“Omal ajal keeldusid mehed isegi naisbussijuhiga sõitmast,” lausub õpetaja ja sekretäri ametist loobunud ja hoopis bussijuhiks hakanud Alicja Pajur naistepäeva intervjuus. Ta lisab, et paljud reisijad ei hüppa tema bussi mitte liininumbri, vaid tuttava näo järgi. Tema sõnul tulevad nüüd paljud reisijad hädas ka bussijuhile appi. “Näiteks detsembritormis aitasid paljud busse, tramme ja trolle lumest välja kaevata. See näitab, et oleme kõik inimesed ning sõltumata ametist ja positsioonist aitame üksteist.”

Praegu, mil Tallinna bussiliiklus tähistab 101. tegevusaastat, on 14% pealinna bussijuhtidest naised. Aastakümneid tagasi oleks vaadatud sellele viltu või vahitud naisbussijuhti ammulisui. Viimaste aastatega on naisbussijuhtide arv kasvanud, kuna uusi moodsaid busse on märksa kergem juhtida kui endisaegseid. Bussijuht Alicja Pajuril täitub Tallinna Linnatranspordi AS-is (TLT) järgmisel aastal kümme tööaastat.

Kuidas teil tuli mõte bussijuhiks hakata?

Enne olin õpetaja, seejärel sekretär, ja siis tegin kannapöörde. Kuna auto juhtimine mulle meeldis, otsustasin, et võiks bussijuhi loa ka teha. Tööle tulles mõtlesin bussirooli keerata ainult kaks aastat, aga aeg läks nii kiiresti, et isegi aru ei saa – ja nüüd täitub mul järgmisel aastal juba kümme aastat!

Kuidas meeskolleegid teisse suhtuvad? Ja kui palju kohtab üllatust reisijate silmades, kui nad näevad, et naine on roolis?

Sellega ei üllata enam kedagi! Nüüd õpib väga palju naisi bussijuhiks. Õnneks me ei ela moslemimaal, kus naistel ei ole lubatud juhiluba omada. Praegu võib kohata isegi naiskopajuhte!
Meesbussijuhid suhtutavad naistesse nagu kolleegidesse. On küll küsitud, et bussijuhi töö on raske naiste jaoks, kuidas te hakkama saate, kui veel lisaks peab kodus pere eest hoolitsema.

Kui eelmisel aastal tähistasime bussiliikluse saja aasta juubelit, avaldasime artikli Tallinna esimesest naisbussijuhist Elsa Pihelgast, kes alustas selle ametiga 1940ndatel. Toona olid kõik ainult mehed ja siis oligi suhtumine selline, et mis mõttes naine bussijuhiks, nalja teete! Pihelgas rääkis, et mõned reisijad koguni väljusid bussist – naisega ei tahetud sõita, tema ei oska ju midagi!

Õnneks on olud praegu teistsugused ja ei kohta enam stereotüüpi, et bussijuhti ameti ongi ainult meestele. Samuti levis vanasti trammi puhul ju stereotüüp, et absoluutselt kõik trammijuhid on naised. Olgugi et naiste osakaal on praegugi suurem, töötavad ka mehed trammijuhina, seega soolist vahet ei ole. Peamine, et kõik teeksid oma tööd südamega, kannaksid vastutust ja teaksid, mida ja kelle jaoks nad teevad.

Mida aga peate tegema siis, kui bussis keegi minestab või kakleb?

Meie sisereeglid ütlevad selgelt, et isegi kui salongis mingi intsident juhtub, ei tohi bussijuht sekkuda, vaid ta kutsub vajadusel politsei või kiirabi. Sel juhul räägib juht otse dispetšeriga, kirjeldab olukorda ja jätab bussi seisma. Nii ma siis palungi reisijatel väljuda ja kutsun politsei. Reisijad võiksid ka ise olla tähelepanelikumad. Kui keegi näeb, et mõnel vanaproual näiteks hakkab halb, siis tegutse ja helista näiteks kiirabisse. Pole vaja teha pilti, seda Facebooki postitada ja kurta, et oh, ma sõitsin bussiga, nägin sellist pilti ja bussijuht ei teinud midagi! Aga bussijuht ei pruugigi näha – tema põhiülesanne on vaadata, mis tee peal toimub.

Mõnikord kirjutatakse ja küsitakse, mida peaks tegema, kui keegi kakleb bussis. See on ju elementaarne – meil on selleks number 112! Aga selle asemel tulevad sõitjad rohkem ettepoole, bussijuhi juurde, ja las nad seal taga kaklevad. Ma ei ütle, et peaks kaklejatele vahele minema, aga tuleb helistada hädaabinumbril, teatada, mis bussi ja mis marsruudiga on tegu, kutsuda kohale patrull ning siis minna bussijuhi juurde jutuga: siin on kaklus, palun peatage buss, ma kutsusin politsei. Sellist kodanikuaktiivsust võiks rohkem olla.

Kuidas nõudlikemate reisijatega toime olete tulnud?

Kui on väga suured ummikud, on keeruline graafikus püsida. Enam-vähem on ummikud graafikutesse sisse arvestatud, kuid juhtub ka ettenägematuid olukordi, näiteks avariid. Nõudlikele reisijatele tuleb teatada, et praegu on ummik ja varuge aega, buss hilineb ühe või teise teeolukorra tõttu.

Kuidas on lood reisijate viisakusega? Kas noored pakuvad eakatele ja rasedatele istet?

Tundub, et kui varem õpetati koolis lastele viisakust, siis nüüd sellest enam ei räägita. Üleüldse võiks reisijate poolt rohkem austust olla ja ühistranspordis võiks käituda heaperemehelikult, mitte sodida istmetele. Kahjuks arvatakse, et see ei ole minu oma, aga vaevalt need lapsed ja noored oma kodus nii joonistaks!

Täpselt samuti vajab uuesti ülekordamist: ärge tõstke oma poristes jalanõudes jalgu pingile! Praegune noorem põlvkond tunneb end liiga vabalt, teistega üldse ei arvestata. Ainult mina – mul on niimoodi mugav ja mind ei huvita, mis edasi saab. Tahaks, et vanematele pakutaks istet ja aidataks – see on ju elementaarne ja loomulik viisakus!

Palju te peatustes ja bussis ise inimesi vaatate? Oskate ehk välja tuua oma tööst lõbusaid seiku, erilisi juhtumeid?

Mulle meeldib inimesi vaadata – juba näed ära, kes läheb peole, kes tutvuma, kes tööle, kes koju.
Teinekord reisija ei pane tähelegi, mis number buss tuleb. Ta näeb, et juba tuttav bussijuht, astub peale, siis aga äkki avastab: oi, te ei olegi täna selle liini peal, sõidate hoopis teisele poole!

Kui meenutada detsembri lumetormi, mil ühistransport liikus vaba graafiku alusel, olid hilinemised ning bussid jäid ka lumehangedesse seisma, aga ikkagi jõudsime kohale. Inimestelt, kes olid soojas bussis, tuli sel ja järgmistel päevadel väga palju tänusõnu, oldi väga tänulikud. Pärast kutsuti TLT-sse külla kõik, kes aitasid busse tramme ja trolle lumest välja kaevata – tänasime ja tervitasime neid. Sellised seigad näitavad, et vahet pole, mis ametit me peame ja kes oleme, me kõik oleme inimesed ning aitame ja toetame üksteist.

Kas tänapäeval on bussijuhi töös ka füüsilist jõudu vaja?

Nagu kogenud juhid räägivad, oli vanasti väga raske – käiku oli vaja vahetada, nüüd aga käib kõik automaatikaga, samuti on peal roolivõim. Küll aga peab olema kogu aeg 360 kraadi vaade, et liiklust jälgida.

Kuidas te Tallinna liiklust iseloomustaksite?

Eks maal on muidugi rahulikum sõita kui linnas. Siin on kogu elu väga kiire ja kõigil on kiire, aga eks tuleb sellesse rütmi sisse elada. Igasuguseid ettekeeramisi on olnud, aga tõsiseid avariisid mitte. Tuleb hoida tasakaalu ja mitte endast välja minna.

Autojuhid armastavad sõita bussirajal ja see loomulikult takistab bussijuhi tööd. See on mugavus, et bussirada kasutades saab oma pikast rivist ummikus seistes mööda. Lisaks patrullivatele politseinikele ka mupo ikkagi kontrollib seda ja teeb trahvi, sest bussirajal sõitmine on ebaseaduslik. Aga bussiradasid on pealinnas palju ja igale poole pole võimalik patrulli panna.

Mis on selles töös suurimad rõõmud ja mured?

Rõõmu teeb, kui reisijad jõuavad õigel ajal kohale. Samuti kui kuuleb positiivset tagasisidet – siis on tuju parem. Suurim mure ongi, et niisugune autojuht, kes teistega ei arvesta ja arvab, et tema aeg on kõige tähtsam, ei mõtle sellele, et bussis võib äkkpidurdusega keegi kukkuda ja ennast vigastada. Kui mõni autojuht ette keerab, peavad reisijad selleks valmis olema.

Autojuht ei arvesta: bussi mass on nii suur, et tal on kaks korda pikem pidurdusteekond. Seega lasub bussijuhil tohutu vastutus. Soovitan reisijatele rohkem käsipuudest kinni hoida. Isegi kui inimesed istuvad – turvavöid liinibussides ei olegi –, lendavad kõik oma kohtadelt, kui bussijuht on sunnitud järsult pidurdama. Aga esimene reaktsioon on ikka: ahaa, bussijuht ei jõudnud õigel ajal reageerida, järelikult ta lõbutseb seal rooli taga! Mis tegelikult toimus, sõitjad ei näe.

Eks autojuhte ole igasugused, sellega olen juba harjunud. Peab ette nägema, mis autojuhil peas võib ette tulla, ja olema alati kõigeks valmis. Autojuhid ei näe bussi tagant välja ja sellepärast tahavad ka bussist mööda saada.

Mis on bussijuhi töös kõige keerulisem?

Väga tihti kurdavad reisijad, et mina jooksen, aga bussijuht paneb uksed kinni – see on klassika! Bussijuht seisab bussipeatuses minuti, mis on sõiduplaanis planeeritud, ehk kui bussijuht näeb, et tal on aega, ei ole probleemi oodata. Aga kui iga teine reisija hilineb ja kõiki neid hakatakse ootama, küsivad bussis istuvad reisijad loomulikult omakorda, et miks me juba ei sõida, mul on vaja jõuda järgmise trammi, bussi või rongi peale.

Teiselt poolt aga pahandatakse: kas sul oli raske natuke oodata? Siis ongi dilemma! Kui bussijuht paneb uksed kinni ja hakkab bussipeatusest juba ära sõitma, ta ju enam ei vaata peeglisse, vaid jälgib, mis teisel pool teed liikluses toimub. Kahjuks inimesed arvestavad vaid enda vajadustega!

Kas sõidate ühte ja sama liini või iga päev eri marsruute?

Iga päev on meil erinev marsruut. Liinid on omamoodi erinevad, mõni on lihtsam, teine keerulisem. Otseselt keerukamaid liine ei oska ma välja tuua, mõnel puhul on lihtsalt kitsamad tänavad. Kui autod pargivad tee äärde, on keerulisem peatusest välja sõita ja peab väga ettevaatlik olema – vahel on hing kinni, et autodest mööda sõites mitte peegleid rihtida!

Igal liinil on omad plussid ja miinused. Ekspressliinid on kõik head – seal on vähem peatusi ja rohkem sõitu. Täna näiteks sõidan nr 9 bussiliini, mis on ekspress. Ma alustan Kadaka teelt ning jõuan Lasnamäele Priislesse – Mustamäe rahvas saab Lasnamäele reisida ilma ümberistumiseta. Umbes tund aega sõidan Priislesse ja tagasi teist sama palju, kokku ligikaudu kaks tundi.

Kui vara peate hommikuti ärkama?

Täna algas tööpäev kell 5.30, lõuna paiku on väike vaheaeg, uuesti alustan kell 14. Kokku tuleb ligikaudu kaheksa tundi rooli keeramist. Teine päev alustan ka hiljem, olenevalt liinidest ja liini järjekorranumbrist.

On teil ka oma lemmikbuss?

Täna näiteks sõidan Volvo 7900 Hybridiga, mis liigub nii diisli kui ka elektriga. Olen alati sõitnud lühikese bussiga, lõõtsa peale ei trügi, sest see on pikem ja seal roolis on rohkem vastutust. Enamik rahvast käib pimedal ajal tumedates riietes ning helkureid ei kanna, seega tuleb topelt hoolikalt liiklust jälgida.

Kas nais- ja meesbussijuhtide sõidustiilis on ka erinevusi?

Vahet ei ole, kas tegu on bussi-, reka- või autojuhiga, meestel on oma õigus ja naistel oma: kõik arvavad, et mina olen maailma parim juht. Meie bussijuhid on professionaalid ja siin vahet ei ole, et keegi sõidaks kiiremini ja keegi ettevaatlikumalt. Sõidustiil on ikka üks ja seesama, teistmoodi ei saa. Me teenindame aastas bussi, trammi ja trolliga umbes 100 miljonit reisijat, mis on väga suur arv, seega peamegi olema ettevaatlikud.

Kas teil ja teistel naisbussijuhtidel on töö käigus ka austajaid tekkinud?

Varem oli kabiin lahti ja õhtusel ajal armastati ikka tulla selle ukse juurde rääkima. Aastaid tagasi müüsid bussijuhid ka pileteid ja see võis olla ka ettekääne, miks bussijuhiga suhtlema minna. Nüüd pole paberpileteid juba pikki aastaid ning ka kabiini uksed on kinni, enam keegi eriti suhtlema ei tulegi.

Kas vastab tõele, et naiste pärast tehti TLT-sse paremad töötingimused?

Töötingimused lähevadki meil aasta-aastalt paremaks. Nii nagu ka Tallinna ei saa lõpuni ehitada, tehakse meilgi lõppjaamades puhkeruume järjest enam korda.

Kas buss jõuab ummikutest kiiremini läbi kui auto? Kas ja miks soovitate auto asemel bussiga sõita?

Kui on tipptund, soovitaks pigem bussiga sõita. Kui kaugemalt tulla, saab oma sõidukiga loomulikult kiiremini. Samas, kui ajas isegi palju ei võida, sest bussi peatumine võtab aega, saab salongis ikkagi kasutada aega kasulikult: näiteks vastata meilidele, lugeda raamatut. Bussijuht viib mugavalt kohale, bussis on soe ja mõnus, ja sel ajal võid teha mida iganes.

Kas peate ka ise remonditöid oskama? Palju peab olema tehnilist taipu ja oskusi?

Teoorias õpetatakse üht-teist, nagu ka autokoolis – peab teadma, kus näiteks mootor asub, ehk mingi ettekujutus peab olema. Kui midagi logiseb, keerad ikka ise kinni, ei pea ju kohe kedagi välja kutsuma. Aga kui juba rehvide või mootoriga on probleeme, kutsud loomulikult tehnilise abi. Bussijuhtide kursustel remonditöid ei õpetata. Meil on ikkagi oma remonditöökoda ja seal on spetsialistid.

Põhimõtteliselt on bussijuhi töö viia reisijad punktist A punkti B. 10-15 aastat tagasi pidi bussijuht ise tosooli kallama, aga kui nüüd saab aknapesuvedelik otsa, ei pea bussijuht paaki täitma – ta paneb kirja, et on uut vaja, aga selle vahetamine ei ole tema töö. Tõsi küll, trollijuhid peavad küll ise “sarved” tagasi kaablite külge käsitsi ühendama – nemad tulevad ikka kabiinist välja ja panevad käpikud kätte! Meil on praegu vaid kaks autonoomset trolli, millel saab nuppu vajutada, nii et “sarved” lähevad automaatselt alla ja üles.
Kas soovitate ka teistel naistel bussijuhiks hakata?
Ikka! Miks mitte? Bussijuhi eriala on igati huvitav. Kui kursused läbi ja load käes, võib tööle asuda.

1200 bussijuhist 168 on naised
• Tallinna Linnatranspordi AS-is (TLT) töötab üle 2000 inimese, kellest ligi 1400 on bussi-, trolli- ja trammijuhid.
• Bussijuhte on umbes 1200 (nendest 14% naised), trammijuhte u 137 (nendest 82% naised) ning trollijuhte u 110 (nendest 57% naised).