Eestikeelseid nimesid ja sõnu võis keskajal kuulda ka Tallinnale omases saksa keeles. Hiljemalt 16. sajandi alguses olid aga Niguliste ja Oleviste kirikus “mittesaksa jutlustajate” ametikohad ning reformatsiooni tuules anti Püha Vaimu kirik suisa eestlastele.

Teisipäeval tähistame emakeelepäeva. Eesti luule üks rajajaid Kristjan Jaak Peterson, kelle sünnipäeva emakeelepäevana tähistatakse, veetis oma lühikese elu Riia ja Tartu vahet käies. Tallinna ta ei jõudnud, kuid pole kahtlust – siin oleks luuletaja oma emakeele keskkonnast välja sattunud.
“Paljud inimesed räägivad siin vene keelt, peaaegu kõik räägivad prantsuse keelt, kuid nende lemmikkeel on saksa keel,” märkis toona Peterburi kirjanik Aleksander Bestužev-Marlinski oma raamatus “Teekond Revelisse”.
Ta külastas linna kaks aastat enne Petersoni surma ehk 1820. aasta detsembri lõpus. Linna eestlastest elanikkond moodustas sel ajal rahvaloenduse andmeil ligi 35%, jäädes arvuliselt alla vaid sakslastele.
Tallinna külaline ei maini vahepeal eesti keelt üldse. Mitte selle puudumise tõttu, vaid sellepärast, et tollases mõisaühiskonnas peeti eestlasi “lihtrahvaks”, kelle keel oli linnakodanikele sobimatu.

Eesti tänava- ja torninimed

Reveli giidi autor Nikolai Rozavnov kirjutas 1839. aastal sellest avameelselt. “Igas majas on vana majahoidja, kes enda ette pomiseb eesti keeles,” teatab ta muu hulgas oma lugejale. “Selleks aga, et pälvida tema tähelepanu, tuleb temaga rääkida saksa keeles. Linnatöötajatel on üldiselt häbi välismaalastega oma emakeeles rääkida. Nii nagu hea maitsega daamid ei räägi ühiskonnas teisiti kui prantsuse keeles.”
Samas tungis eesti keel kohalikku saksa keelde. Vanasse teatmikusse on jäädvustatud näiteks veider hübriidväljend “koja mutter”, mis ühendab kaht eri päritoluga sõna. 1365. aastal on magistraadi dokumentides mainitud aga “Kariesstraße” – praegune Suur-Karja tänav.
Tänav säilitas oma nimes eestikeelse sõna mitte juhuslikult: linnakarja karjasteks olid traditsiooniliselt eestlased, kes asusid elama linna kaguossa, Kariepforte nimelise värava juurde, Karjaväravad, mille kaudu linna karja rohumaadele sööma aeti, pole paraku säilinud – need lammutati lõplikult 1849. aastal. Kuid tänapäevani kõrguvad nende lähedal Assauwe ja Hincke torn. Kuigi need on ehitatud kaasaegsematesse hoonetesse ja kaotanud oma esialgse välimuse, säilitasid nad oma esialgsed keskaegsed nimed. Assauwe laenas oma nime linnakarja karjaste vanemalt Assolt, kes elas naabruses 14. sajandil, ja teine torn Hinke majapidamisest. Need linlased on selgelt eesti päritolu.
Hansaaegse Revali maksumaksjate nimekirjad sisaldavad viiteid suurele “mittesakslaste” kihile – peamiselt käsitöölistele ja osaliselt ka linnatöötajatele. Kui palju nad säilitasid oma emakeele ja kui kaua kandus see edasi linna elama asunud külaelanike eelmiselt põlvkonnalt järgmisele, võib vaid oletada.
Hiljemalt 16. sajandi alguses olid aga kahes peamises linnakirikus “mittesaksa jutlustajate” ametikohad – Niguliste ja Oleviste kirikus. Ja reformatsiooniajal anti Püha Vaimu kirik suisa Eesti praostkonnale. Selle kiriku tuntuim kirikuõpetaja oli kroonikakirjutaja Balthasar Russow (1560-1600), keda mõned autorid on samuti pidanud eesti päritoluga inimeseks. Kirikus on abiõpetajana töötanud ka Georg Müller, kelle pärandisse kuulub aastail 1600-1606 kirjutatud 39 jutlust Põhja-Eesti murdes.
Kiriku rolli eesti keele ja kultuuri ajaloos ei saa alahinnata. Piisab, kui meenutada, et esimene eestikeelne trükitud raamat oli 1535. aastal ilmunud luterlik katekismus.
Georg Müller, kes oli Püha Vaimu praost aastatel 1600-1606, koostas tänaseni säilinud eestikeelsete jutluste kogumikke. “Mehe elu on unenägu, vari, mull vee peal,” pöördus ta 17. sajandi alguses kantslist kirglikult oma karja poole. “Enne Aleksander Suurt värises kogu maailm, aga ka seda niideti nagu kuiva rohtu.”
Raske öelda, kui palju teadsid tolleaegsed jutluse kuulajad – Revali voorimehed, kandjad, laadijad, kiviraidurid ja tänavate sillutajad – antiikaja väejuhist. Aga kui “mittesaksa” praost pidas sobivaks teda mainida, näitab see, et linna eestlased olid temast kuulnud.
Tallinna praeguse ametliku nime esmamainimine on seotud ka reformatsiooni sündmustega ja selle kuulutatud kõigi rahvakeelte võrdsusega seni tähtsaimaks peetud ladina keelega.

Eestlased eelistasid Revali asemel Tallinna nime

Tallinn valmistus 1536. aasta südatalvel kiiruga vasallivande andmiseks Herman von Bruggeneile, kes valiti mõni kuu varem Liivi ordu pealikuks. Linlastele antud vande teksti otsustati lugeda mitte ainult ladina, vaid ka kohalikes keeltes. Kes oli eestikeelse tõlke autor, pole kahjuks õnnestunud selgitada. Kuid kindlalt on teada, et magistraadi sekretär Johann Sulstorp selle pärgamendile kirjutas. Ta salvestas ka linna “mittesaksakeelse” nime – kujul “Tallina lin”.
Pole kahtlust, et nimi “Tallinn” eksisteeris suulises vormis juba ammu enne seda. See nimi, mida eesti keele kõnelejad arvatavasti kasutasid juba ajast, mil kuningas Valdemar II ristisõdijad tulevase Eesti maale esimest korda maabusid, pandi aga dokumentaalselt kirja 1536. aasta veebruaris – ligi 600 aastat tagasi.
Trükisõnas ilmus nimetus “Tallinn” esmakordselt ilmselt 1665. aastal – Rootsi kuninga asemiku kirja pandud karistuste pealkirjas, mis oli määratud vastsündinute mõrva eest.Ja trükitud raamatu tiitellehele ilmus toponüüm pärast linna loovutamist Vene impeeriumi valitsejate valitsuskepi alla, kui 1715. aastal trükiti Uue Testamendi eestikeelne tõlge.
Eestlased said taas rahvusliku enamuse provintsilinnas Revalis 1844. aastal, mil nende osakaal ületas sakslaste oma. Kolmkümmend aastat hiljem oli eesti soost kodanikke rohkem kui sakslasi ja venelasi kokku.
Ja kuigi eesti keel linnatänavatel ja väljakutel kõlas iga 19. sajandi kümnendiga üha enesekindlamalt, sai see linna ametlikuks keeleks alles pärast Veebruarirevolutsiooni, 1917. aasta suvel.