Kuna lapsed ei söö enam kõvasid köögivilju, vaid pigem pehmet pitsat ja pastat, vajaks 80% alla 19-aastastest lastest ja noortest kergemat või raskemat hambumuse korrigeerimist. Samas on aega ortodondile pea võimatu saada – isegi juhul, kui pere käib välja tuhandeid eurosid oma raha.
Mida varem lapse hambumusprobleemid avastada, seda hõlpsam on neid korrigeerida. Paraku on ortodontilise ravi järjekorrad kasvanud Eestis juba aastate pikkuseks. Isegi kui kuskil õnnestuks lotovõiduna varem löögile pääseda, ei tähenda see kohe probleemide lõppu. Kuigi hambaravi on 19. eluaastani tasuta, ei pruugi haigekassa kergema hambumushäire ravi kinni maksta. Arsti leidmise kohustus lasub patsiendil ning see teeb asja keerulisemaks. Kui üks arst kannab patsiendi teadmata ajaks ootenimekirja, panevad inimesed end kirja mitmesse kliinikusse ning nii kahaneb vabade aegade arv veelgi.
Tallinna suurperede klubi liige ja koordinaator Iti on oma kõigi kolme lapsega regulaarselt hambaarstil käinud. Viie aasta eest aga avastas hambaarst, et tema toona 11-aastasel tütrel on lahihambumus, mille puhul ei puutu ülemised ja alumised hambad omavahel kokku. “Tütre ülemisel hambakaarel olid hambad natuke eespool ning Merimetsa hambakliiniku hambaarst suunas meid samas kliinikus tegutseva ortodondi juurde, et ta lapse hambumuse üle vaataks,” meenutas Iti. “Nelja aasta eest ei olnud ortodondi järjekord Merimetsa hambakliinikus pikem kui pool aastat, seega toona õnneks väga kaua ootama ei pidanud.” .
Iti perel vedas, et tütre hambumus oli 1-2 mm normaalsest arengust väljas ning tänu sellele korvas ravi haigekassa. Siiski ei läinud kõik päris ladusalt. “Protsess oli pikk ja lapsele päris karm, sest enne kui breketid suhu sai, tuli tütrel kanda kaare laiendamiseks mõeldud aparaati,” kirjeldas ema. “Lisandus pidev puhastamine ja jälgimine. Breketid olid lapsel suus kaks aastat ja ka pärast nende eemaldamist pidi ta – algul kogu aeg ja hiljem öösiti – kapet kandma, et hambad tagasi ei vajuks.”
Ortodondile Raplasse, Rakverre või Põltsamaale?
Kogu raviprotseduur kestis ligi neli aastat. “Kui sedavõrd pikk ravi pere rahakotist kinni maksta, oleks see olnud ulme,” nentis Iti. “Visiite kogunes ridamisi – valdavalt käisime arstil kahe kuu, vahel ka ühe kuu takka breketeid pingutamas, hambumust üle vaatamas ja uusi pilte tegemas. Ravi oleks läinud maksma tuhandeid eurosid. Praegu aga pidime tasuma vaid viis eurot visiidi eest. Kui haigekassa ei oleks kompenseerinud, oleks pidanud sõna otseses mõttes panka röövima!”
Eesti ortodontide seltsi juhatuse andmetel esineb kõikidest alla 19-aastastest lastest umbes 80%-l üht või teist liiki kõrvalekallet normist. Nendest omakorda 25% on raskemad hambumusanomaaliad, mille puhul tasub ortodontiateenuste (sh breketite) eest tervisekassa. Näiteks mullu sai ravi 20 470 last 10 miljoni euro eest.
Tervisekassa usaldusarsti Tiia Zeigo sõnul on terviseameti registri alusel Eestis kokku 71 ortodonti. Tervisekassa lepingu alusel töötab ligikaudu 63 ortodonti, kellest osa võivad olla ajutiselt eemal. Suuremates hambakliinikutes sageli uusi patsiente ortodondi järjekorda ei võetagi. “Ooteaeg ortodondile on keskmiselt 2,5 aastat,” tõdes Tiia Zeigo. “Ka ootenimekirjas ei pruugi järjekord patsiendini jõuda, kui ortodont jääb näiteks lapsega koju ja asendusaega ei ole pakkuda,” nentis Tallinna City Clinics kliiniku hambaarst dr Eve Voog. “Minu patsiendid on leidnud lahendusi väljaspool suuremaid keskusi mõnes väiksemas kohas, näiteks Põltsamaal, kus on natuke väiksemad ootejärjekorrad. Mõistagi ei ole see hambaarstide liidu seisukohalt okei, et vanem peab lapse ravi jaoks – mis võib niigi tasuline olla – võtma end töölt vabaks ja sellele lisanduvad veel transpordikulud.” Leidub kohti, kus ortodonti ei olegi.
Lapsena kergem ravida
Ortodontide seltsi juhatus põhjendab pikki järjekordi suure arvu lastega, kes kõvade köögiviljade närimise asemel on harjunud ainult pehme toitu mäluma. Nende menüüsse kuuluvad pigem pastad, riis, pudrud ja smuutid. Nii ei täida hambad enam närimisfunktsiooni ning lõualuud ei arene piisavalt, et mahutada jäävhambaid.
Iti rõhutas, et lastega hambaarstil käimine peab olema harjumus ja elustiil. “Ortodondi juurde on järjekorrad pikad ka seepärast, et lapsena pole käidud/ viidud, aga täiskasvanuna on sellele hakatud palju tähelepanu pöörama,” mainis ta. “Hambaarstil käimine peaks olema ikkagi vanema algatus, väike laps ju ise ei oska seda vajadust märgata. Aga mis peamine – hambaarsti ei tohi karta, tänapäeva hambaravi on märksa lihtsam ja valutum kui 30 aastat tagasi.”
Ka dr Voog, lisas, et lapseeas välja ravitud hambumushäired vähendavad oluliselt ortodontilise ravi vajadust täiskasvanueas. “On väga oluline, et hambaarst kontrolliks visiitide käigus ka hambumust,” ütles ta.
Dr Voog hoiatas, et lapsena korrigeerimata hambumus võib kaasa tuua riskirohke lõualuukirurgia täiskasvanuna. “Kui meil ei õnnestu inimese kasvu ajal tema lõualuude arengut õigesti suunata, jääb üle ainult lõualuukirurgia,” lausus ta. Sellised on näiteks juhtumid, kus ülemised hambad ei kata alumisi, alalõug jääb liiga väikseks ega ole piisavalt ette nihkunud. Sel puhul liigutab näo- ja lõualuukirurg koostöös ortodondiga luid operatsiooniga. Lõualuule tehakse vabastavad lõiked vastavalt sellele, palju on vaja seda ette või taha viia. “See on juba suurem protseduur oma riskidega, milleks paljud ei ole valmis,” märkis dr Voog. “Siis võib ka juhtuda, et kui lõualuid väga palju nihutada, on tagasilanguse efekt suurem.”
Seega on õigeaegne ravi ülioluline, et tulevikus läheks vaja vähem radikaalset ravi. Vunder Ortho kliiniku ortodont Marju Vunder rääkis, et kõige paremini sobib hambumuse ravi lastele ikka ajal, mil piima- ja jäävhambad vahetuvad. “Mõne lapse puhul saab oodata ka 10., 12. või 14. aasta vanuseni. Aga arsti pilk peab olema sel juhul lapse hammaste seisundil peal, et kas alustada homme või kolme aasta pärast,” ütles ta. “Selline info võiks vanemal olla, mitte ei peaks lapsi järjekorda laduma põhimõttel, et kes helistas esimesena, pääseb ka ortodondile esimesena.”
Dr Voog lausus, et ortodontilises ravi järjekorras ei saa ühte patsienti teisele eelistada, kuid lapsed vajavad ravi kiiremini. “Kui laps lähema aasta-kahe jooksul aega ortodondi juurde ei leia ja ravi alustada ei saa, saab selleks soodne aeg läbi,” selgitas ta.
Dr Vunder lisas, et tänapäeval saab hambumust tõesti parandada ka täiskasvanuna, kuid see on keerulisem. “Lõualuude kasvu täiskasvanueas enam suunata ei saa – lõualuukirurgia raames on võimalik siis muuta vaid lõualuude asendit,” ütles ta. “Kasvu suunavat ravi saab teha ainult lapse kasvuajal, seega on ravi vajaduse väljaselgitamine ning sellega alustamine ajaliselt oluline.” See on ka põhjuseks, miks dr Vunder oma peagi avatavas Tallinna kliinikus eelisjärjekorras just lapsi vastu võtab.
Viimastel aastatel on enda hambumust hakanud korrigeerima siiski üha rohkem ka täiskasvanud. “Kui inimene on näiteks 33-aastane ja tal on alalõuas hambad pisut puseriti, võib kapedega ravi teha ka aasta-paari pärast,” nentis Vunder. “Inimestel on võrreldes varasemaga rohkem raha – mida rikkam on ühiskond, seda rohkem pööratakse tähelepanu oma hammaste väljanägemisele. Üleilmselt on teguriteks ka Instagram, Facebook ja Zoomi kõned – me istume ekraani ees ja näeme end palju enam, samuti pildistame end rohkem.”
Ravi hambaklambritega on paraku hädavajalik ja tervisekassa rahastatav ainult siis, kui tegu on raske anomaaliaga. Muudel juhtudel on tegu eelkõige kosmeetilise murega ning vanematel tuleb ise kukrut kergendada.
Breketeid on keraamilisi, sisemisi ning tavalisi ehk metallist, sõltuvalt materjalist ja mudelist maksavad juba need kokku mõnisada kuni tuhat eurot. Koos juurdekuuluva raviga ulatub hind üle 3000 euro. Haigekassa rahastuse puhul peab arvestama, et selle eest ei saa kõige moodsamaid breketeid, vaid ikka neid kõige tavalisemaid. Need teevad oma tööd küll hästi, kuid ei näe eriti kenad välja. Kõige rohkem maksab breketite kleepimine ja nende mahavõtmine. Vahepealsed pingutamised maksavad vähem.
Kes tohiks hambaid liigutada ja reastada?
Pikkade järjekordade leevendamiseks sooviksid hambaarstid ise kergemaid hambumushäireid ravida, ent seadus seda ei luba. “Kes piiri tõmbab ja ära määrab, mis olukorras saab hakkama pelgalt ortodontiliste kapedega breketite asemel?” lausus Vunder. “Ortodondiks õpitakse kolm aastat. Hambaarstil ei ole vastavat koolitust, ja koolituse all tuleb silmas pidada põhjalikumat õpet kui vaid paar tundi mõnel nädalavahetusel. Hambaarst saab valmistada varakult eemaldatud piimahamba puhul kohahoidja, välistamaks hammaste nihkumist.”
Vunder lisas sedagi, et mujal maailmas ei ole harvad juhused, mil hambaarstid on patsientide hambumusprobleeme ravides endale liiga suure voli võtnud, aga midagi on halvasti läinud ja pärast peavad ortodondid neid vigu parandama. “See on poliitiline otsus, aga mina olen selle poolt, et hambumuse ravi on siiski vaid ortodontide pärusmaa,” kinnitas dr Vunder.
Voogi sõnul pakuvad kõik kapede tootjad koolitusi enda kapesüsteemidele ning sinna võivad registreeruda ka hambaarstid. “Mina mõistan ortodontide, aga teenuse defitsiit on selle olukorra tinginud,” nentis dr Voog. “Kindlasti peaks patsient olema teadlik, kuhu ta läheb – kõik tohtrid, kes tänapäeval hambaid liigutavad ja reastavad, ei pruugi olla ortodondid. Tasub seega viia ennast kurssi, mis on ortodontilise ravi võimalikud kitsaskohad ning tüsistuste tekkimise ohud. Kapesid inimesele kätte anda ja suhu panna on ju lihtne, selleks ei pea isegi hambaarst olema, aga kui siis mingid asjad ei lähe nii, nagu raviplaan ette näeb, mis võimalusi siis rakendada? See valdkond on Eestis praegu kõvasti jututeemaks – kas lasta hambaarst hambaid liigutama ja kas peaks olema mentor-ortodont, kes neid nõustaks?”
Enamik lapsi vajaks ravi
• Eesti ortodontide seltsi juhatuse andmetel esineb kõikidest alla 19-aastastest lastest umbes 80%-l üht või teist liiki hambumuse muresid. Nendest omakorda 25% on raskemad kõrvalekalded, mille puhul tasub ortodontiateenuste, sh breketite eest tervisekassa. Näiteks mullu sai teenust 20 470 last 10 miljoni euro eest. Aasta varem sai teenust 20 444 last 9 miljoni euro eest.
• Tervise arengu instituudi statistika andmetel külastati ortodonti 2021. aastal 184 266 korral. Seejuures on ortodondi juures käinud 15-aastaste ja vanemate ning kuni 14-aastaste osakaal enam-vähem võrdne. Kokku paigaldati 2021. aastal 33 016 ortodontilist aparaati, 20% enam kui eelneval aastal.
• Mujal maailmas on olemas tervisekindlustused, mille saab sõlmida lapse sündides. Kui lapsel on 8-10-aastaselt vaja ortodontilist ravi, katab kindlustus sellest 75-80%
• Diagnoose, millede puhul tasub lastele osutatud ortodontiateenuste eest tervisekassa, saab vaadata www.haigekassa.ee/laste-hambaravi).
• Kliente ootab ja lühemaid järjekordi pakub aprillis avatav ortodontiakliinik Vunder Ortho; e-post info@vunderortho.ee, www.vunderortho.ee
Tasub teada!
• Hambaarsti peaks esimest korda külastama, kui laps on 2-3-aastane. See võimaldab lapsel harjuda arstiga ning protseduuridega.
• Lapse 19-aastaseks saamiseni on hammaste kontroll ja ravi haigekassa poolt tasuta. Ortodontilise ravi puhul tasub alati üle kontrollida, kas vastaval kliinikul on ortodontia leping haigekassaga.
• Lapsega peaks hambaarsti juures kontrollis käima ka siis, kui kaebusi ja hamba-auke ei ole. Hambaarst saab siis jälgida hammaste lõikumist, et avastada võimalikud anomaaliad.
• Nii laste kui ka täiskasvanute puhul on oluline regulaarne hammaste kontroll (hambaarsti külastus vähemalt kord aastas), see aitab varakult tuvastada ka võimalikud hambumusprobleemid, mis vajavad ortodontilist sekkumist.
• Ortodont võiks lapse hambumuse vajadusel üle vaadata umbes 8-aastaselt.
• Täiskasvanud peaks ortodondi poole pöörduma kindlasti siis, kui hammaste asend häirib nt söömist, hammaste puhastamine on muutunud keerukaks või inimest häirib hammaste asend (hambad paiknevad ebaühtlaselt, hammaste vahed on liialt suured jms).
(Allikad: dr Marju Vunder ja dr Eve Voog)
