Eesti vabariigi 105. aastapäeva puhul külastas Pealinn Tallinna elanikke Heinot ja Virvet, kelle käes on vitaalsuse ja pika eluea retseptid. Nad on näinud elu siis, kui taevas oli sinisem ja muru rohelisem. Aga ka seda, kui Pika Hermanni torni tõusis sinimustvalge lipuasemel hoopis teist värvi lipp. Millised tunded valdavad neid täna? Mida meenutavad nad sooja sõnaga ja mida unustada soovivad?
Statistikaameti andmetel elab Eestis 176 inimest, kes on 100-aastased või vanemad. Neist 48 elavad Tallinnas, teiste seas ka Tartumaalt pärit Heino, kellel mullu novembris täitus 100 aastat.
Suuri vabariigi aastapäeva tähistamisi Heinole ei meenu. „Ma mäletan, et isa võttis napsupudeli välja ja seal emaga nad võtsid mõne napsu ära,“ rääkis ta. „Naaber oli ka seal ükskord, aga ega ma rohkem ei mäletagi.“
1932. aastal Järvamaal sündinud Virve sattus esimest korda Tallinna teismeeas ja mälestusi, mis naisel naeratuse näole toovad, on palju. Eriti sooja tunde tekitab Virves vanalinn.
„Mulle nii meeldib seal vanalinnas jalutada,“ lausus Virve, kes meenutas ka, kuidas vanadel aegadel sai aega veedetud. „Me käisime kohvikutes, kui me juba õppisime seal ja olime suuremad. Kohvikutes käisime ikka saiakesi söömas. Mäletan, et kohvik Pärl oli ja kohvik Moskvas käisime. Siis olid veel hästi head piimakohvikud ka.“
Milles peitub aga ikkagi pika elu ja hea tervise saladus? Kogu Euroopas on elanikkond viimase poole sajandi jooksul 10 aastat eluiga juurde saanud. Eluiga on pikenenud eeskätt tänu meditsiinile, kuid mitte ainult.
Rasketel aegadel peab jääma positiivseks
„Tänased väga vanad inimesed on ju näinud raskeid aegu Eestis,“ selgitas sotsioloog Tiina Tambaum. „Mitte ainult sõda, vaid ka sõjajärgne periood ja ei ole niimoodi, et kellel on väga raske elu olnud, et siis tema sureb varem. Küsimus on ikkagi ellusuhtumises, et kuidas sa raskusi iseendale peas selgitad. Kui positiivne ja muretu sa suudad olla ise vaatamata sellele, et sul ümberringi on väga rasked ajad.“
Kui Heino sündis, oli Eesti vabariik viie aastane. Mehe esimesed mälestused 24. veebruarist viivad meid kahekümnendate teise poolde. Vabariigi aastapäeval oli Heino isal kombeks lastele rääkida esimese maailmasõja aegseid lugusid. „Ma olin siis noor ja ega maal selliseid tähtpäevi palju tähele pandud,“ lausus ta. „Meel oli hea, kui oli püha ja ei pidanud tööle minema – see oligi kõige suurem rõõm. Aga ausalt öeldes, nii head elu kui praegu, pole varem olnud.“
Heino näitas fotoalbumit, milles on üle 100 aasta vanused fotod. „Isa on siin vabadussõjas, see on originaal, esimene maailmasõda,“ tutvustas vanahärra unikaalseid kaadreid. „Näete, kuidas siin on surnud ja kuidas neid maetakse.“
Heinost 9 aastat noorema Virve nooruspõlvemälestused viivad teda aga siiani 1944. aasta märtsisse – Virve oli siis vaid 11 aastane plikatirts, kui Tallinn pommirünnaku alla sattus. „Mäletan seda märtsipommitamist,“ märkis ta. „See oli nii, et õhtul hilja äkki meil hundikoer hakkas nutma ja ulguma ning puges voodi alla. Me mõtlesime, et mis see tähendab küll. Varsti oligi kuulda see mürin kui pommitajad lendasid üle meie Tallinna poole. Peagi oli näha seda valgust Tallinna poolt. Isa ütles, et no nüüd Tallinnast ei jäänud midagi järgi, sest tundus, et see kõik kestis nii kaua.“
Heino oli sel ajal aga juba mehemõõtu ning tema värvati 1941. aastal Saksa armee lähenedes, nagu paljud teised noored, punaväkke. Nii elas ta läbi Soome lahel aset leidnud ajaloolise lahingu, kus pommitati laeva, mis kandis nime Sibir. Heinoga viibis seal ka legendaarne laulja Georg Ots.
Seda, et sõjaõudused Eestisse tänapäeval tagasi võivad tulla, Heino ei usu. „Ma ei ole hirmul, ma olen sest ilmaelust ikka niimoodi aru saanud, et ainuke oht on kui aatomiga hakkavad vehkima, vot siis enam pääsu pole,“ rääkis ta. „Ilma aatomita ei julge keegi Eesti alale tulla.“
Tallinn on tundmatuseni muutunud
Tallinnas on Heino oma elust elanud 76 aastat. Kontrast praeguse ja toonase pealinna vahel võtab mehe ohhetama. „Mul on ju silme ees kuidas kõik purustatud oli,“ märkis ta. „Missugused hooned nüüd on ehitatud! Seal kuhu nüüd suur balletikool ehitati, oli varem mäetehnikumi ühiselamu. Ka mina õppisin seal ja nüüd on see hoone kadunud. Neid muudatusi on nii palju ja mul on kõik need meeles ja silme ees.“
Virve elutee viis ta 1954. aastal hoopis Usbekistani, kus ta elas ligi 40 aastat. Tagasi Eestisse tulles ja siin olles on virve veendunud, et elu oma kodumaal on kõige parem. Täna hoiab 91 aastasel naisel silma säravana show-tants, mida koos teiste prouadega Mustamäe päevakeskuses harrastamas käiakse.
„Liikumine on minu meelest kõige tähtsam ikka,“ lausus Virve „Jalutamine looduses ja ei tohi teistest halba rääkida ega mõelda. Peab soovima kõikidele ainult head.“
Vabariigi aastapäevaks soovis Virve rahvale õnne, tervist ja iseseisvust ning, et edaspidi oleks rahu. Show-tantsu proua Helge-Liis soovis rahu ja kooskõla ning üksmeelt rahva hulgas, aga ka parteide hulgas. Rahu, kooskõla ning jätkuvat üksmeelt soovis ka kolmas proua, Svetlana.
