Veebruari keskel esilinastunud dokumentaalfilm „Suled või glamuur“ vaatleb kana ootamatust vaatenurgast: kui toas patseerivat perelemmikut ja moedemonstratsioonil esinevat glamuurilindu. Kanad on Tallinnas üldse üha populaarsemad ja seejuures eriti noortes peredes.

„Filmi idee tekkis mul sellest, et 2020. a koroonakevadel said linnukasvatajatel noorlinnud otsa, sest paljud linnainimesed hakkasid tagaaeda kanu võtma,“ rääkis režissöör Eva Kübar. „Muidugi on palju ka neid inimesi, kellel on linnas linnud võetud juba varem. See on kasvav trend ja kanu tuleb Tallinnas kindlasti üha juurde.“

Kanade uus invasioon

Juba filmi algus tekitab hea tuju. Suures kaadris kana pea, avatud autoaknast uudistamas mööda vuhisevat suvist Sõpruse puiesteed. Need on nagu sümbolkaadrid kanade uuest invasioonist linna. Uuest selles mõttes, et Nõukogude perioodil – rääkimata veel varasemast ajast – oli kodulindude pidamine äärelinnades levinud.

Kui filmi vaadata, tundub uue laine kanapidajate seas tooni andvat ennekõike 20ndates ja isegi veelgi nooremad inimesed. Võiks öelda, et linna progressiivset rohelust esindavad hipsterid on avastanud kanad – või siis vastupidi. Eks muidugi on tegemist laiemale ühiskonnale teatava subkultuurse vastandumisega: kanadega üldiselt ei mässa ei jõukam kodanlus ega ka mitte vaesem rahvas paneelrajoonidest.

„Teostuslikust küljest rääkides on film väga hästi vastu võetud ja tekitanud positiivset vastukaja,“ sõnas Eva Kübar. „Tõsi, mõned stseenid on empaatilisemates inimestes küsimusi tekitanud.“

Film vaatleb nimelt muuhulgas kana ka kui glamuurset perelemmikut. Kuidas talle mähkmed ümber seatakse, et toas „õnnetust“ ei tekiks ja kuidas talle traksid ümber pannakse, et käia tänaval jalutamas.

Tõsi, kana rohkem istub resigneerunult asfaldil kui jalutab, ja tema pilgust võib välja lugeda tõsist kimbatust. Kuid noor pere, peamiselt kaunis kanalemb Veronika Koplist Maleva tänavalt suhtub nii sellesse kanasse kui teistesse nii suure soojuse või isegi armastusega, et loomakaitsjad pole pahandanud.

Ohvrid või õnnelikud?

Vaidlusi on küll tekkinud, et kas kana ikka tohiks taolisel viisil peaaegu et jumaldatud lemmikuna pidada nagu sülekoera või kassi. Traksidesse paigutada, mähkmetega varustada. Filmi põnevaim koht on kindlasti kana esinemine modelli kaenlas moedemmil ja ühtlasi klientide rõõmustajana vintaažriidepoes. Sest tõsi, üldiselt on väga harvad linnainimesed oma käega kana sulestikku silitanud. Oma sotsiaalne sõnum on filmil ka: kanadegi hulgas on hierarhia ning oma pealikud ja kiusatavad. Seega pole inimestel end põhjust neist kuidagi paremaks pidada.

Ilmselt tekitab vaidlusi küsimus, kas glamuurikanad kujutavad endast järjekordset ohvrit inimese kapriiside altarile. Teisalt jällegi – võrreldes linnukombinaatide tingimustega elavad isegi mähkmeid kasutavad ja oma elu korteris veetvad kanad ju nagu paradiisis. Vaevalt et Instagrami paigutatavad fotosessioonidki neid eriti kurnavad. Võrus oli käinud filmi vaatamas loomaterapeudiks õppinu, kelle lõputöö teinud just kanadest. Tema hinnang kanades ohvrit ei näe. Teraapialoomadena olevat kanad palju vastupidavamad kui kassid või koerad, sest neil on rohkem iseloomu ja nad ei tee asju, mida nad teha ei taha. Aga muidugi leidub neid, kes nimetavad mähkmetes kana nägemist karmiks ja ebameeldivaks vaatepildiks.

Mõjuv film linnu ja inimese suhetest

Eva Kübara sõnul elavad nood filmikanad Uudu, Piuksu ja teised küll igapäevaselt pigem tavalist kanaelu, ehk siis moedemmid ja traksidega jalutamine on ikkagi erandlik. Euroopas laiemalt on kana kui lemmiku pidamine, kellelt munemist ehk otsest kasu isegi ei eeldata, vägagi levinud. Eriti väikeste lastega peredes. Kokku vaadeldakse Eva Kübara filmis kolme pere kanu. Osa ajast veedavad nad lemmiklinnuna toas, osa siis õues lindlas. Üks on koguni nii andekas, et on õppinud riidekappi munema.

Pianisti ning looduskaitsja, sealhulgas loomade eestkoste organisatsiooni Loomuse kommunikatsioonijuhi Farištamo Elleri arvates ei ole linnakeskkond kanadele ideaalne. Siiski teatud tingimustel ei pruugi see neile ka stressi tekitada.

„Kui on kanadele sobilikud võimalused, kindlasti aed, kus kanad saavad mitmekesi toimetada, siblida ja üldse liigikohast elu elada, siis ei ole ilmselt takistust kanapidamiseks,“ rääkis ta. „Paljud aspektid panid filmis mõtisklema, näiteks kas kanaga ikkagi peaks traksidega jalutamas käima, mähkmetes oma diivanil ja magamistoas pidama või teda meelelahutuses kasutama. Eestis ei ole lemmikloomade ja -lindude positiivset listi nagu see rakendub 2024. aastast näiteks Hollandis, et milliseid võib kodus pidada ja kas kana liigitub lemmiklinnuks. Meil võiks uus Riigikogu selle temaatika teadlaste ja loomakaitsjate abiga korda teha küll. Üldiselt aga on see mõjuv film. See paneb mõtlema ja arutlema milline, inimese ja kodulinnu suhe ja läbisaamine siis ikkagi on, ja võiks olla.“   

Kui palju võib Tallinnas praegu elada kanu, on raske öelda. Ilmselt tuhandeid. Kusagil ei pea neid registreerima. 2020-21. a koroona-aegne buum tekitas kukekiremise paljudesse asumitesse. Põllumajandus- ja Toiduamet võib neile küll õues pidamise piirangu kehtestada, kui on linnugripi levimise oht: nõnda nagu see oli kevadel 2021.

Moeteenus: kanarent

Mitmed ettevõtjad tegelevad ka kanade suvise rendile andmisega: paljud võtavad need oma maa- või linnakoju, et suvel värsket muna nautida ja siis talveks linnud tagasi anda. Siis pole vaja sooja kanakuuti ehitada. Kuid üks Märjamaa kandis tegutsev talupidaja lõpetas lindude rendi põhjusel, et kanad sattusid sellisest kodude vahetamisest liiga stressi.

„Eks väga palju sõltub naabrist,“ meenutab oma kunagist linnupidamist Tallinnast 2013. a Võrumaale kolinud käsitöökunstnik Kadri Võrel. „Mõnele naabrile meeldib, kui kukk kireb ja kana kaagutab, aga mõni ei salli. Kohati ei tohi koergi justnagu haugatada, eks praegusajal on inimesed ära hellitatud.“

Võrel elas Pääskülas, kus pidas vanaemale kuulunud majas lisaks kanadele veel kalkuneid ja parte. Kui lähedal asunud lasteaia lapsed mööda jalutasid, peatusid nad alati lindude vaatamiseks. Kuid tegemist oli samas ka kõrvalise kohaga linna servas, Pääsküla raba ääres, kus oli loomi-linde peetud juba maja ehitamisest 1937. aastal. Nii ei seganud linnud seal ka naabreid. Seega, kes tahab oma aias kanadega katsetada – alustage üleaedsetega läbirääkimisest, sest mõnele võib kuke kiremine kl 4 hommikul mõjuda sama ärritavalt kui muruniitja käima tõmbamine sel kellaajal.

Kes tahab Uudule, Piuksule jt linnakanadele ning nende perede rõõmudele ja muredele kaasa elada, siis filmi „Suled või glamuur“ võib näha Jupiterist https://jupiter.err.ee/1608879677/eesti-lood