Sugudevaheline võrdsus on üks demokraatliku ühiskonna läbivatest küsimustest. Kas naised ikka on meestega samal pulgal? Millest tuleb palgalõhe ja millal ning kas üldse maksaks sünnitada lapsi? Need on küsimused, mis võrdsusest rääkides praegusel ajal tähelepanu keskmesse tükivad.

Hoopis vähem kõneldakse sellest, kui oluline on naiste roll laste sünnitajate ja kasvatajatena. Ehk tuleks hoopis küsida, kas ühiskond arvestab väikeste lastega naise erinevate vajadustega näiteks töökeskkonnas ja eneseteostuses? Selle asemel, et süüdistada noori naisi, kui nood otsustavad lapsi mitte sünnitada, sest need saavad takistuseks tööle ja karjäärile, võiksime mõelda, kuidas naiste rolli laste sünnitajatena rohkem väärtustada ja toetada.

Uuringud näitavad, et väikeste laste kõrvalt tööd otsivad mehed saavad naistega võrreldes täiesti erineva kohtlemise osaliseks. Samal ajal, kui lapsed on naisele tööle võtmisel ning palga määramisel takistuseks, siis lastega meest nähakse – vastupidi – stabiilse ja turvalise töötajana. Pole ju laste eest hoolitsemine ühiskonna silmis mitte mehe, vaid eeskätt naise kohuseks – seda eriti just beebi- ja väikelapseeas. Samal ajal diskrimineerivad tööandjad naisi nimelt sel põhjusel, et nõndanimetatud õrnema soo õlgadel on tegelikult uute inimeste ilmale toomise oluline vajadus.

Milleks süüdistada naisi, kui probleem seisab hoopis ümbritsevas ühiskonnas? Miks on lapsed naisele töös takistuseks, kui peaksid olema plussiks, mis ka tööandja naist teise pilguga vaatama paneb? Muidugi ei taha ka lapsega naine kogu aeg kodus istuda, aga alati pole võimalik välja minna – seepärast tuleb suhtuda mõistvalt sellesse, et vähemalt teatud ajani saaksid emakohuseid täitvad naised rohkem ja vabamalt kodus viibida ning tulevikuühiskonna idusid vääriliselt hoida ja kasvatada.

Üks osa on ühiskonda antav panus tehtava töö läbi, teine aga tervete laste sünnitamine ja neist heade inimeste kasvatamine. Ka seda peaks tunnustama ja seda eeskätt just lastega emade vajaduste enama arvestamisega. Kui lapsi kasvatava ema palkamisel kaotataksegi alguses tehtava töö läbi, siis seda enam võidetakse potentsiaalsete tulevikukodanike kasvatamise läbi – pealegi saavad lapsed ühel hetkel suureks ning naine hakkab meestega võrdselt töötama, olles samal ajal rikkam ka ühe äärmiselt olulise, empaatiat ja maailma paremat mõistmist kasvatava kogemuse võrra.

Võrdsus on äärmiselt vajalik, aga ka erinevustega peab arvestama – vastasel juhul ei kõnele me mitte võrdsusest, vaid ebavõrdsest eelisest, mille mehed lihtsalt soolise sättumuse tõttu naiste kõrval saavad. Seepärast ärgem süüdistagem uue põlvkonna naisi elule kui sellisele nii vajaliku emarolli hülgamises. Küsigem hoopis, kuidas saaks ühiskond olla toetavam selles, et naised saaksid lapsi sünnitada ja kasvatada, kaotamata sealjuures töötamise ja karjääri võimalustes?