Üha rohkem inimesi soovib hauaplatside nappuse ja matuse kõrge hinna tõttu lasta oma lahkunud lähedase tuhastada. “Vahel pole see aga võimalik, sest mõni lahkunu on selleks lihtsalt liiga suur,” nentis Tallinna matusebüroo juhataja Toomas Daum. Matta võib inimese aga kasvõi värvilises kirstus, mis on muutunud viimasel ajal populaarseks. Siselinna kalmistu tavandihoonest (Toonela tee 7) saab tellida kõiki matuse- ja kalmistuteenuseid korraga.

Pooleteise aasta eest valminud tavandihoones on vaikne, siin ei sega tänavamüra ega Tallinna bussijaama lähedus. Siit saadetakse inimesi viimsele teekonnale. “Kui inimesel on plats olemas näiteks Pärnamäe kalmistul, võib ta ikkagi tulla siia tavandimajja ja vormistada matust siin,” ütles Tallinna Siselinna kalmistu klienditeenindaja Georg Afanasiadi. “Kui inimene tahab oma lähedase väärikalt viimsele teele saata, saab seda samuti siin korraldada ka juhul, kui tegu on hilisema tuhastamisega.”
Tallinna matusebüroo juhataja Toomas Daumi sõnul eelistavad inimesed üha enam urnimatuseid – seda nii napi hauaplatsiruumi, hinna kui ka mugavuse tõttu. Nõukogude okupatsiooni ajal oli tuhastamine sootuks keelatud, kuid see hakkas kohe pärast taasiseseisvumist kiiresti populaarsust koguma. Esimene krematoorium rajati Tallinna 1993. aastal, kusjuures toona oli see ainulaadne kogu Baltimaades. Praegu viiakse meie rahvarohkes pealinnas aga juba ligemale pooled matused läbi just tuhastamise teel.

Eesti lahkunud näevad Soome omadest paremad välja

Mis kadunukese tuhast edasi saab, see on jäetud juba iga perekonna enda otsustada. Seadused sätestavad küll täpselt, mida tuleb enne lahkunu tuhastamisele viimist surnukehaga teha, kuid tuhaurni enese saatust ei kirjuta omastele enam miski ette. Kalmistuseadusega on reguleeritud tuhaurniga lubatud toimingud surnuaia piirides, aga sealt väljaspool saab igaüks juba ise otsustada, mis kadunukesele paremini sobiks. “Mõnikord tehakse ka nii, et kui keegi on varem lahkunud ja tuhastatud, pannakse tema tuhaurn hiljem lahkunud inimesele kirstu kaasa,” lausus Daum.
“Vahel juhtub nii, et omaksed tahavad küll tuhastamismatust, aga kahjuks pole võimalik seda tehniliselt teostada – mõned inimesed on selleks lihtsalt liiga suured,” nentis Daum. Matusebüroo juhi sõnul selliseid inimesi tänavapildis tavaliselt ei näegi, kuna nende kehakaal jääb üldjuhul ligemale 300 kilogrammi ümber. “Inimest ei saa sellisel juhul tuhastada, sest ta lihtsalt ei mahu krematooriumi ahju,” tõdes Daum.
Siis ei jää muud üle kui kadunuke ikkagi kirstus matta. See on eestlaste seas vana komme, kuid siingi võib märgata uusi trende. Nii olid kunagi saadaval vaid nelja värvi tekstiiliga kaetud kirstud – mustad, valged, tumehallid ja tumepruunid. Tänapäeval on aga tekstiilide puhul juurde tulnud mitmeid uusi ja helgeid värve. Ka on Daumi sõnul hakatud kasutama puhtast puidust viimistletud kirstu, millega kunagi vaid väga kõrgele järjele jõudnud inimesi maeti.
“Kirstutööstus on meil ülepea hästi arenenud, palju kirste läheb ka Eestist välja,” rääkis Daum. Nii mõnigi disainer on tema sõnul just puusärkide kujundamises kätt proovinud ning eksperimenteerinud. Üks tuntumatest sellistest kunstnikest oli soomlane Ristomatti Ratia. “Ristomatti on disaininud sellise kirstu, mis meenutab paati ja näeb välja, nagu võiks sellega kohe vee peale minna,” märkis Daum.
Matustekommetes on hakanud kaduma avatud kirstu komme. “Nõukogude ajal toimus väga palju ärasaatmisi just lahtise kirstuga,” rääkis Daum. “Tänapäeval näevad enamasti vaid vähesed inimesed lahkunut ning teenistus toimub enamasti suletud kirstu kõrval.”

Koroona tegi peieliste arvuga puhta töö

Matusebüroo juhi sõnul olevat lahtise kirstu kombe tõttu meie lahkunud aga senimaani märksa kenama välimusega kui näiteks Soomes, kus kadunukese väline korrastamine on tihtipeale jäänud omavalitsuste või haiglate kanda. “Eesti on selles mõttes huvitav riik, et kogu surnute ärasaatmine on suures osas läinud erakätesse,” rääkis Daum. “Meil on olemas eraldi inimene, kes surnute ärasaatmiseks ettevalmistusi teeb. Julgen väita, et lõpptulemus on selles osas, kuidas kadunuke hüvasti jätmisel välja näeb, tunduvalt parem. Aga meie ja ülelahenaabrite vahe seisab ju ka selles, et nemad kirstu ei ava ega sellist hüvastijätmist ei tee, mis eestlaste seas siiski tänini veel üsna levinud on.”
Daumi sõnul jättis meie matusekombestikku tugeva jälje ka Covidi pandeemia, vähendades tuntavalt nende inimeste hulka, kes tulid lahkunut ära saatma ja temaga hüvasti jätma. “Veel praegugi võib suurematel ärasaatmistel näha, kuidas inimesed on selle tõttu veidi hirmul. Kardetakse, et saadakse ehk külge mõni nakkus. Kõige selle tõttu on kasvanud nõudlus nende järele, kes kirstu kannavad, selle hauda lasevad ja pärast labidatöö ära teevad. Nende nõudmiste oluline kasv tekkis otseselt just Covidi pandeemia tõttu.”
Muutusi suurema kaasaegsuse suunal on toimunud ka näiteks matusemuusika valikus ja uutes kalmistutele püstitatavates hoonetes. “Vanasti olime harjunud, et matustel mängitakse klassikalist muusikat – nüüd tuleb üha rohkem sisse hoopis kergema muusika klassikat, kusjuures selline suundumus valitseb lisaks Eestile ka mujal maailmas,” rääkis Daum.
Uued kalmistutele kerkivad tavandimajad on matusebüroo juhataja sõnul aga hoopis soojemad ja tänapäevasemad. “Viimastes valminud hoonetes on olemas ka suured arvutiekraanid, kus saame näidata kadunukestest pilte,” mainis ta. “On päris huvitav vaadata, kuidas inimese piltidesse pandud elulugu niimoodi kõikide silme eest läbi käib,” lisas Daum.
Surnu ärasaatmine sõltub tihti ka usust – moslemid, juudid ja kristlased matavad oma lahkunuid enamasti kirstudes. Kultuuriloolane Marju Kõivupuu meenutas juhtumit, kus täiesti ilmalikku elu elanud inimese ilmalike vaadetega perekond tahtis kristlikku matust – seda ainuüksi põhjusel, et kirik olevat ilusam kui leinamaja. Kõivupuu sõnul on uued ajad toonud kaasa mitmesuguseid uusi kombeid, mis puudutavad näiteks tuha kasutamise võimalusi – muu seas selle segamist tindiga, millega tattoo-kunstnik kadunukese mälestuse omaksele sõna otseses mõttes nahale talletab. Kaasajale on omane aga ka kadunukestest järele jääv virtuaalne pärand, mille kokku korjamiseks ja haldamiseks praegustel aegadel lausa ärilisi teenuseid pakutakse. “On ka firmasid, kes suudavad luua surnud isikust virtuaalse teisiku. Selle teisikuga saab virtuaalmaailmas ka pärast inimese maist surma edasi suhelda,” rääkis Kõivupuu.
Kui inimene lahkub Toonela radadele, tuleb lähedastel tegeleda nii matusebüroo kui ka kalmistukontoriga. Viimaste hooleks on kalmistute haldamine, hooldamine ja hauaplatsid. Matusebürood tegelevad aga matmistseremooniaga.

Siselinna kalmistu tavandimaja ootab ka teistele surnuaedadele matjaid

• Siselinna kalmistu võtab vastu kõiki kliente, ka neid, kes tahavad kadunukese matta Liiva, Pärnamäe või Rahumäe kalmistule.
• Tegelikult saab ka matusetalituse läbi viia Siselinna kalmistu tavandimajas. Siin on ruumi autode parkimiseks ja lisamugavused nagu näiteks telerid, kust videot või slaidiprogrammi näidata. Olemas on ligi 80-kohaline tseremooniasaal, mille ees valgusküllane siseõu. Eri tasapindadel asuvaid klienditeenindussaali ja tavandiruumi ühendab omavahel kaldteega koridor, kust omakorda pääseb garderoobi ja tualettruumidesse. Nii saab mugavalt liikuda ka ratastooliga.
• Tavandihoones on ruumi kokku 229 m2, millest enamiku hõlmab kabel ja väiksema osa personali tööruumid. Osa hoonest on ehitatud kahekorruselisena ning seal asuvadki kalmistu töötajate olmeruumid, laoruum ja väiketehnika garaaž. “Siselinna kalmistu tavandimaja on kaasaegne, siin on soe ja kõik mugavused olemas,” kinnitas Siselinna kalmistu teenuste osakonna juht Siivi Pentjärv. “Me ei piki matuseid väga tihedalt üksteise otsa, ärasaatmiste vaheaeg on kaks tundi. Siin on rahulikult kõigil aega.”

SEE POLEGI MÜÜT: E-ainete tõttu lagunevad surnukehad üha aeglasemalt

Eesti vanad kalmistud pole veel täis saanud ning uued kalmistud pole matjate seas popid.
Kalmistutel on tekkimas ka mujal arenenud maailmas tuntud probleemid, mis praegu Eestit veel otse ei puuduta, küll aga hakkavad puudutama kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast. Probleemi põhjuseks on meie tarbitav toit, eeskätt selles sisalduvad säilitusained.
“Olen ise käinud Rootsis ühel väljakaevamisel, et sellised lagunemata säilmeid Eestisse tuua,” rääkis Daum ja avaldas arvamust, et surnukehad, mis meil kaheksakümnendatel mulda on sängitatud, ei ole ilmselt praeguseks veel lõpuni lagunenud. Vastupidi – seal võib kadunukest veel päris palju alles olla.
Matusebüroo juhataja rääkis ka, kuidas juba kaheksakümnendatest ja võib-olla varemgi on räägitud, et Tallinnas saavat kalmistukohad kohe täis ning vaja on uut kalmistut – ometi pole kohad tänase päevani veel täis saanud ning ka uut kalmistut ei ole avatud. “Üle Eesti on viimase 30-40 aastaga uusi kalmistuid avatud küll, aga need pole inimeste seas väga populaarseks saanud,” nentis Daum. Erandiks on vaid Maardu kalmistu, mille inimesed on tema sõnul väga hästi vastu võtnud.