„Praegune keeleseadus on tegelikult kakskeelsuse-seadus. Meil on küll riigikeeleks eesti keel, aga selle kõrval võib võrdselt kõlada ka võõrkeel – vähemalt sama suurelt ja sama kõvasti. Kõik see mõjutab ka meie omavahelist suhtluskeelt,“ rääkis Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk emakeelepäeva ja selle tähenduse olulisusest.

14. märts on emakeelepäev, mida tähistatakse Eestis alates 1996. aastast. Emakeelepäevaks valiti Kristjan-Jaak Petersoni sünnikuupäev, kuna tegemist oli ühe esimese eestikeelse kirjanikuga, kes pööras tähelepanu just eesti keelele kui kirjanduskeelele. Kui kaua saame veel põhjust meie kaunile keelele pühendatud päeva tähistada, see on aga omaette küsimus. „Minu Tallinna“ saatejuht Anneli Lahe käis olukorda linna peal kaemas ning nähtud vaatepilt oli kaugel sellest, mida me kauni emakeele all võiksime mõelda.

Nimelt kubisevad Tallinna tänavad segakeelsetest siltidest. Teiste seas hakkavad silma „Keemiline puhastus – italdryclean“, „Truman – meeste juuksur“, kohvikud „Biergarten“, „Deja vu“ jne. Suur osa nimetatud siltidest ripuvad Roosikrantsi tänaval, kus asuvad muu hulgas ka Keeleamet ja Eesti Keele Instituut. Mida küll keelemees Johannes Aavik sellist tänavapilti nähes tunneks, seda võime vaid aimata – kas ta keeraks end hauas ringi või hoopis rõõmustaks? Oli ju tema üks nende seast, kes leidis, et keel on praktilise väljundiga vahend, aga mitte niivõrd rahva meele ja kultuuri peegelpilt.

Samamoodi nagu Kristjan-Jaak Peterson, nii mängis ka Johannes Aavik tähtsat rolli Eesti keele ajaloos. Ta oli keeleteadlane ja sõnameister, kes algatas 1912. aastal keeleuuenduse, muutmaks Eesti keel lühikese ajaga Euroopa vanade kultuurikeeltega võrdväärseks.

„Johannes Aaviku reaktsioon tänasele tänavapildile oleneks kindlasti sellest, mida ta täpselt vaatama trehvaks,“ leidis Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets. „Kui ta näeks näiteks arvukaid pealkirju, sõnu või nimesid, mis on tulnud võõrastest keeltest – eriti tema lemmikutest nagu soome, prantsuse või inglise keel –, siis ta hauas ilmselt ringi keerama ei hakkaks. Tema võiks nähtu üle hoopis rõõmustada.“

Ettevõtete nimede osas seadus keelt ei reguleeri

Turistidel on Tallinnas igatahes lihtne – erinevalt eestlastest, kes peaksid välismaale sattuma. Kuid kas turistide elu kergendamine tuleks ikkagi seada eestlaste peamiseks eesmärgiks? Keeleameti sõnul jäävad nende käed mõnes kohas paraku pisut liiga lühikeseks.

„Äride ja ettevõtete nimede puhul seadus kasutatavat keelt ei reguleeri,“ nentis Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. „See tähendab, et igaüks, kes tahab endale võõrkeelse nimega firmat, võib selle ka teha ja sildi samuti kenasti üles riputada.“

Tomuski sõnul on ametil siiski ka mõned väikesed võimalused sekkumiseks. Seaduses nimelt öeldakse, et kui nimi sisaldab ettevõtte liiginimetust – näiteks „cafe“ ehk kohvik, „restaurant“ ehk restoran, samuti „lounge“ jne –, siis on õigus nõuda ka eestikeelse teabe lisamist. Võõrkeelne teave jääb aga samuti üles.

„Möödunud aasta lõpus töötas Haridus- ja teadusministeerium välja hulga keeleseaduse muudatusi, millest üks oli ka selline, et hakanuks piirama võõrkeelte kasutust avalikus ruumis. Paraku ei jõudnud valitsus nende muudatuste osas üksmeelele ja nii jäi see praegu kõrvale,“ märkis Tomusk.

Viimatise rahvaloenduse tulemusena räägib Eesti keelt 84%-i meie elanikkonnast – neist 67%-i ehk 895 490 inimest esimese keelena ja 17%-i ehk 223 940 kodanikku võõrkeelena. „Eesti keel on kõige kindlamini reguleeritud oma morfoloogia ehk sõnade moodustamise, samuti õigekirja osas. Seega maksab seda küll sõnaraamatutest üle vaadata, kuidas sõnad ikkagi kirja on pandud,“ rääkis Eesti Keele Instituudi juhtivleksograaf Margit Langemets. Tema sõnul nõuavad need asjad ka keeleteadlaste poolset jälgimist. „Kui sõnade moodustamises või õigekirjas on näha mingeid suuri muutusi, siis need tuleb ikkagi Emakeele seltsi keeletoimkonna toel ka kinnitada.“

Keeleameti sõnul on meil kakskeelsuse-seadus

Alles äsja said uued muudatused ka kinnitatud, nii et alates käesolevast kuust on meie keeles lubatud uued võõrsõnade paralleelvormid – näiteks „gala“ võib nüüdsest kirjutada kahe a-ga. Sellist vormi lausa soovitatakse kasutada, sest see vastab rohkem eestipärasele hääldusele. „Me räägime ju, et läheme gaala-õhtule, mitte gala-õhtule,“ tähendas Langemets. Keeleteadlane lisas, et kuulis küll hiljaaegu ka reklaami, kus väga hoolikalt kutsuti just gala-õhtule. „Selle vormi kasutamine mõjus üsna naljakalt,“ leidis Langemets.

Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski hinnangul on praegune keeleseadus tegelikult kakskeelsuse-seadus. „Meil on küll riigikeeleks eesti keel, aga selle kõrval võib võrdselt kõlada ka võõrkeel – vähemalt sama suurelt ja sama kõvasti,“ rääkis ta. Kõik see mõjutavat tema sõnul ka meie omavahelist suhtluskeelt. „Ennekõike puudutab see muidugi sotsiaalmeediat ja noorte keelekasutust. Praeguseks hetkeks on võõrkeelsus aga natukene ka meie igapäevasesse, poolametlikku keelekasutusse tunginud. Näiteks on tulnud hästi palju mitmesuguseid toortõlkeid inglise keelest, mille puhul me enam arugi ei saa, et need meie keelde tegelikult ei sobi.“

Tomuski sõnul on selliseid väljendeid tõepoolest ohtralt. „Olen kuulnud, kuidas mõni poliitik ütleb ühe või teise teema kohta, et see „pole tema tass teed“. Selle asemel, et lihtsalt vastata – see pole tema teema, ta pole sellega tegelenud ega tunne seda. Aga see „pole tema tass teed“ ongi inglise keelest toorelt üle võetud ja meie keelde ümber pandud.“

Võõrkeeli valdavad eestlased aga hästi. Statistika näitab, et eesti rahvusest inimestest oskab mõnda võõrkeelt lausa 78%-i kodanikke. Võrreldes eestlasi teiste meie riigis elavate rahvustega, siis jääme silma just eelpool mainitud suure ingliskeele oskajate osakaaluga. Eestlastest räägib inglise keelt lausa 54%-i – meile järgnevad lätlased 44%-iga, soomlased 39%-iga, venelased 29%-iga, ukrainlased 28%-iga ja valgevenelased 19%-iga.

„Mõnikord isegi juhtub, et õpilane tuleb klassi ja ütleb „tere“ asemel „hello“ – mina isiklikult võtan seda huumoriga,“ rääkis Tallinna Merivälja kooli Eesti keele- ja kirjanduse õpetaja Jürgen Kristoffer Korstnik. „Ega ma üldiselt selle pärast ei riidle, aga tuletan ikkagi meelde, kuidas asjad eesti keeles käivad.“

„Ok“-eist ja „sorri“-st „xoxo“ ja „lege“-ni

Ka õpilased möönavad, et inglise keel mõjutab nende igapäevast keelekasutust palju – eeskätt sellised levinud väljendid nagu „okei“ ja „sorri“, mille pidevat kasutamist kümned küsitletud esile tõid. Populaarsed on ka sotsiaalmeediast pärinevad slängimaigulised väljendid nagu „kle“, „srry“, „lol“, „wtf“, „cmon“ jne. Seetõttu on õhku heidetud koguni kahtlusi, et släng võib üle võtta Petersoni ja teiste suurte lingvistide poolt korrektseks ihutud kirjakeele ja varjutada niimoodi meie kaunid eestikeelsed sõnad. Eesti keele õpetajad ja keeleteadjad seda seisukohta siiski ei jaga.

„Eesti keel pole ohus,“ kinnitas Tallinna Merivälja Kooli eesti keele- ja kirjanduse õpetaja Tuuli Paalandi, kelle kinnitusel on keel eeskätt töö- ja kommunikatsioonivahend. „Keel muutubki vastavalt vajadusele ja vastavalt sellele, millist tööriista inimene parajasti vajab,“ märkis Paalandi.

Keeleteadlase Margit Langemetsa sõnul tundub küll väga patriootlikuna rääkida sellest, kuidas inglise keel meie keelt ohustab, aga keeleteadlaste endi vaade on sellest lähenemisest üsna erinev. „Kui me mõtleme eesti keele ajaloole, siis laensõnu on meil tohutult palju,“ kinnitas Langemets. „Inimesed arvavad, et sellised sõnad nagu „kahvel“, „raamat“ ja „peegel“ on eesti sõnad – aga need pole seda. Pigem võiks laensõnade puhul mõelda, kuidas neid suupärasemaks teha – näiteks häälduspärane kirjutamine, kusagile kaks tähte sisse panna ja nõnda edasi. Sel moel hakkame neid uusi sõnu ja väljendeid eesti keele järgi justkui kodustama.“

Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski sõnul peame eesti keele eest eeskätt nii palju hoolitsema, et ei tekiks olukorda, kus ühel heal päeval enam aru ei saada, millest omavahel kõneldakse. Noored kasutavad üha enam aga selliseidki väljendeid, millest mõnel vanema generatsiooni esindajal vahel päris raske aru on saada – näiteks „cringe“, „brb“, „omg“, „xoxo“, „pls“, „pmst“, „tglt“, „lege“ jne.

„Ega mina ka täpselt seletada ei oska, mida see „lege“ õieti tähendab,“ naeris eesti keele õpetaja Jürgen Kristoffer Korstnik. „Peaks tähendama midagi sellist nagu „chill“ või „hea“. Tegelikult on see huvitav nähtus, kuidas mõne sõna puhul võib tähendust kuidagi kõlaliselt tajuda, aga seda lahti seletada on raske. Võib-olla see ongi põhjus, miks mõned sellised sõnad on kasutusse jäänud – need loovad siiski mingi teatava tunnetuse, mida olemasolevad sõnad edasi anda ei suuda.“

Släng on koolides alati olemas olnud

Põnevate uute sõnadena viitab Korstnik ka noorte seas laialt levinud väljendile „cringe“. „Alles hiljuti avastasin selle sõna – see tähendab umbes midagi sellist nagu „kummaline“ või „veider“,“ rääkis Korstnik. Tema kolleegi Tuuli Paalandi sõnul on slängi koolides alati kasutatud, lihtsalt erinevatel aegadel olevat see ka pisut erinev.

„Praegu on kooliõpilaste släng suuresti mõjutatud eeskätt ingliskeelsest kultuuriruumist, kuna varasemalt pole see niimoodi olnud,“ märkis õpetaja. „Aga ega me sellepärast veel kohe ei tea, mis tulevikus saama hakkab – praegu on lihtsalt nii, et slängis ja noorte keelekasutuses annavad tunda tugevad inglise keele mõjud.“

Uute sõnade loomisel ei maksa ennast igatahes tagasi hoida – võib-olla saavad just praegustest slängi leiutavatest kooliõpilastest uue aja Aavikud ja Petersonid. „Igal ühel on õigus uusi sõnu välja mõelda. Me kutsume inimesi koguni üles, et palun, andke meile teada, kui teate põnevaid sõnu, mida kasutate ja ümberringi kuulete – muidugi mitte üksinda oma perekonna sees, vaid mida olete kuulnud ka laiemalt kasutatavat,“ rääkis Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets. Põnevaid sõnu, mida oma ümbruses või erialal kasutatakse, saab Eesti Keele Instituudi ühendsõnastiku tagasiside kaudu kerge vaevaga teadlastele edastada. „Sõnaveebis on meil selleks ka täitsa vastav nupp olemas. Oleme uutest sõnadest teada andmise eest väga tänulikud,“ kinnitas Langemets.

Ehkki keelemees Kristjan-Jaak Peterson, kelle sünnikuupäeva järgi me emakeelepäeva tähistame, elas ainult 21 aastaseks, siis oskas ta lausa kuutteistkümmet erinevat keelt. Seepärast õppigem keeli, aga ärgem unustagem ka oma emakeelt. „Peame Eesti keelt igatahes hoidma ja kaitsma võõrmõjude eest,“ kinnitas Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. „Kui mult mõnikord küsitakse, et kelle või mille eest tuleb eesti keelt kaitsta, siis pean paraku alati tunnistama – ikka eestlaste endi eest. Ega neid võõrkeelseid silte siia Tallinnasse ameeriklased ega inglased üles ei riputa – ikka eestlased ise teevad seda. Meie ise olemegi need, kes me oma keeleaeda harime ja oma keele eest ka hoolt kandma peame.“