“Tundmatul marsruudil võib kuulmispuudega inimesel palju probleeme tekkida. Samuti siis, kui midagi juhtub näiteks sõidukiga ja inimene ei saa informatsiooni, mis on toimunud ja kuidas edasi,” rääkis kuulmispuudega inimeste esindaja Tiiu Hermat.
Hermati sõnul on kurtide ja vaegkuuljate puhul kõige olulisem, et tänavale minnes oleksid silmad nii ees kui ka taga. Juhul, kui kuulmispuudele lisandub veel nägemispuue, muutub olukord loomulikult veelgi keerukamaks. “Vaegkuulja ei pruugi märgata suunda, kust oht läheneb,” rääkis Hermat. “Väga keeruline on liikuda näiteks ühesuunalist tänavat mööda, kui autod tulevad selja tagant. Näiteks Nõmmel tuleb sisuliselt käia sõiduteel – väike ribakene aia ääres ei aita suurt midagi, lumega ammugi mitte. Polegi siis muud teha, kui aina kõnnid ja siis vaatad jälle vilksti üle õla, et ega autot ei tule.”
Linn võtab ettepanekuid kuulda
Hermat soovib, et busside sõiduplaanid oleks puuetega inimestele hästi kättesaadavad – seda nii bussipeatustes kui ka bussides. “Tundmatul marsruudil võib palju probleeme tekkida. Samuti siis, kui midagi transpordivahendiga näiteks juhtub ja kuulmispuudega inimene ei saa informatsiooni selle kohta, mis toimus ja mis saab edasi,” lausus Hermat.
Puuetega inimeste transport on Tallinnas viimaste aastate ja aastakümnete jooksul tunduvalt paranenud. Selleks, et vaegnägijad, -kuuljad ja -liikujad julgemalt mööda linna ringi saaksid toimetada, tuleb süsteemi aga veelgi paremaks teha. Abilinnapea Betina Beškina sõnul linn sellega ka tegeleb, ning lisaks kasvab igal aasta sotsiaaltranspordi eelarve. “Kui raha puudu jääb, saame seda lisaeelarvest,” märkis Beškina. Sel aastal on eelarves sotsiaaltranspordile planeeritud ligemale kolm miljonit eurot.
Liikumispuudega inimeste esindaja Villu Urban möönis, et linn on nende kogukonnaga tihedalt suhelnud ning neid ka kuulda võtnud – seda eriti just viimasel ajal. “Mõningaid peatusi on ka ümber ehitatud ja paremaks tehtud, nii et saab ilusti peale sõita,” rääkis ta. “Oluline on, et oleks ruumi, nii et bussijuht pääseks ratastooliga inimest manööverdama ja bussile aitama.”
Samas osutas Urban mõningatele probleemidele, tuues näiteks Raja peatuse Mustamäel. “Sinna ehitati liiga madal peatus. See peaks olema ülejäänud teest vähemalt 20 sentimeetrit kõrgemal, on aga ainult 9 sentimeetrit,” nentis Urban. See teeb ratastooliga bussi pääsemise põhimõtteliselt võimatuks, kuna nii on liiga raske ja ohtlik liikumise abivahendit sinna upitada.
Vahel on probleeme ka bussijuhtidega, kes võivad võtta näiteks rambi avamist ja ratastoolis inimese aitamist tülika lisakohustusena. Teadmiste puudumise korral võib bussijuht ratastoolis liikleja teda valel viisil bussi lükates või sealt maha aidates koguni ohtu seada. “Pidin ükskord lausa karjuma hakkama bussijuhi peale, kes tahtis mind vägisi, ilma rampi lahti võtmata bussi peale lükata. Mul hakkas lihtsalt hirm, sest niimoodi võib kergesti õnnetus juhtuda ja ratastoolist kukkumise tõttu viga saada,” rääkis Urban. Õnneks suudeti bussijuhiga lõpuks siiski ühine keel leida ning pärast vabandasid mõlemad vastastikku. “Ega bussijuht polnudki ju pahatahtlik – ta lihtsalt ei tulnud mõningate asjade peale, mida mina igapäevase ratastoolis liiklejana hästi tean,” lisas Urban.
Urban osutas heade lahendustena ka tasapinnalistele peatustele, kus tuleb vaid väike sahtlike automaatselt lahti ning ratastoolis inimene saab ühistransporti ja sealt välja ilma igasuguse abita. Samuti oleks vaja bussijuhte harida, kuna need ei peatuvat alati täpselt peatuse äärekivi kõrval – see aga tähendab, et peatuse platvormi ja sõiduki vahele võib jääda mitmekümne sentimeetrine vahe. “Ratastooliga on sellisel juhul bussi pääsemine lihtsalt võimatu,” nentis Urban. Oluline on ka see, et ühissõidukites oleksid olemas ratastoolikohad.
Pimedatel on jällegi omad mured. Lapsena täielikult nägemise kaotanud Artur Räppi sõnul võiks meie ümber olla rohkem kuuldavat ja kombitavat – nagu näiteks reljeefsete mummudega äärised peatustes ja ülekäikudes. “Kui kasvõi üks osa teekonnast pole inimesele läbitav, siis pole seda terve teekond,” nentis Räpp. “Seepärast peab olema kombitavalt tähistatud ala, kus sõidukit oodata. Peatustes peavad olema ka vaegnägijatele loetavad sõiduplaanid, samuti häältablood ja ehk ka mugavasti kasutatavad äpid. Selleks, et tunda ära, kas oled sattunud õigesse sõidukisse, peavad olema häälteavitused, väga hästi loetavad liininumbrid ning ka mitmesugused e-lahendused. Samad tuleb lahendused kasutusele võtta ka selleks, et tunda ära oma sihtpeatus.”
Teeservad mummuliseks
Räppi sõnul tuleb alati puuetega inimestega läbi rääkida, missugused lahendused neile ikkagi sobivad. “Mõned arvavad, et vaegnägijaid aitavad kontrastsed värvid, näiteks erkkollane info erkksinisel taustal,” rääkis ta. “Samas on tegelikkus hoopis see, et osa vaegnägijaid ei eristagi neid värve, vaid näevad maailma lihtsalt hallina. Seepärast on oluline, et eristamist vajav info oleks heledam või tumedam kui see taust, mille peale info on pandud.”
Praeguseks on puuetega inimestele olemas nii tugi- kui ka päevakeskused, isikliku abistaja teenus jm. Lisaks muutuvad avalikud paigad ligipääsetavamaks. “Paljud kohad on puuetega inimestele juba ligipääsetavad, sealhulgas muuseumid, kultuuriasutused kui ka mitmed laste mänguväljakud,” rääkis Beškina. “Eelmine aasta tegime veel näiteks kaks randa puudega inimestele ligipääsetavaks.”
Transpordiameti juhi Andres Harjo sõnul tuleb kõigile inimestele pakkuda võimalusi liikumiseks – ka neile, kel on ühistranspordi kasutamises eri puuete tõttu raskusi. “Kogu see protsess võiks küll veidi kiiremini käia,” leidis Harjo.
