“Olen väga tänulik Oleg Sapožninile, kes õpetas mind petma nõukogude ametnikke. Nood arvutasid ju, palju on kontserdikavades nõukogude muusikat, kuid Eesti heliloojaid vahel selleks ei peetudki,” räägib dirigent Tõnu Kaljuste (69), lisades, et toonast ühiskonda iseloomustas vabaduse püüe ka muusikute seas.

Tallinna kammerorkester saab aprillis 30-aastaseks. Aastate jooksul on sellest kujunenud üks Eesti tippkoosseise, mis on andnud dirigent Tõnu Kaljuste juhtimisel kontserte näiteks Berliini kontserdimajas, New Yorgis Carnegie Hallis ja Pariisi Filharmoonias. Arvo Pärdi autoriplaat “Adam’s Lament” tõi Kaljustele ja kammerorkestrile 2014. aastal Grammy. Pealinn tegi tuntud dirigendiga intervjuu.

Kui palju teil tuli nõukogude ajal jama sellega, et kui punastele ülemustele teie kokku pandud kontserdikava ei meeldinud, ütlesite te neile jah-jah, teen-teen, ja siis mängisite ikka oma kava?

Instrumentaalmuusikas polnud nii karme piiranguid kui koorimuusikas. Nn nõukogude muusika mängimine oli kohustuslik muidugi. Samas oli juhuseid, kus nõukogude heliloojateks ei tahetud tihti kavades tunnistada eesti heliloojaid, või näiteks Schnittket. See, jah, oli kavade esitamistel nõukogude rutiin. Ametnikele, kes arvutasid kavades nõukogude muusika protsenti, tuli pisivaletamistega rahuldust pakkuda, kuid see puudutas peaasjalikult Sojuzkontserdi turnee kavasid. Mind koolitas osavalt petma meie oma filharmoonia direktor Oleg Sapožnin. Olen talle selle eest väga tänulik.

Mis toonase ühiskonna muusikaelu iseloomustas? Järvi ja Pärt lahkusid siit…

Vabaduse püüe oli valdav. Ka muusikute seas.

Nõukogude ajal tutvustasite te Eesti heliloomingut  Veljo Tormise muusikaga ja nüüd Arvo Pärdi muusikat mängides. Kas võib öelda, et Eesti muusika maailma viimine on olnud teie südameasi?

Seda küll. Pärinen põlvkonnast, kes püüdis maailmale mõista anda, et me pole venelased. Kuigi Nõukogude Liidus olid eri rahvustel välja kujunenud omad stereotüübid, siis meie muusikakultuur arenes nii jõuliseks, et seda kandsid ka rahvusvahelised lavalauad.

Mille järgi aga tunneb eksimatult ära, et tegemist on eesti muusikaga, kui see just Tormis pole? Mis on meile igiomane?

Vabal maal on erinevad loojad. Tuntakse huvi maailmamuusika eri tunnetuste ja kõlade segunemise vastu ning ka oma muusikalise emakeele vastu.

Võib juba vist öelda, et meie muusika on integreeritud maailma. Vokaalmuusika, mida lauldakse eesti keeles, on alati see “meie” kõla maailmas.

Aga nagu ütlesin, loojad on erinevad, ja sellepärast on ka Eesti heliloojate looming väga erinev.
Muusika ajaloos tekkis 20. sajandi alguses heliloojatel oma rahvusliku helikeele taotlus. Prantslased Debussy ja Ravel süübisid harmoonia värvidesse, ungarlased Bartok ja Kodaly ammutasid intonatsioone folkloorist. Eestis võttis termini muusikaline emakeel tarvitusele Tormis, kes ammutas ideid runolaulust.

Teil tundub olevat Pärdi ja tema muusikaga eriline, südamlik suhe. Kuidas see sündis ja kui oluline see teie jaoks on?

Pärdil oli soov, et plaadistaksin tema teose Te Deum. Sealt see hakkas. Ta on avanud maailmas uksi mitte ainult minule, vaid kõikidele meie muusikutele.

Pärt armastab oma muusikasse parandusi teha. Kui palju olete te ise oma interpreteeringuga suutnud anda talle häid ideid, mis tema teoseid muudavad?

Niisugune ideede genereerimine käib iga uue teose puhul ja iga heliloojaga.

Aga on tõsi, et Arvo Pärt teeb parandusi.  Tihti on need seotud lihtsalt kurva tõsiasjaga, et kui ta kuulab mitte hästi kõlavat kohta, siis kipub ta seda muutma. Paraku on tihti patud esitaja poolel, kellele teos veel liialt toores. Aga Arvo võtab süü hoopis kiiresti enda omaks.

Miks on Pärt maailmas nii hinnatud ja mängitud helilooja?

Maailmas hinnatakse head.

Kust pärineb teie huvi dirigeerimise vastu? Räägitakse, et väiksena, juba enne kooliaega, dirigeerisite te raamaturiiuleid…

Tõsi, me kõik imiteerime lapsena palju. Asi see nüüd oma dirigendist isa (Heino Kaljuste – toim) järgi teha pole. Mulle meeldis, kuidas nootidest sünnivad elamused. Ning meeldis, kuidas sõnade ja muusika ühesolemisest sai mingi uus suhtluskeel. Seda kõike oskas mu isa luua.

Kolme aastakümne jooksul on Tallinna kammerorkestrist kujunenud üks Eesti esindusorkestreid. Orkester tähistab oma 30. sünnipäeva märtsis kolme kontserdiga, millest kaks on veel ees. Millise sõnumi tahate maailmale saata?

Ütleme nii, et see võiks olla vabaduse sõnum. Kammerorkester liigub vabalt muusika eri ajastutes ja stiilides, aga ka energilise muusikakollektiivina maamuna eri riikides, levitades muusika sõnumit vabast Eestist.

Te ei karda ka ebatraditsioonilisi esitusi. Sünnipäeva kavas on eeposest “Odüsseia” inspireeritud “Hurry To The Light”, Süüria-USA helilooja Kareem Roustomi teos “Dabke”, mille juured on Lähis-Ida kultuuris. Miks valisite kammerorkestri sünnipäeva tähistama just need meie publikule harjumuspäratud valikud?

Paljuski mängib siin elus kaardid kätte juhus. See oli juhus, et härra Roustom  pakkus teha oma teost naiskoorile ja keelpillidele. Oli juhus, et Eesti Filharmoonia kammerkoori meeskoosseis oli Eestist eemal. Oli juhus, et tekkis võimalus Tallinna kammerorkestri sünnipäeva tähistada kolme kontserdiga. Meil on uue muusika jaoks niisugune seeria nagu Kõrvaring. Seekord valisime kavva ameerika autorid.

Millised on teie tänapäeva muusikalised avastused? Ja miks just need on teile meeldima hakanud?

Uus muusika avab su mõttemaailmu ja viib tihti tundmatutesse tajudesse. See kõik on paeluv. Samas jääb Mozarti ja Haydni mängimine alati naudinguks, sest selle muusika energia ja kõlamaailm on selline, mis vangistab paljud muusikud niivõrd, et nad ei lahku terve elu Viini klassikast … nii ka meie.
Minu muusikaline maitse on täienenud tänu mitmetele põnevatele heliloojatele.

Milliseid esinemisi peate oma dirigendiaastate jooksul kammerorkestriga kõige suuremateks õnnestumiseks?

Minevikus on olnud nii palju meeldivat, et raske on sellest midagi esile tuua. Mõistlikum oleks vastata: ma püüan veel õnnestumiste poole.

Aga ma tahaksin siin rääkida ühest teist laadi õnnestumisest, mis pole otse seotud ühegi konkreetse esinemisega, küll aga on võimaldanud meile palju toredaid järgnevaid muusikalisi hetki ja õnnestumisi. Peale pikka ootamist saime riigilt ja linnalt tuge, et lisaks keelpillidele ka muid pille kasutada. Omal ajal oli poliitiline patiseis Reformierakonna ja Keskerakonna vahel, et oli võimatu asju ajada. Siis aga tekkis olukord, mil riik ja linn said teha  koostööd paljudes olulistes asjades. See oli orkestri jaoks suur asi. Sest iga liigutus, mis sa teed uut puhkpillide kasutusele võtmisega, maksab ka raha. Ma mõtlesin siis välja, et milline meie vajadus on, arvutasin, kui palju see maksma läheb, ja mõtlesin, et poole sellest rahast küsin riigilt ja teise poole linnalt. Viimaks selle raha saime, linna poolt oli nõus andma Mihhail Kõlvart ja riigi poolt Isamaa kultuuriminister Tõnis Lukas. See oli mõned aastad tagasi. Aga see hetk, kui riik meile appi tuli, on tähelepanuväärne. Meil õnnestus selgeks teha, et kammerorkestril on olukord nagu klaveril, millel on ainult valged klahvid, aga mustad puuduvad. Vaja on instrument mängima panna. Siis riik sai aru ja andis ka osa rahast. Sellega saime me oma orkestri nime õigustada, et ta pole ainult keelpilliorkester, vaid ikka kammerorkester. Keelpillid on endiselt meie orkestri põhi, aga vastavalt partituurile on ka vaja teisi instrumente: vaskpuhkpillid või puupuhkpillid, harf, mõned löökpillid ja nii edasi. Nii saab moodustada korraliku orkestri.

Muidugi on peale uute pillide orkestriga veel igasuguseid asju, mida tuleb lahendada,  sellest kõigest ei hakka ma siin ajakirjanduse vahendusel rääkima. Teen seda asjaomaste instantside ja isikutega otse suheldes.

Olete öelnud, et teid liigutas, kuidas Tallinna kammerorkestri muusikud teid tagasi kutsusid. Te olete olnud kammerorkestri ees aastatel 1993-1995, siis veel 1996-2001 ja nüüd aastast 2019. Miks olete nii paljudel kordadel lahkunud ja ikkagi oma armsa lapse juurde tagasi pöördunud?

See ongi vabadus. Meie side ei katkenud ka siis, kui ma polnud pealiku ametikohal. Kammerorkestreid juhatavad maailmas peaasjalikult keelpillivirtuoosid. Meie orkester sai loodud partnerina kammerkoorile, sest minu suurim repertuaar on suurvormid. Need lahkumised on olnud seotud osaliselt äratundmisega, et mu ideed ja tegutsemissoovid liiguvad teises suunas. Paelus proovida vabakutselise muusiku elu ning ehitada Naissaarele oma loomekeskkond. Nüüd, kui see kogetud, oli taastulemine tänu nendele kogemustele rikkam.

Kui palju on olnud orkestri edus osa teil ja kui palju muusikute andekusel?

Hea kollektiiv tekib paljude inimeste koostöös. See edu ei ole olnud ainult minu töö. Kammerorkestri ees on käinud maailma olulisemad viiuldajad ja kammerorkestrite juhid. See kõik arendab.

Olete öelnud, et olete tõsiselt võetav poliitik ilma kuhugi erakonda kuulumata. Kas tunnete, et saate muusikaga maailma muuta?

Minu põlvkond vist on selline, kes lisaks muusika esitamisega seonduvale on kuklas kandnud seda nn Eesti asja. See on ilus kombinatsioon, kui mõttetegevuses kohtuvad eri valdkonnad. Seepärast pean vastama nii, et ainuüksi muusika tegemisest jääb tõesti väheks. Muusikas on kogu universum, kuid kui puuduvad kontaktid kallite kaasmaalastega teistest valdkondadest, võid kaotada reaalsusetaju.
Nii et muusika suudab väheke ikka maailma muuta. Hea muusika teeb head.

Mis seisus on siis Eesti muusikaelu ja siinsed muusikud? Kas ka kodumaal elades võib hea orkestrant ja dirigent ära elada?

See on nii lai teema, et kui selle kohta ajakirjanduses vaid üksikuid vaimukusi pritsida, siis vaevalt see elu edasi viib. Nagu ma ennist ütlesin, eelistan neid asju arutada nendega, kellest midagi oleneb.
Samas muusikaharidus on kogu aeg ülesmäge minemas. See on suund, mis ka meie muusikas näha on. Ma vaatan noori – kui palju huvitavat nad endaga kaasa toovad! Juba tänu sellele avatusele, mis praegusaja noortel on. Minu vaatenurgast pole järelkasvu puudumise mureks küll põhjust.

Tallinn valiti UNESCO muusikalinnaks. Mida see meile tähendab?

Siin on tippe igas muusikažanris. Nagu on tavaks öelda, see on väikese rahva kohta imeline. Iga tiitel, mis on seotud rahvusvahelise kogukonnaga ja rahvusvahelise eluga, on niisugusele linnale nagu Tallinn tohutult väärtuslik. Ja mitte ainult linnale, vaid kogu Eesti kultuurile, sest meie kultuuri sidususest maailma kultuuriga sõltub alati hästi palju. Niisugune väike rahvakild siin väikese mätta otsas vajab niisuguseid rahvusvahelisi ühendusi. Ja UNESCO on üks nendest, mis on tõesti väärt. Igasugune rahvusvaheline tunnustus on igale muusikule kui pisike annus kiitust, mis teeb meele heaks ja annab jõudu edaspidiseks. Loodan, et samamoodi mõjub see ka linnale, milles elame, mängime ja laulame. UNESCO muusikalinn annab tunnustust meile kõigile korraga.

Uudis teeb rõõmu muusikutele ja väärindab meie linna üldisemalt. Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu. Ega ise muusikat tehes nendele asjadele suurt ei mõtle. Otsid lihtsalt uusi ja põnevaid võimalusi selles otsatult rikkas muusikamaailmas.

Millised võimalused kaasnevad UNESCO muusikalinna tiitliga?

Ma arvan, et igal muusikul tuleb need endal valmis mõelda. Keegi mingit kandikut kusagil nurgas valmis ei tee. Et te olete nüüd nii ja saate esitada rohkem kontserte ja ma ei tea, mida veel. Ma arvan, et see on meie enda enesetundele rohkem oluline. Meis midagi ei muutu. Võib-olla on veidi lihtsam asju ajada nendes suundades, nagu me oleme siiani ka ajanud. Näiteks meie sümfooniaorkestril puudub oma kodu. Ja ka filharmoonia kammerkooril. Kõik need protsessid vast jätkuvad kuidagi ladusamalt.

Tiitel ei tähenda, et mingid salapärased väravad muusikutele avanevad. Muusikud peavad ikka tööd tegema ja harjutama ja mõtlema üha uusi ja uusi kavu. Võib-olla rahvusvahelised ühendused, mis on ka muusikalinnad, lisavad siia koostööde võimaluste ritta veel ühe. Ma arvan, et see on üks niisugune huvitav asi. Kui ma vaatasin seda muusikalinnade hulka, siis on väga erineva rakursi all neid vaadatud, ja väga erinevad kultuurid, väga erinevad muusikad on seal nendes kohtades. Koostöö väga erineva muusikalise kultuuriga linnadega on igati tervitatav.

Mille poolest siis Eesti ja eriti Tallinna muusikaelu maailmas silma paistab?

Paistab silma just oma mitmekesisuse poolest. Siin on hästi tugev baas folkloorist kuni džässini. On tugevad tegijad ja tugevad festivalid. Vaatame näiteks džässi ja popp-rokki, mida esitatakse Tallinn Music Week´il, see on suur ja mitmekesine pilt. Vaadake, milline tore tegevus on Eesti Kontserdil klassikalise muusika poolel.

Ja lisaks veel tohutult väiksemaid tegijaid oma väikeste festivalidega. Väikesel rahval on niivõrd palju erinevaid muusikakultuuri väljendusi. Osa juurikaid jõuab praegu Viljandisse välja. Ja Viljandi mõjutab jälle omakorda Tallinna muusikaelu. Mõnes mõttes on kogu Eesti nagu üks suur-suur linn.

Minu meelest on siin kultuuri, ja just muusikakultuuri, oma väga erinevates väljendustes väga palju ja väga huvitavat. Selles mõttes ma ei kahelnud hetkegi, et see UNESCO muusikalinn meile sobib ja et me selle saame.

Tallinna kammerorkestri moodustavad hinnatud keelpillimängijad, kes astuvad regulaarselt üles ka solistide ja kammermuusikutena. Kuidas hindate üldse meie suurepäraste muusikute tööolusid Eestis?

Imelised olud, kuid ERSO ja Rahvusooper Estonia vääriksid paremat.
Mustpeade majas on kammerorkestril head tingimused, mida võib nimetada imelisteks. Eks sealgi tegeleme probleemidega, aga kõigi meie muusikute puhul mujal see imelisus ei kehti. Näiteks ERSO on riikliku staatusega kollektiiv ning tänapäeval on niisugustel orkestritel igal pool väga palju paremad saalid ja orkestrantide ruumid. Miks küll meil sellest aru ei taheta saada? Võtke näiteks riigikogu saadikutelt ära nende koosolekute ruumid ja muud tööks vaja minevad kabinetid … see on sama, kui tänapäevasel sümfooniaorkestril puuduksid garderoobid ja harjutusruumid. ERSO managment töötab ühes ruumis…. no kuulge, seda on kurb vaadata. Enne tuleb tipporkestri tingimused kaasajastada, kui teise-kolmandajärgulisi hooneid püstitada. Estoniast ma ei räägigi, lava suurusest ja akustikast on nii palju juttu olnud.

Kas Estonia teater tuleks ehitada täiesti uuena kusagile mere äärde või aitab ka vana maja laiendusest, nagu pakkusid välja poliitikud?

Arvan, et rahvusooperi inimestel endal on õige tunnetus. Ehk saab jäikade hoiakute aeg mööda ja leitakse mõistmist vajadustele ja ideedele, mis on mõistlikud. Ühelt poolt laseb muinsuskaitse ehitada viiekorruselisi karpe vana hansalinna mereväravasse, nii et kogu vanalinna vaade on merelt tulijale kinni, teiselt poolt viskutakse maa-aluste bastionide kaitsele.

Vaidlus Estonia asukoha üle on hea. Kindlasti on mõistlik arutada nii, et las rahvusooper areneb loogiliselt ja loomulikult.

Tulekul Erkki-Sven Tüüri “Deep Dark Shine” Eesti esiettekanne

• Järgmised Tallinna kammerorkestri sünnipäevakontserdid sarjast “Kolm kontserti kolmekümnendaks” toimuvad 17. märtsil ja 25. märtsil muusika- ja teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimajas.
• Sarja teisel toovad Tõnu Kaljuste ja Tallinna kammerorkester Eesti esiettekandele Erkki-Sven Tüüri teose “Deep Dark Shine”, mille maailmaesiettekanne toimus pea aasta tagasi Šotimaal, kuid Eesti seda teost veel esitatud ei ole. Samuti kõlab kontserdil Vivieri “Lonely Child” (solist Lõuna-Korea–Eesti sopran Yena Choi) ning Tüüri üks enimmängitavaid teoseid “Action.Passion.Illusion”, mille viimane osa kirjutati Tallinna kammerorkestrile esitamiseks kollektiivi esimesel tegevusaastal. Kontserti raamivad Haydni ja Mozarti sümfooniad, mis sünnipäevakontserdile kohaselt kannavad numbrit 30.
• Nädal hiljem, 25. märtsil naaseb EMTA kontserdi- ja Teatrimaja suurele lavale Tallinna Kammerorkester koos tippviiuldaja Florian Dondereriga. Donderer on enim tuntud kontserte juhatava kontsertmeistrina. Koos kammerorkestriga on neil kavas Veljo Tormise “Reminiscentia: Talvemustrid” ja Tõnu Kõrvitsa “Labürindid”, Bartóki Divertisment keelpillidele ja Haydni Viiulikontsert C-duur.

ORKESTRANT: Meie orkestri toon tabab kõige paremini Pärdi muusika hinge

“Tõnu Kaljuste on karismaatiline dirigent. Tema muusikaline lähenemine inspireerib orkestrante, see on huvitav ja omapärane. Kunagi ei tee ta kaks korda samasugust kontserti,” lausus orkestri sünnist saadik seal kontrabassi mänginud Jüri Lepp.

Lepa sõnul on Tallinna kammerorkester algusest peale silma paistnud Arvo Pärdi muusika mõistmisega. “Selle eest oleme üle ilma igal pool kiita saanud,” märkis ta. “Helilooja on ise ka seda kinnitanud, et meie orkester mõistab tema muusikat ilma sõnade ja selgitusteta. 30 aastat Arvo Pärdi muusika mängimist on andnud meile just sobiva tunnetuse, see on muutnud meid teistsuguseks, kui on teised orkestrid.
Üldiselt  on see ju sõnulseletamatu asi. Kui vaadata Pärdi teoste noodipilti, siis tundub kõik väga lihtne. Aga kui asud mängima, siis näed, et pagan, kui keeruline! See on, ma ütleks, isegi väga riukalik muusika, ja tegelikult ka äärmiselt keeruline. Ta on nii paljas, nii alasti, et iga väiksemgi muusiku ebaõnnestumine kostab kohe välja.”

Lepa sõnul on Tallinna kammerorkestri hoobilt kuulsaks saamine seotud just orkestri looja Tõnu Kaljustega. “Kaljuste on karismaatiline dirigent,” ütles ta. “Tema muusikaline lähenemine inspireerib orkestrante, see on huvitav ja omapärane. Kunagi ei tee ta kaks korda samasugust kontserti. Ikka tuleb teha midagi teisiti. See paneb muusikud natuke pinge alla, et kunagi ei tea, mis jälle tuleb. Aga samas on see ju huvitav, pakub nii talle endale kui mängijatele pinget.”

Kaljustel on Lepa sõnul alati uhke plaan, mismoodi teoseid kavasse kokku sättida. “Ta lähtub alati sellest, et üks kontsert peab jätma tervikliku mulje,” märkis bassimängija. “Seejuures on tal lennukas fantaasia, ja kavade tegemine kukub tal väga hästi välja.”