Riigi peaprokurör Andres Parmas on andnud alluvatele ametliku juhise prokuratuuri prioriteetidest, kus muu hulgas seisab, et kui väiksema mõjuga kuritegude toimepanija leidmiseks kulub ebamõislikult palju ressursse, lõpetatakse uurimine kahe kuu jooksul.
Loogika seisnevat selles, et varastatud muruniiduk või jalgratas ei mõjutavat inimese igapäevaelu sama palju kui näiteks valgekraeline või narkokuritegevus.
Seega: samal ajal, kui poeketid ägavad seninägematu poevarguste laine all, pole ka neile midagi lohutavat teatada. Nagu kommenteeris üks prokuröridest, Saskia Kask, olevat poevargused sotsiaalne probleem ning kriminaalmenetlusega polevat võimalik seda lahendada.
Kuigi kuriteo piir algab 400-eurosest vargusest, tuleb kuriteona menetleda ka korduvat vargust. Siis aga kuluvat tuhandeid eurosid riigi raha, samas kui varastatu enda väärtus võib olla tühine. Kõige selle taustal jääb kummitama küsimus, kas kõik see tähendabki varguste sisulist legaliseerimist, sest enamikke vargusi võib käsitleda kui sotsiaalset probleemi. Halb on ka see, et taoline käsitlus võib viia omakohtuni, kus lootuse kaotanud kodanikud hakkavad korraldama omavolilisi süüdlaste selgitamisi ja arveteõiendamisi.
Võib-olla hakkavad turvaettevõttedki silma kinni pigistama, kui nende töötajad turvaruumis arveteõiendusi hakkavad korraldama? Sel taustal ei tahaks aga üldse meenutada taolisi poliithõnguga kohtuasju, mille teemadeks Mailis Repsi kohvimasin või Kajar Lemberi juuksuriarve. Menetlusökonoomikast pole nende puhul juttu tehtud.
fenja
20. märts 2023 18:02