Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) petitsioon koerte ketis ja üksinduses pidamise vastu on Rahvaalgatuse keskkonnas kogunud juba ligi 10 000 allkirja. 

“Koerad on karjaloomad ega ole loodud elama inimestest ja teistest loomadest eraldatult,” põhjendab selts seadusemuudatuse vajalikkust. “Meie neljajalgsetel sõpradele on loomuomane olla nii-öelda seltskonnas ja toimetada meiega koos. Üksindus tekitab koeral tugevat stressi, mis omakorda põhjustab erinevad tervisehädasid ja käitumisprobleeme. Stressi tekitab koeral ka alaliselt ketis pidamine. Ketis pidamine ei võimalda koerale liigiomast käitumist, piirab liigselt liikumisvõimalust ja vähendab looma turvatunnet, kuna tal puudub ülevaade territooriumil toimuvast. Samuti ei ole kinni aheldatud koeral võimalik ohu eest põgeneda ega ennast kaitsta näiteks metsloomade eest.”

ELS lisab, et koerte alaline ketis pidamine on keelatud Rootsis, Norras, Maltal, Taanis, Austrias, Horvaatias, Ungaris, Belgias, Kreekas, Slovakkias ja mõnedes Hispaania piirkondades. Koerte pidamine üksinduses on keelatud Soomes. 

Eestis on koera püsivalt ketis pidamine lubatud ning ketti aheldatud koer peab hakkama saama 40-ruutmeetrisel maa-alal. Sellisele väiksele alale peab mahtuma kuut ning toidu- ja jooginõud. Ka oma loomulikud vajadused tuleb koeral lahendada samal maalapil. Ketikoeri reeglina jalutama ei viida ja keegi tegelikult ka ei kontrolli, kas seda tehakse. Heal juhul võimaldatakse ketikoerale regulaarselt toitu ja joogivett ning heal juhul on olemas ka korralik kuut. Eriti heal juhul koristatakse keti piirkonnast sinna tehtud väljaheited ning kontakt inimesega on veidi enamat kui toidu- ja joogivee viimine – mõni ketikoera omanik teeb ikka koerale pai ka, harva sügatakse kõrvatagust.

“Kui ketikoer viletsatele tingimustele alla ei vannu ja ta terviseprobleemide, piisavate vajaduste puudumise, stressi, depressiooni tõttu enneaegselt ei sure, siis on suur tõenäosus, et ketikoer lõpetab oma elu hundi lõugade vahel. Arenenud ühiskonnas ei peaks olema aktsepteeritav selline loomale kannatusi põhjustav pidamise viis – ketikoerad jäägu minevikku,” selgitab ELS rahvaalgatuse saatetekstis.

Rahvaalgatusega soovitatakse saavutada kolm regulatsiooni: 

1) Keelata koerte ketis pidamine;

2) Keelata koerte pidamine asukohtades, kus inimesed püsivalt ei ela;

3) Kehtestada miinimumnõuded koeraga tegelemiseks ning kohustada loomapidajat koera sotsiaalsete vajaduste tagamiseks temaga tegelema jalutamise, töö, treeningu või muus samaväärses vormis minimaalselt kaks tundi päevas.

ELS tugineb põhjendustele, mille aluseks on ka maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadurekspert Lea Tummelehe eksperthinnang.

Koerad on sotsiaalses rühmas elavad loomad, kellel on heaoluks vaja kiindumussuhet. Sotsiaalne isoleeritus on kodukoera heaolu suurimaid riskitegureid. Isegi kui vastutav inimene või omanik külastab selliselt peetavat koera kaks korda ööpäevas, on suur risk, et märkamata jäävad võimalikud veterinaarsed probleemid või koera heaolu seisund. 

Ka ekspert Tummelehe hinnangul on mõistlik liikuda alalise ketispidamise lõpetamise poole ning käsitleda võimalikku ketispidamist kui ajutist haldamisvõimalust. Tummlehe sõnul peab kindlasti seaduslikult välistama võimaluse, et koer elab kusagil omanikust eraldi ja tema külastamine on eraldi sündmus. Loomale põhjustab vaimseid ja füüsilisi kannatusi nii isoleeritus, üksluine keskkond kui ka aheldatus ning piisav suhtluse-tegevuse ja sotsiaalse turvatunde puudumine.

“Iiga tundlik inimene tajub intuitiivselt, et koera alaliselt ketis pidamine ei ole aktsepteeritav tegu looma suhtes,” märkis Tummleht. “Inimesed, kes hoiavad koera mingi objekti niinimetatud valvurina, ei tunneta kodukoera kui kognitiivset ning põhiemotsioone tajuvat elusolendit ja isegi vastavate ettekirjutuste puhul ei paku koerale elementaarset keskkonnarikastust, positiivsel kinnistamisel põhinevat treeningut, sotsialiseerimist või ka võimalike haiguste varajast märkamist.”

Loomakaitseseaduse järgi on kannatuste põhjustamine lubamatu ja karistatav süüteo korras. Seadusest madalam seisev õigusakt ehk ministri määrus, mis lubab koerte ketis püsivalt pidamist, samuti inimesest eraldi pidamist, sisuliselt lubab ka looma väärkohtlemist. Puudub regulatsioon, mis seaks koeraomanikule minimaalsed kohustused koera sotsialiseerimiseks ja temaga tegelemiseks.

ELS märgib, et ketikoerte puhul esinevad reeglina ka muud tegurid, mis nende olukorda veelgi raskendavad – väga väike liikumisala, lagunenud kuut või selle puudumine, väljaheiteid täis ketipiirkond, ebaregulaarne toitmine ja sageli isegi joogivee puudumine. Lisaks veel jalutamise ja sotsiaalse suhtluse täielik puudumine, terviseprobleemide märkamata jätmine või ignoreerimine, kaela sissekasvanud rihmad-ketid. Hullemal juhul esinevad kõik need puudused korraga.

Ketikoerad on ELS-i kinnitusel sotsialiseerimata ning enamasti käitumisprobleemidega, aga ka agressiivsed ja seetõttu ohtlikud teistele loomadele ja inimestele. Ükski loomapidaja ei saa välistada võimalust, et koer saab ketist lahti, kuid looma sotsialiseerimatus ja psüühikaprobleemid võivad sel juhul põhjustada looma ettearvamatut ja agressiivset käitumist.

Ketikoerte tingimuste kontrollimine on tihti keeruline, sest loom on agressiivsem või ülimalt arglik, ning ka järelevalveametnikul jääb sageli oluline märkamata. Ketikoera tervislik seisund jääb enamasti üldse kontrollimata.

Ketikoeral on väga piiratud võimalused enda kaitsmiseks nii metsloomarünnakute kui ka teiste koerte rünnakute eest. Ketikoer võib ketiga takerduda esemete ja objektide külge, ajada ümber oma toidu- ja jooginõud. Kõige krooniks tuleb ketis peetaval koeral oma väljaheited tegema samasse kohta, kus ta sööb, joob ja magab.

Ketikoer ei saa piisavalt rahuldada oma liikumisvajadust ning sageli kujuneb ketikoertele välja ebaloomulik ketikõnnak – loomakaitsjad on päästnud mitmeid terve elu ketis elanud koeri, kelle kõnnakut jääbki elu lõpuni iseloomustama jalad harali kõndimine, nähtamatu kett jalge vahel lohisemas.

Ketikoerad on haavatavamad karmidele ilmaoludele – ketti aheldatud koera tervist ja elu ohustavad nii tormid, suvised kuumalained kui ka talvine pakane.

Paljudes riikides, näiteks Küprosel, Rootsis, Maltal, Slovakkias, Kreekas, Ungaris, Austrias ja mitmetes USA osariikides on koerte alaline ketis pidamine üldse keelatud.

Ekspert Tummeleht märkis uuringutele viidates, et kodukoertele on kontakt oma tuttava inimesega olulisem kui liigikaaslastega. Kui koertel ei ole oma omanikuga head ja toimivat sõbrasuhet, siis hooldaja, kes paar korda päevas kusagile territooriumile jäetud koeraga natuke suhtleb, tõenäoliselt ei paku sellist täisväärtuslikku sotsiaalset turvatunnet. Olemas on teadmised, et koera elu ei ole elamisväärne, kui puudub positiivne sotsiaalne kontakt inimestega ning võimalus rikastada tema elu jalutuskäikudega väljaspool aedikut või liikumisraadiusest. Viidatud uuringud kinnitavad, et koeral peaks olema tuttavate inimeste või koertega kontakt vähemalt mõned tunnid päevas, et rahuldada enda sotsiaalse suhtlemise vajadusi.