Kui räägitakse vajadusest rohelisema elustiili järele, ollakse keskendunud peamiselt sisepõlemismootoriga autode vaenamisele ja saastavale energiatootmisele.
Toogem tänavale elektriautod ja kogugem energia loodusest ning elu tundub lill. Paraku on ka palju teisi, kuid märksa varjatumaid väljakutseid, kus töötavaid masslahendusi pole siiamaani.
ERR avaldas kliimateadlane Timo Palo artikli moetööstuse keskkonnamõjust ja jalajäljest, mis oli algselt kirjutatud Andri Luubi lavastuse Mood kavalehele. Ilmselt on paljude jaoks muuhulgas üllatus, et moetööstus on naftatööstuse järel teine kõige saastavam tööstusharu. Suurem osa tänasest tekstiilist ongi nafta. Moetööstus kasutab muuhulgas 1/5 maailmas aasta jooksul toodetavast plastist. Kogus, mis aastas pesupesemise käigus maailmamerre jõuab, on hinnanguliselt võrreldav 50 miljardi plastpudeliga.
Moetööstuse veekulugi on muljetavaldav – 90 miljardit kuupmeetrit aastas. Sellest piisaks viiele miljonile inimesele. Laojääke teisaldab jõukas Euroopa sageli vaesesse Aafrikasse, kus need põletatakse või ladestatakse. Suurfirmad toodavad meeletult lattu, sest nii on odavam, kui kogemata lõppenud eset juurde tellida, sest kunagi ei tea, kui menukaks miski osutub. Juba 7-9 kasutuskorra järel visatakse kiirmoe rõivaese minema.
Tulles globaalselt tasemelt Eesti juurde, siis siingi valitseb sama seis – valdavalt lähevad kasutatud riideesemed, mida ei kõlba enam tarvitada, põletusse või prügilasse. Tõsine väljakutse on leiutada tehnoloogia, mis suudaks kiirmoetööstuse tehismaterjalidest midagi mõistlikku valmistada. Kokku saaks kasutatud rõivaid koguda ja olmejäätmetest päästa kasvõi nii, et maksta mingit kilohinda.
