal maakonna rahvastikus 35%.

Kahju on sellest, et meil oli olemas plaan, kuidas riigi ja linna koostöös Tallinna Haigla kiiresti valmis ehitada. Reformierakond otsustas aga sellele kriipsu peale tõmmata. Tallinna Haigla oleks ainukene haigla Eestis, mis suudaks tagada tervishoiuteenused ka eri kriiside ja sõja ajal, selle ehitamine on möödapääsmatu. Tallinn liigub projektiga edasi ja loodame, et pärast valimisi võtab uus koalitsioon Tallinna Haigla prioriteediks.

Karl Sander Kase: Oluliselt on vaja tõsta perearstide ja esmatasandi tervisekeskuste võimekust. Selleks tuleb suurendada esmatasandi tervisekeskuste rahastamist ning mitmekesistada rahastamismudeleid. Tulevikus peab patsiendi raviteekonda algusest lõpuni juhtima perearsti meeskond. Töötada tuleb välja põhimõtted, et perearstid saavad kasutada piirkondlike ja kohalike haiglate voodikohti oma patsientide jälgimiseks ja raviks.

Ravi kättesaadavamaks muutmiseks tuleb toetada pereõdede vastuvõtte ka nädalavahetustel. Inimesed ei tohiks olla seotud konkreetse raviasutusega, vaid riiklik rahastus peab liikuma individuaalselt koos patsiendiga tema valitud raviasutusse.

Lisaks tuleb vähendada arstide töökoormust. Selleks on vaja parandada tervishoiuasutuste infotehnoloogilist võimekust. Laiendame digiterviseloo võimalusi inimestele oma pere- või raviarstiga suhtlemiseks.

Martin Helme: Tallinna Haigla on sedavõrd suur projekt, et siin on tarvis riigi ja linna koostööd. Taoline ühislähenemine toimus, kui valitsuses oli EKRE, suunasime projektile ka euroraha. Kahjuks Kaja Kallase valitsus tõmbas sellele kõigele kriipsu peale.

Timur Sagitov: Riik peaks Tallinna Haigla ehitamist toetama. Ka Euroopa Liidu fondid saavad siin toeks olla. Tallinna rohelised ei toeta Tallinna Haigla ehitamist loodusväärtuslikule Maarjamäe klindile, millel on oluline roll Lasnamäe ja Pirita piirkonna loodusliku veerežiimi säilitamisel. Klindipealne peab säilima. Tallinna Haigla ehituseks peab leidma sobivama koha. Ukraina sõja kogemus näitab, et terviseasutused peaks olema rohkem hajutatud ja maksimaalselt ligipääsetavad.

Jevgeni Ossinovski: Uut haiglat on Tallinnas kindlasti vaja, kuna olemasolevate haiglate taristu on amortiseerunud. Sotsiaaldemokraadid toetavad Tallinna Haigla projekti realiseerimist. Loodame, et uus valitsus leiab koostöös pealinnaga ka rahastuse, et projekt edukalt lõpuni viia.

Lisaks Tallinna Haiglale vajab lahendust ka Tallinna lastehaigla tulevik. Arvestades, et lastehaigla asub PERH-iga samas linnakus, pean mõistlikuks ka selles küsimuses leida lahendus koostöös riigiga.

Kuidas pidurdada Tallinnas autostumist ja arendada ühistransporti? Kas tasuta ühistransport tuleb säilitada?

Mihhail Kõlvart: Kasvav autode hulk Tallinnas on kindlasti probleemiks põhjustades ummikuid, keskkonnareostust ja müra. Vähem tähtis ei ole autostumisest tulenev süsiniku jalajälg. 2022. aasta seisuga oli Tallinnas 1000 elaniku kohta 399 sõiduautot. Tallinna uue liikuvuskavaga seame eesmärgiks aastaks 2035 langetada autostumise taset 350 autoni 1000 elaniku kohta. Helsingi on selle tasemeni juba jõudnud.

See ei tähenda autojuhtide demoniseerimist ja autojuhtide ja teiste liiklejate vastandamist. Samas peab linn autostumise vähendamiseks pakkuma alternatiivseid võimalusi liikumiseks ühistranspordi ja jalgrattaga.

Autostumist  aitab vähendada ka tasuta ühistransport, mis on ühtlasi universaalne sotsiaaltoetus neile, kes ei saa endale autot lubada. Ühistranspordi kasutajate arv kasvab, 2023. aasta esimese kuu jooksul valideeris oma sõitu ühistranspordis kolmandiku võrra ehk 32% rohkem inimesi kui mullu samal ajal.

Ümbritsevate omavalitsustega tuleks luua ühtne ühistranspordisüsteem, sest 30% Tallinnas sõitvatest autodest tulevad väljastpoolt Tallinna. Ühtse transpordisüsteemi olemasolu vähendaks kindlasti autode hulka Tallinnas, oleme valmis ühtse süsteemi ehitamist koordineerima, aga selleks on vaja riigi poolt otsust ja panust.

Karl Sander Kase: 2018. aastal selgus Tallinna linnavalitsuse uuringust, et esimest korda eelistasid linnaelanikud peamise liikumisviisina tööpäeval tööle, kooli või muude peamisesse autot ühistranspordile. See trend on jätkunud ka järgnevatel aastatel. Ühistranspordi osakaal on aga veel langenud ning selle asemel hääletavad inimesed sõna otseses mõttes jalgadega ning eelistavad jalgsi või autoga liikumist.

See on selge signaal, et Tallinna liinivõrk ei tööta ning seda tuleb kaasajastada. Tallinn peab seega märkimisväärselt investeerima Haabersti/Õismäe ning Pirita ja Nõmme elanike headesse ühendustesse ülejäänud linnaga.

Martin Helme: Tasuta ühistranspordi teema ei ole Tallinnas vaidlus, keegi seda muutma ei lähe. Autode vastu pole vaja võidelda, vaja on võidelda ummikute vastu. Lahendus on parem liikluskorraldus.

Timur Sagitov: Sellele probleemile tuleb läheneda kompleksselt. Esiteks lisada olulisel määral ühistransporti, korraldada liine ümber vastavalt kujunenud vajadustele ja anda neile linnaliikluses absoluutne prioriteet. Ja teha seda kõike täiesti teadlikult autode ja autokasutajate arvelt.

See tähendab, et linnas on roheline koridor jalakäijale, kergliiklejale ja ühistranspordile, ning kui sellest jääb ruumi üle, siis tuleb alles autokasutaja. Ühtlasi tuleb piirata parkimiskohtade ehitamist majade juurde, lubada seda vaid parkimismajadena või kohustada soovi korral parkimiskohtade ehitamist maja alla.

Loomulikult tähendab selliste rohekoridoride rajamine ka nende liigi- ja elurikkalt kujundamist, sest see on üks motivaator, mida aeglaselt liiklejad linnaruumis tähele panevad ja hindavad. Lisaks muidugi nn 15 minuti linna põhimõte, et kõik eluks vajalik on lähedal, jalutuskäigu kaugusel. Küsimus sellest, kas ühistransport on tasuta või sümboolse tasu eest, mis on seostatud näiteks kogu Harjumaaga, on pigem teisejärguline. Rõhutada tuleb eeliseid.

Jevgeni Ossinovski: Oluline on 15 minuti linna põhimõtte nii, et kõik eluks vajalikud baasteenused, sh lasteaiad, oleksid kas jalgsi või jalgrattaga 15 minuti kaugusel. Kompaktse linna planeerimine hoiab ära sundliikumise autoga.

Teiseks on oluline, et nii linna kui riigi tehtavad investeeringud oleksid esmajoones suunatud ühistranspordi ning teiste säästvate liikumisviiside edendamisse. Ühistranspordi puhul on kõige olulisem Tallinna liinivõrgu kaasajastamine, samuti Tallinna ja selle lähivaldadega ühtse liinivõrgu loomine. Inimesed peaksid saama liikuda kiirelt ja mugavalt neile oluliste sihtpunktide vahet. Vaja on arendada eelkõige bussi- ja rongiliiklust, tihendada ja ühildada graafikuid ning viia need vastavusse inimeste igapäevaste liikumisvajadustega. 

Oluline on ka, et valgusfoorid prioritiseeriks ühistransporti, mis tooks ühistranspordi kiiruse ja atraktiivsuse.

Elanikud peaks tegema rohkem lühemaid sõite jalgrattaga. Selleks on tarvis arendada rattataristut – luua ohutuid ja mugavaid rattateid ning piisavalt rattaparklaid.

Sotsiaaldemokraadid toetavad tasuta ühistransporti. See on oluline väärtuspõhine signaal meie inimestele, et ühistranspordi kasutus on linnas soositud. Samal ajal on see ka mugav – lühemaid sõite tehes ei pea mõtlema, kas pilet on või ei ole. Võib lihtsalt trammi või bussi peale hüpata ja sihtkohta jõuda.

Kuidas lahendada Estonia teatri ruumiprobleem – kas rajada juurdeehitis või ehitada täiesti uus hoone(kuhu)?

Mihhail Kõlvart: Leian, et Estonia teatri juurdeehitis praeguste kavandite järgi Tammsaare parki ei mahu. Tegemist on ka muinsuskaitsealuse hoone ja maa-alaga ning looduskaitsealuse pargiga. Rääkimata sellest, et Estonia teater asub UNESCO Tallinna vanalinna muinsuskaitse alal ja UNESCO reeglid ei luba sealse paiga muutmist. Seega peame leidma alternatiivne.

Ühe alternatiivina on Tallinna Sadam pakkunud krunti. Saaksime luua sadama piirkonda, mida arendab praegu linn koostöös sadamaga, tuua ühe väärtusliku kultuuriobjekti. Oslo näitel looks ooperimaja mereäärsele linnaruumile lisandväärtust.

Karl Sander Kase: Riigikogu otsuse kohaselt peab kultuurkapital rahastama Estonia juurdeehitist kõrvalkrundil. Muinsuskaitseameti arvamuse järgi on probleem juurdeehitise liiga suur maht. Kriitilisel seisukohal oli ka rahvusvahelise kultuurimälestiste kaitse ühenduse ICOMOS asepresident Riin Alatalu. Täpsemalt saab rääkida, kui Tallinna linnavalitsuse ekspertkomisjon on enda hinnangu andnud.

Martin Helme: Meie erakond toetas Estonia juurdeehitist, mitte uut hoonet. Nüüd on aga ülitähtis seista selle eest, et hoone tuleks ilus ja ümbruse ning vana hoone osaga sobiv. Koledat käkki küll kesklinna ei taha!

Timur Sagitov: Kuna muinsuskaitse on põhjendatult välistanud selle hoone laienduse Pärnu mnt poole, tuleb pigem kaaluda hoone enda sisemisi ümberehitusi tänase kontserdisaali ehk Eesti Kontserdi väljakolimise hinnaga.

Küll aga on oluline mõista, et järgmise nelja või kaheksa aasta kõige kriitilisem küsimus Eesti kultuurielus ei ole Estonia teatrimaja, vaid üle Eesti asuvad kultuurikandjad ja inimesed. Nende sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised tuleb võtta esimeseks ja ainsaks prioriteediks.

Jevgeni Ossinovski: Tallinna linn ja Estonia teater on kokku pannud ühise komisjoni, mille eesmärk on analüüsida, kas ja millises mahus oleks võimalik Estoniale juurdeehitise rajamine või rajada hoopiski uus hoone uude asukohta. Komisjoni ülesanne on analüüsida teemat neljast olulisest aspektist: muinsuskaitselisest, linnaehituslikust, looduskaitselisest ning kultuuripoliitiliselt.

Komisjoni järelduste põhjal saab teha juba täpsemaid otsuseid, kindlasti on oluline arvestada ka Tallinna vanalinna kuulumisega UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Mida teha linnahalli ja selle ümbrusega?

Mihhail Kõlvart: Tallinna sadamaala korrastamine on linna jaoks üks prioriteete. Soovime koostöös Tallinna Sadamaga kogu piirkonnale uue hingamise anda, merest kuni vanalinnani. Linnal on valmimas plaan terve selle ala jaoks, mida tutvustame kevadel.

Uue kontseptsiooni osa on mere ääres asuv konverentsikeskus koos kontserdisaaliga. Seda ideed toetab ka 2016. aastal valminud uuring, kus analüüsiti võimalikke konverentsikeskuste asukohti, sealhulgas Lennusadam, Ülemiste ja linnahall. Analüüsis jõuti järeldusele, et linnahall on sobivaim tänu asukohale kesklinnas, mere ääres. Tegemist on huvitava ja eristuva hoonega, läheduses on palju hotellikohti ja ühistranspordi peatuseid.

Rohelise pealinna aasta raames korrastatakse linnahalli ümbrust ning sinna luuakse talisupluskoht. Kaugemas tulevikus on plaanis avada mereäär linlastele, et tekiks pikk promenaad Tallinna rannikualale.

Karl Sander Kase: Linnahalli ja selle lähiümbruse halb seisukord on Tallinna häbiplekk. See peaks olema Tallinna visiitkaart sadamast saabuvatele turistidele, kuid poliitilise tahte puudumine ning võimetus kaasata erainvestoreid on jätnud kasutamata suure võimaluse. Linnahallist peaks saama kaasaegne konverentsi- ja kontserdikeskus, mis meelitaks ligi rahvusvahelisi külalisi ja ettevõtteid.

Martin Helme: Linnahall tuleks lammutada, alale kehtestada linna huve rangelt järgiv planeering ning müüa ala eraarendajale.

Timur Sagitov: Linnahall oma tõusude ja mõõnadega vääriks säilitamist ja renoveerimist kaasavaks, avatud ja demokraatikku ruumikasutust võimaldavaks kunsti- ja kultuurikeskuseks. Selleks, milliseks Kultuurikatel ei saanud – avatud linnaruumi osaks, innovatsiooni, uute ideede ja värske mõtte ja käekirjaga platvormiks. See on imeline maamärk, mis on väärt kogukondlikku pingutust koos hullude ideede realiseerimisega.

Jevgeni Ossinovski: Linnahalli ja selle ümbritseva ala puhul on oluline, et see jääks avalikku kasutusse ning muutuks linlastele ligipääsetavaks. Sel suvel on kavas sinna rohepealinna raames rajada ajutine ruumisekkumine – Kalasadamast kuni Vanasama kruiisiterminalini hakkab kulgema kultuurikilomeetri/ beetapromenaadi mõtteline pikendus, mis muudab selle seni söötis olnud ala linlastele ligipääsetavaks – sinna tulevad istumiskohad, väligalerii jpm. 

Kuidas tuua Tallinna rohkem turiste ja panna vanalinn rohkem elama?

Mihhail Kõlvart: Selleks, et Tallinnasse rohkem turiste tuleks, peab Tallinn olema atraktiivne sihtkoht. Meil on vedanud, sest Tallinnal on väga unikaalne ajalugu ja kultuuripärand. Lisaks toovad linnale tuntust rahvusvahelist tähelepanu pälvivad kultuuri- ja spordiüritused ning konverentsid. Linn on selleks palju vaeva näinud ja oleme ka eri auhindu saanud.

Probleemiks võib tulevikus osutuda see, et siia on raske jõuda. Meil peavad olema otseühendused teiste Euroopa linnadega. Kahjuks näeme, et riigi jaoks ei tundu otseühenduste hoidmine ja arendamine hetkel tähtis olevat.

Selleks, et vanalinn rohkem elaks, tuleks seal püsielanikkonda kasvatada. Kui vanalinn on hea keskkond töötamiseks ja elamiseks, tekib sinna rohkem kohalikele suunatud ettevõtteid, mis on ka turistidele meelpärasemad. Lisaks tuleks vanalinna tuua riigi-, linna- ja kultuuriasutusi. Vanalinna aitavad elavdada ka sinna sobivad vabaõhuüritused, mugav linnaruum ja loomemajanduse tingimuste parandamine.

Karl Sander Kase: Tallinn on kandideerinud kultuuripealinna, rohepealinna ning spordipealinna tiitlile. Iga uus tiitel peaks sisaldama endas põhjalikku strateegiat turistidele ja välisettevõtetele – viise, kuidas neid Tallinnaga pikaajaliselt siduda. Linnahalli korrastamine looks Eestisse maailmatasemel konverentsikeskuse. Head ühendused sadamast ülejäänud linnaga tagaksid turistidele parema võimaluse. Linn, mis soovib olla tõmbekeskus ning meelitada ligi väliskülalisi, peab võtma juhtrolli ning ka heade rahvusvaheliste lennuühenduste nimel pingutama.

Riiklikul tasandil tuleb parandada Eesti positsiooni peamistes majandusvabadust, majanduskeskkonda, maksusüsteemi ja korruptsiooni puudutavates rahvusvahelistes edetabelites. Teiste riikide ettevõtjad jälgivad neid indikaatoreid tähelepanelikult. Lisaks vajame eraldi algatusi peakontorite toomiseks Eestisse. Globaalsete kaugtöö vormis töötavate ettevõtete (50-100 töötajaga) peakontorite ja maksutulu Eestisse toomiseks saame pakkuda mugavat täisdigitaalset ärikeskkonda.

Martin Helme: Igal juhul tuleb alandada lennujaama tasusid, et lennufirmad siia otseühendusi looks! Me oleme muutunud üheks kallimaks turismi sihtkohaks Euroopas. Vanalinna tuleb rohkem elu siis, kui seal on rohkem poode ja toidukohti, lisaks peab seal kindlasti olema ka elanikke.

Jevgeni Ossinovski: Siinkohal aitab hea ja efektiivne turundus, mida linn, riik ja ettevõtjad saavad teha koostöös. Eriti tulutoovad on konverentsituristid, kelle siia meelitamiseks on linn avanud konverentside korraldamiseks toetusmeetme 2023. aastast.

Kindlasti on oluline, et Tallinnal oleksid head ühendused nii õhus, maal kui merel. On arusaadav, et kõigist maailma linnadest pole võimalik Tallinnasse ühendusi luua, kuid lisaks otseühendusega kohtadele peame veenma ka Helsingi või Riia lennujaama tulijaid vaatama Tallinna poole ning tagama, et need ühendused võimalikult lihtsalt ja sujuvalt toimiksid.

Tallinna kultuurielu on mitmekesine ja tõstab linna kui sihtkoha atraktiivsust. Lähiajal asume ehitama filmilinnakut, mis samuti parandab Tallinna tuntust filmitegemise sihtkohana.

Elu toob vanalinna võimaluste mitmekesisus. Ühest küljest peab see olema hea koht, kus elada, teisalt peab vanalinnas olema piisavalt eri funktsioone, et sinna oleks mõtet ja vajadust minna. Seal olgu kultuuri- ja ka mõistlik ööelu, teisalt avalikud asutused ja töökohad ning võimalus elada perega. Ka turistile meeldib käia elavas linnas, mitte pelgalt suures muuseumis. Vanalinn peab olema ligipääsetavam – et seal saaks liikuda nii eakas kui ka laps või liikumiseks abivahendeid kasutav inimene.

Kuidas riik saaks mõjutada kinnisvara liiga kõrgete hindadega seotud eluasemepuuduse probleemi – kas Tallinna peaks rajama riigi rahalisel toel soodsaid üürikortereid?

Mihhail Kõlvart: Tallinna linn on alates 2000. aastast elamuehitusprogrammide raames ehitanud 13 uut elamut, milles on kokku 926 korterit, ning rekonstrueerinud 16 elamut, milles on kokku 1199 korterit. Selleks on investeeritud ligi 50 miljonit eurot. Lisaks rendib linn erasektorilt Raadiku ja Meeliku elamukvartalis 19 elamut, milles on kokku 1895 korterit. Tegelik nõudlus sotsiaal- ja munitsipaaleluruumide järele on kõrgem.

Pean õigeks, et riik panustaks senisest rohkem eluaseme kättesaadavusse. Üheks võimaluseks on riiklikult toetatud üürielamute programm koostöös kohalike omavalitsuste ja erasektoriga, et pakkuda inimestele kvaliteetseid ja jõukohaste hindadega elamispindu. Teiseks võimalikuks lahenduseks on noorte perede suurem toetamine, võimaldades neile eluasemelaenu riigi käendusel ja ilma kohustusliku omafinantseeringuta.

Karl Sander Kase: Eestlased soovivad olla koduomanikud, mitte üürnikud. Riigil on olemas meetmed selle toetamiseks. Selleks saab laiendada Kredexi jt meetmeid, mis võimaldavad noortel eluaset soetada. Lisaks seisame selle eest, et säilitada kodualune maamaksuvabastus. Munitsipaalüüripindade rajamine on mõistlik maakohtades, kus on keeruline saada panga tuge. Tallinna puhul on võimalik üüripindade küsimus lahendada koostöös erafirmadega.

Martin Helme: Eesti kinnisvara hindadele on mõjunud väga rängalt massiline immigratsioon. 2022. aastal saabus Eestisse üle 100 000 inimese, kõik nad peavad ju kusagil elama. Riik saab mõjutada ka seda, et siin tegutsevad põhjamaade pangad annaks välja sama soodsat laenu, kui on nende koduturul. Tallinn on nii rikas linn, et võib üürimaju luua ka ise, see on väga mõistlik.

Timur Sagitov: Kuigi Tallinnas on sotsiaaleluruumide ehitamise ja kasutusse andmisega alati kaasnenud palju korruptsiooni, on seda vast siiski vaja edasi arendada ja vahetada senised korraldajad välja. Lääne-Euroopa linnade praktika on näidanud, et sellisel viisil üüripindade pakkumuse suurendamine aitab hoida hindu madalamal, ning vaieldamatult toetab see nõrgemal sotsiaalsel positsioonil olevate inimeste hakkamasaamist. See omakorda lisab linna sotsiaalset mitmekesisust, olles igale kogukonnale rikastav. Lisaks on Tallinn ja Eesti võlgu veel nn sundüürnikele antud täitmata lubadused. Paljud nendest ootavad seda siiani.

Jevgeni Ossinovski: Riigi kõige õigem ja tõhusam viis seda probleemi lahendada on toimiv regionaalpoliitika. Näeme, et meie maakonnad jooksevad inimestest Tallinnasse tühjaks, kuna maakohtades ei ole piisavalt häid töökohti. See suurendab nõudlust Tallinna eluruumide järele, mis omakorda tõstab hinda. Tallinn ja ümberkaudsed vallad ei saa lõpmatult kasvada, kuna see paneb väga suure koormuse nii avalikele teenustele (kooli- ja lasteaiakohad, tervishoid jm) ning nõuab suurt elamuarendust, milleks jääb järjest vähem ruumi.

Munitsipaalkorterite rajamisega tuleb edasi minna, seda ka riigi toel, ent tegemist on väga kallite projektidega, mistõttu on võimalused igal juhul piiratud.

Mis muutusi sooviksite ellu viia Tallinna hariduses ja kuidas riik peaks lahendama õpetajate puudust?

Mihhail Kõlvart: Muudatused oleks lasteaia teenuse kättesaadavuse suurendamine linna eri piirkondade vajadustest lähtuvalt ja õpikeskkondade uuendamine, sh lasteaedade remont. Suund on ka rohkemate sõimekohtade loomisele, sest see vajadus on pidevalt tõusnud. Ja teisalt ka alushariduse õpetaja väärtustamine, st palgatõus, abiõpetajate puhkuse pikendamine.

HEV õppijaid tuleks rohkem toetada, nii alus- kui ka üldhariduses. Sellest aastast alates on võimalik koolidel HEV koordinaatori ametikoha jaoks töötasu katmist taotleda, eelmisel aastal toimusid koolitused alushariduse spetsialistidele. Suur mure on tugispetsialistide puudus.

Õpitee olgu individuaalsem. See tähendab paindlikumat liikumist eri õppetasemete ja valdkondade vahel. Nt huvitegevuse arvestamist õppekava täitmisel kehalises kasvatuses või mõne kutsekooli juures läbitud valikaine arvestamist gümnaasiumis. Samuti noorsootöö integreerimist põhikooli õppekavva.

Paindlik koolivõrk Tallinnas peaks lähtuma linnaositi rahvastikuprognoosist. Moodulmajade kaudu oleks võimalik tekitada üle linna kohti juurde just seal, kus vaja, mitte lahendada ajutist kohtade puudujääki vaid uute koolide ehitamisega. See aitaks linnal reageerida kiiremini, efektiivsemalt ja säästlikumalt.

Õpetajate, tugispetsialistide, aga ka haridusjuhtide järelkasv on hariduse number üks murekoht. Kõik algab haridustöötajate väärtustamisest ja motiveerimisest, muuhulgas ka palga kaudu. Lisaks on oluline toetada karjääripöörajaid, kes soovivad erasektorist liikuda haridusse. Loomulikult ka alustavaid õpetajaid, et nad saaksid tuge oma esimestele aastatel ja jääksid haridussüsteemi. Selleks on näiteks olemas alustavat õpetajat toetava kooli programm.

Sealt edasi tuleb tagada koolidel võimalus luua diferentseeritud palgamudeleid ja lisaks horisontaalsele karjäärimudelile ka pakkuda võimalusi vertikaalseks karjääriks. Nt ümberõpet eripedagoogiks, projektijuhtimist, mikrokraadi läbimist, kõrvaltööd jne.

Karl Sander Kase: Õpetajate väike järelkasv on kõige teravam vene õppekeelega koolides, seepärast on vaja minna üle täielikult eestikeelsele õppele. Eestikeelsele haridusele üleminek tuleks panna ka linna pikaajalisse strateegiasse. Lisaks 24% suurusele õpetajate palgatõusule tuleb maksta palgalisa Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele. Eesti õpetajate koolitamiseks tuleb suurendada riiklikku koolitustellimust. Õpetajaameti populariseerimiseks tuleb luua õpetajate akadeemia ja paindlikud õpetajaks õppimise võimalused. Samuti tuleb taastada õpetaja karjäärimudel ja motivatsioonipaketid õpetajaametisse siirdujatele.

Martin Helme: Õpetajate puudust aitab lahendada suurema mahuga koolitus, samuti see, et muudetakse paindlikumaks õpetajate tööle võtmise tingimused ning koormused. Tänasel päeval ei ole peamine takistus mitte palk, vaid töötingimused: õpetajad on tööga üle koormatud ja põlevad läbi. Kindlasti tuleks vähendada õpetamise ja õpilastega tegelemise arvelt kõvasti aega röövivat bürokraatiat.  

Timur Sagitov: Esiteks peaks Tallinna koolijuhid muutuma eestikeelsele heale haridusele ülemineku eestkõnelejateks ja eestvedajateks. Teiseks peaks Tallinna koolid muutuma kõige rohelisemateks koolideks, väärtustades  loodusteaduste õpetamist, kooliaedu ja sellelt pinnalt võrsuvaid väärtusi.  Pealinna õpetajaskonda motiveeriks oluliselt suuremad palgad, oluliselt väiksem tunnikoormus, ning suurem autonoomia oma töös. Need on küllalt universaalsed ootused üle Eesti.

Jevgeni Ossinovski: Peame looma pealinna haridusvõrgu kava, mis tooks kooli- ja lasteaiakohad kõigile meie lastele kodule lähedal. Pealinna koolid on ülerahvastatud, mistõttu vajame juurde täiendavaid koole, et klasside ja koolide suurust vähendada.

Jätkata tuleb lasteaedade remondiga, et viia õpikeskkond kooskõlla tänapäevaste nõuetega. Selleks peame aastaks 2030 remontima kõik pealinna lasteaiad. Usume, et kaotada tuleks ka lasteaia kohatasu, kuna alusharidus on osa haridusteest ning peaks seetõttu olema sarnaselt kooliharidusele tasuta.
Ühtse Eesti kooli mudeli rakendamine venekeelsete koolide asemel on keerukas ülesanne, mida tuleb lähiaastatel koostöös riigiga hästi ellu viia.

Õpetajate puuduse leevendamiseks on oluline jätkata ennaktempos õpetajate palkade tõstmisega, et noored valiksid meelsamini õpetajaameti ning seal ka püsiksid. Tallinn peab hakkama sarnaselt teistele valdadele linna koolides töötavatele pedagoogidele maksma riiklikust palgamäärast kõrgemat tasu ning jätkama lasteaiaõpetajate palga tõstmist kooliõpetajaga samas sammus.

Kas riik peaks rohkem rahastama linna läbivate suurte riigimaanteede ehitust, kust liiguvad nt sadamasse raskeveokid?

Mihhail Kõlvart: Riik võiks kaasrahastada riikliku ja rahvusvahelise tähtsusega maanteid, mis asuvad Tallinna territooriumil ja on linna valduses. See puudutab näiteks Peterburi teed, Tartu maanteed, Narva maanteed, Paldiski maanteed, Pärnu maanteed ja Järvevana teed. Linn ja riik võiksid leppida kokku kaasrahastuse kindlaks perioodiks, et korrastada mõlemale prioriteetsed teed. Neid teid ei kasuta ainult Tallinna elanikud, vaid inimesed kogu Eestist ja ka välismaalased.

Karl Sander Kase: Riigi transpordivõrku tuleb vaadata tervikuna. Olukorras, kus prioriteediks peab olema suuremate neljarealiste maanteede väljaehitamine Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu suunal ei ole tänase korra muutmine mõistlik.

Martin Helme: Linn peab seda tegema ikkagi koostööd riigiga, mõlemad peavad panustama.

Timur Sagitov: Tallinna ei tohiks läbida ükski raskeveokitele mõeldud läbiv transiiditee. Selleks tuleb sadamate jm transporditaristu ümber kujundada. Seega riik ei peaks toetama senise olukorra jätkumist ja süvenemist. Küll võiks toetada pealinna üleminekut rohelise linna põhimõtetele ehk aidata hankida ühistranspordi veeremit, elektrilaadimissüsteeme, jalgratta jt kergliiklusvahendite soetamist jms.

Jevgeni Ossinovski: Riikliku tähtsusega transiitteede remonti on riik teatud määral toetanud ning loodetavasti tehakse seda ka edaspidi. Peterburi tee uuendamise viib linn ka iseseisvalt ellu, vastava otsuse on volikogu linna eelarvestrateegias teinud.

Riigi poolt oleks oluline võimalikult kiiresti viia ellu ringraudtee projekt. Vastav eriplaneering on äsja algatatud. Ringraudtee eesmärk on kaubavedude väljaviimine Tallinna kesklinnast ja ühistranspordivõimaluste suurendamine ümberkaudsete omavalitsustega.