“Tolstoi on väga venemeelne ja Dostojevskit ma ka praegu lavastada ei tahaks,” räägib lavastaja Elmo Nüganen (61). “Mitmes tema teoses on vene maailm kui väljavalitu ja ainus päästja. Tšehhov aga on näiteks euroopalik kirjanik. See on loomeinimeste oma vastutus praegu, mida ta näitab.”

Teatri- ja filmilavastaja Elmo Nüganeni pälvis äsja Porto rahvusvahelise filmifestivali Fantasporto elutööpreemia. Portugalis esitles ta oma Melchiori-filmide triloogiat, preemia sai aga kõigi oma filmide eest.

Iga looja peab olema mitte üksnes vaimselt, vaid ka füüsiliselt heas vormis. Tütar Saara rääkis teile tükk aega, et võiksite talvel ujuma minna. Kas nüüd on teist lõpuks saanud talisupleja?

Jah. Septembri alguses hakkasime sellega pihta ja oleme nüüd peaaegu iga päev käinud. Ja ma arvan, et see ei jää meil viimaseks hooajaks, järgmisel läheme kindlasti asjaga edasi. Saara alustas sellega varem, ta väga peale ei käinud, aga arvas, et ma ikkagi võiksin proovida, sest eeldus oli olemas – ma ei karda külma.

Kohe ma siiski ei läinud, aga mõtlesin, et küllap see aeg tuleb. Ja tuligi.

No inimesele, kes ei ole talisupleja, tundub see täiesti ilmvõimatu, midagi üdini kohutavat.

See ei ole üldse niimoodi, pigem täpselt sama nagu saunaminek. Kui sa lähed sauna, siis sa ju tead, et see ruum on kuumem kui tavaliselt. Ja sa tead, et see ei pruugi nii mugav olla, aga mõistad, et saunaminek iseenesest kõige sinna juurde kuuluvaga mõjub väga hästi ja saunast tulles on väga hea olla. Sama asi on ka selle talvise merreminekuga. Inimese organism on üks väga kummaline ja haruldane nähtus. Meie käime suplemas linnahalli juures. Seal on kontoriinimesed juba enne meid, kell veerand kaheksa hommikul kohal ja nad lähevad pärast suplust otse tööle. Järgmistel, kelle töögraafikud natuke varieeruvad, on aeg pool üheksa ja neil on aega enne tööleminekut veel kodunt läbi minna. No näiteks näitlejatel ja muudel sellistel tegelastel.

Kui palju Porto rahvusvahelise filmifestivali Fantasporto elutöö preemia teid üllatas?

No loomulikult oli see suur üllatus! Ma teadsin seda, et seal näidatakse kolme Melchiori filmi järjest, ja selleks ma sinna ka läksin. Need filmid said ilusti ära näidatud, kohe sinna otsa tuli see auhinnatseremoonia ja siis mulle öeldi, et ärge ära minge, olete kaugelt tulnud. Ja siis see juhtuski… üllatus ei ole vist õige sõna, ma olin lihtsalt pahviks löödud. Seepeale tuli mulle meelde, et pressikonverentsil nad juba esitasid mingisuguseid selliseid küsimusi, mis näitas nende kursisolekut.

Näiteks küsiti, kuidas see võimalik on ja mida peab tegema üks filmirežissöör, et saada umbes 15 protsenti elanikkonnast oma linateost vaatama. Pidades silmas siis filmi “Nimed marmortahvlil”. Küsiti ka teatri kohta ja tõesti – kodutöö oli tehtud põhjalikult. Ühesõnaga, pressikonverentsil oli imelik, aga pärast viisin otsad kokku. Mis elutööpreemiasse puutub, siis eesti keeles me ehk annaksime sellise nimetuse, aga portugali keeles oli see karjääripreemia. Preemia seni tehtu, senise panuse eest. Võõrustajad rääkisid sedagi, et nii kummaline kui see ka ei ole, võivad nad leida Euroopa ääremaaga palju suuremat ühisosa – ütleme, meie ja soomlastega – kui näiteks Kesk-Euroopaga.

Kust aga teie teatriarmastus alguse sai? Olete teatriga seotud olnud üle 30 aasta.

Ma ei oska täpselt öelda, aga arvan, et äkki see tulenes sellest, et lapsepõlves ma üsna palju mängisin üksi. Mul on õde, kes on minust 11 aastat noorem. Ja seetõttu ei tea ma niisugustest asjadest, kus õde-venda teineteist kiusavad või tülitsevad, mitte vähimatki. Meil ei olnud midagi jagada. Mis tähendab omakorda seda, et ma väga palju olin üksi ja mängisin üksi. Mul ei olnud mingisugust probleemi mängida näiteks üksinda laua peal jäähokit. Siin on Rootsi meeskond, siin Kanada meeskond, ja nii ma vaheldumisi kumbki pool olin. Hiljuti mul üks sugulane ütles, et minuga oli täitsa võimatu mängida, ma mänginud nukkudega! Ma arvan, et nukkudega mängimine toimus küll mitte tüdrukute kombel, vaid nagu nukuteatris, küllap see siis nii oli.

Kõigepealt kavatsesite aga hakata hoopis rätsepaks ja lõpetasite selleks ilusasti 4. tehnikakooli. Oma esimesed õmblustööd tegite kaheksandas-üheksandas klassis. Kust see huvi pärines?

Nii läks lihtsalt sellepärast, et tol ajal valitses hästi pragmaatiline ellusuhtumine, et esimene amet peab olema ikka see, mis toob sul leiva majja. Ja siis ma läksin rätsepaks. Aga ega ma ei mõelnud muidugi, et terve elu pean nüüd rätsep olema, mul on see väga hästi meeles. Tol ajal ja ilmselt ka praegu on rakenduslikes koolides praktikaperiood ja mina käisin praktikal Mustamäe ateljees. Nädala olin hommikuses vahetuses, mis algas pool kuus, ja nädala õhtuses. Ma panin tähele, et kui oli hommikune nädal, siis ma ei jõudnud mitte midagi. Sest hommikul tõusin nii vara ja õhtul ei jõudnud ka kuhugi, vaatasin vaid, et magama saaks. Ja siis, kui tuli teine nädal, kus oli õhtune vahetus, siis sa õhtul jõudsid koju nii hilja, et magasid pool päeva ära ja nii ei olnudki mitte midagi muud kui ainult see töö. Mäletan, et trammiga kooli diplomi järele sõites mõtlesin, et kas ma tõesti nüüd tahangi siis seda, et terve elu käib mul kahes vahetuses, esimesel nädalal magad hommikul hästi kaua, eks ole, ja teise nädala õhtuti mõtled, et no läheks varem magama, muidu ei jaksa olla. Ja see ongi kogu elu? Mõistsin, et teen ükskõik mida, aga pean kindlasti edasi minema. Sain punase diplomi, mis tol ajal oli nagu kiitusega diplom, ja see andis võimaluse minna edasi õppima. Ja loomulikult ma ei läinud sinna, kuhu ma oleks pidanud minema ehk enam-vähem samale erialale. Ütlesin, et lähen TPI-sse kergetööstustehnoloogiat õppima, ja samas teadsin, et ega keegi seda kontrollima ei hakka, kuhu ma oma paberid viin. Viisin aga pedasse. Tollal oli niisugune seadus, et need, kes on lõpetanud kesk-eri kooli ja tehnikakooli kiitusega, teevad ainult ühe eksami. Juhul kui saad selle eest viie, siis rohkem tegema ei pea, oled juba sees. Pedas oli see üks eksam erialaeksam, ei pidanud midagi muud tegema, kui lihtsalt kitarriga laulma midagi ja siis veel võib-olla esitama mõned etüüdid.

Läksite seejärel hoopis õppima pedasse kultuurharidustööd näitejuhtimise lisaerialaga. Ühel hetkel aga andis teie kursuse juhendaja Kalju Komissarovile teada sinust ja veel mõnest oma andekast õpilasest – ja nii sattusitegi teatrieriala õppima?

Enne peda käisin Toompeal kaasa elamas teatrikooli sisseastumistel, aga ma ise julgenud sinna minna. Huvi oli muidugi ammu. aga ma ikka püüdsin seda mõtet endal peast eemale ajada. Ma läksin rätsepakooligi ju selleks, et mitte minna teatrikooli. Inimene on kord vastuoluline tegelane.

See oli see aeg, kui noormehi võeti esimeselt kursuselt kõrgkoolidest sõjaväkke teenima, kuna Nõukogude Liidu seersantide tase oli väga madal. Nii et meie läksime siis selle tuules. Olime sõjaväes teenides poistega kirjavahetuses, samuti peda kursuse juhendajaga, kes teatas, et pärast sõjaväge peaksime kindlasti tulema end lavakunstikateedrisse näitama, seal olid tekkinud vabad kohad. Ja siis tõesti tulime, tegime sisseastumiskatsed ja viiest poisist kolm said sisse. Teisele kursusele.

Teie kursuse juhendajaks lavakas saigi Kalju Komissarov. Kui karm õpetaja ta oli ja mis oli tema näitlejakoolituse tuum?

Neid koostisosi on väga palju. Me olime Komissarovi esimesed õpilased. Tema oli tol ajal noorsooteatri peanäitejuht, kes soovis selle truppi uuendada. Ehk siis ta kavatses tervet kursust komplekteerida kui teatritruppi. Mis tähendab seda, et seal oli väga palju erinevaid inimesi. Meie kursusel oli viis tüdrukut ja kõik olid täiesti erinevad, nii nagu ühel käel on kõik sõrmed erinevad ja eri funktsiooniga. Komissarov soovis, et me läheksime kõik noorsooteatrisse. Aga siis ta korraga väsis ära sellest noorsooteatrist ja otsustas minna Viljandisse. Ühesõnaga, plaan muutus ja saime aru, et me terve kursusega noorsooteatrisse ei lähe. Komissarov viskas meid vette ja me olime sunnitud kohe ujuma hakkama. Ja ta on seda ise hiljem öelnud, et kateedris oli ikka suuri vaidlusi õppejõududega, kes leidsid, et nii ei tohi teha. Aga tema veendumus oli see, et mida kiiremini me satume reaalsesse teatrisse, seda parem. Ja ma arvan, et meie kursusele võis see sobida. Olime võimelised tegema ise tööd. Nii et ta oskas valida õige lähenemisnurga meie lennule.

Ugalas olite te neli aastat ja need aastad andsid tegelikult suurepärase stardi teie edasisele loometeele – tuli näiteks “Armastus kolme apelsini vastu”, mis on täiesti legendaarne peatükk Eesti teatriklassikas. Mis oli selle tüki fenomen?

Aeg oli väga huvitav, väga pöörane. Praegu nii huvitav ei ole, tol ajal oli. Eesti tegi oma esimesi iseseisvaid samme ja me põdesime läbi nii palju lastehaigusi, mis kohati olid väga-väga naljakad, kohati loomulikult ka traagilised. Aga jah,  situatsioon oli selline, väga särisev. Selleks, et sünniks midagi väga head, peab olema mitmete soodsate tegurite kokkulangevus. Hea trupp, värsked ideed, aeg, suurepärane huumoritaju. Siis peaks asja saama küll.

Teine moment oligi see, et me ise olime noored ja väga tahtsime ise naerda. Ja siis mõtlesime, et teeme ühe lavastuse, mida ise tahaks ka vaadata, lihtsalt tahtsime naerda ükskõik mille üle. Panime siis kokku kõik, mis me oskasime.

Teie vaimseks õpetajaks sai tipplavastaja Kaarin Raid. Kuidas seda perioodi hindate?

Kaarin oli see, kes nägi minus näitlejat ja andis mulle võimalusi. Kalju Komissarov ja Kaarin Raid on inimesed, keda ääretult oluliseks pean. Vahel me  unustame sellised asjad ära või ei pea seda nii tähtsaks. No ma ei istuks praegu siin, kui Komissarov poleks mind kooli vastu võtnud! Nii et ma võin rääkida ükskõik mida, arvata, et küll olen mina ise olen tubli mees olnud, aga see ei tähenda midagi. Sest kõik see tuli mitte minust, vaid sellest, et keegi nägi ja jäi uskuma.

1992. aastal sai teist linnateatri peanäitejuht. Superlavastused nagu “Romeo ja Julia”, Tammsaare “Tõe ja õiguse” eri variandid, Tšehhovi kullafond jt tekitasid meeletu piletipõua. Kas see oli üksnes rõõmusõnum või teil kripeldas ikka ka, et teatrimaja on väike ja ei mahuta kõiki huvilisi?

Nojah … aga eks mõned korrad jäävad meelde ka tohutu erakordsusega. Kui “Musketäride” piletisaba või sissepääsusaba ulatus siis nukuteatrini seal Laia tänava otsas… Muidugi võib rääkida üllatest asjadest, missioonitundest ja puha, aga eks ta tegelikult oli ikkagi meeldiv tunne ka. Proovisime võidelda piletidefitsiidiga. Näiteks mingil ajal katsetasime nii, et tõstame piletihinda. Jõukad inimesed hakkasid juba ütlema, et no hea küll, pange siis pileti hind viis korda kallimaks, mina jaksan ikka osta. Panime hinda juurde, aga ikka polnud pileteid saada, see polnud ka lahendus. Sest siis need, kes tahtsid tulla, panid oma viimase raha kokku ja tulid ikka vaatama.

Mis võis olla nii pöörase menu võti?

Tegelikult neid reegleid või ütleme siis põhimõtteid oli üsna vähe ja need olid lihtsad. Me leppisime teatud asjades kokku üsna ruttu. Tükid peavad olema head ja kvaliteetsed, me ei hakka tegema bulvarikomöödiaid või muid teisejärgulisi asju. Õppida saame ikkagi heade materjalide pealt. Teine põhimõte oli see, et mitte ükski lavastaja ei pea kunagi tegema seda, mida tegelikult teha ei taha. Ei ole sellist asja, et teater ütleb, mida sa pead tegema, ja väitma, et meil on seda vaja. Kõik lavastajad peavad saama teha seda, mida nad tahavad. Ja trupis võib olla mitu Hamletit. Kui näiteks üks lavastaja tahab teha oma Hamletit, ta leiab selle, mitte ei lähe laenama teisest teatrist. Teater peab kasvatama ise oma Hamleti.

Osade jaotuse puhul on nii, et, et ühel päeval võid sa olla Hamlet, järgmisel päeval võid sa olla “härra, teile on kiri”. Aga mõlemal juhul tuleb teha hästi ja sa pead olema valmis mängima nii Hamletit kui ka tegelast, kes ütleb vaid ühe repliigi. Just nii tugev peab trupp olema, ja eks me nägime muidugi ka vaeva seda truppi moodustades.

Kui te veel peanäitejuht olite, siis tükki valides pidite ikka ka arvestama, et kuidas see sobitub teatri üldpilti. Nii et päris vaba te selles mõtte siiski ei olnud…

Ei olnud loomulikult, ka enda valikutes ei olnud ma täiesti vaba. Aga ma olen õppinud leidma vabadust ka siis, kui seda näiliselt nii väga ei ole. Olen lihtsalt tähele pannud, et kui mind suruda teatud raamidesse, siis nendes raamides ma leian ikka oma vabaduse koha üles. Kõige keerulisem on hoopis siis, kui sa oled nii vaba, et tee ükskõik mida tahad – siis nagu ei teagi, mida nüüd teha ja kas sa üldse tahad teha. Totaalse vabadusega ma ei oskakski võib-olla midagi peale hakata.

Olete nii lavastanud kui ka mänginud Moskva ja Peterburi esindusteatrites. Venemaale jäid maha toredad kolleegid, mõttekaaslased, isegi sõbrad. On teil aimu, kuidas neil läheb, on nad üldse Venemaal?

Need, keda ma lähedaseks inimeseks pean, on kõik ühel või teisel moel kannatanud selle sõja tõttu. Neil on mingisuguseid töökohti suletud või on nad oma kohtadest ilma jäänud või siis emigreerunud. Näiteks äsja olin Leedus Klaipedas ja sain kokku Dima Krõmoviga, kes seal praegu lavastab. Venemaale ta naasta ei saa sellepärast, et see ei lõpe tal hästi.

Tema lavastusi on seal kinni pandud, korter seisab tühjana, see võidakse mingil hetkel ka ära võtta. Tunnustatud lavastaja on olnud väga kriitiline oma avalikes sõnavõttudes ja kõiges muus selle Venemaa režiimi vastu. Ta kirjeldas mulle hiljutist telefonikõnet ühe oma Moskvasse jäänud kolleegiga ja see oli kubisenud allegoorilistest väljenditest. Otse ei öelda seal enam midagi, kardetakse.

Meelsus ja rääkimise julgus nende kümne aasta jooksul, kui ma käisin Moskvas eri etendusi mängimas, on tuntavalt muutunud. Oli aeg, kui oldi päris julged, eksperimenteeriti teatrites, tekkisid uued põnevad kollektiivid jne. Aga tasapisi hakkas see vaibuma ja on tänaseks täiesti hääbunud.

Kuivõrd on vene kultuur läbi imbunud suurvene šovinismist ja vallutamishimust?

Väga-väga venemeelne on Tolstoi. Ja kui võtame Dostojevski, siis mina ei ole kindel, et ma praegu iga tema teost lavastada tahaksin. Mitmetes tema teostes on niisugune vene maailma teema sees. Vene maailm kui välja valitud, kui ainus võimalik päästja, eks ole, mis päästab üldse selle kaasaegse maailma. No neid tükke ei pea siis ju lihtsalt tegema. Me ei võta ju raamaturiiulitest Dostojevski ja Tšehhovi teoseid, et neid minema visata või ära põletada. Keegi ütles mulle, et Moskva raamatukogudesse tuli nimekiri raamatutest, mis tuleb ajutiselt hoidlatesse viia.  No ja kui meie vaba maailma inimestena teeksime samamoodi, siis me oleme ju samal tasemel. See on loomeinimese enda vastutus praegu, ta peab ise aru saama, kas ta läheb midagi näppima või ei ole lihtsalt see aeg.  Tšehhov on näiteks euroopalik kirjanik.

Mulle väga meeldib see mõte, et mulle ei pruugi mingid asjad meeldida. aga  me elame vabal maal ja loomeinimesel on õigus näha asja nii või naa. Ta võib kirjutada raamatu, ta võib väga teravalt reageerida sotsiaalsetele kataklüsmidele või üldse riigi toimuvale. Samas aga võib ta ka reageerida läbi mitme filtri.

Kas te oma peanäitejuhi karjäärist mäletate ka selliseid hetki, mil silme ees oli must ja valgust nagu üldse ei paistnud?

Jah, muidugi on neid olnud. Vahel küsitakse inimeste käest, et kui sul oleks võimalus uuesti elada oma elu, kas sa siis midagi muudaksid, ja enamus vastab tihti eitavalt. Põhimõtteliselt tahetakse jääda selle juurde, et midagi ei kahetseta. Ma arvan, võib-olla ka mina tundsin mingil hetkel niimoodi. Aga nüüd mõtlen küll, et kui mulle antaks uus võimalus, teeksin paljusid asju teistmoodi. Kui oleks see võimalus, et esimene elu on niisugune mustand, siis selle puhtama versiooni ma kirjutaks natuke teistmoodi. Lihtsalt vahel me võime midagi ka teha teistmoodi. Ja sellest saad sa hiljem aru, et oleks võinud, aga aega tagasi kerida ju ei saa.

Teie viimane Linnateatri etendus “Lapsed” rääkis vastutusest tulevaste põlvede eest. Kuivõrd oluline on sellistele tänapäevastele keskkonnateemadele mõelda ka teatris ja üldse mõelda selle üle, millise maailma me lastele jätame?

Selle näitemängu kirjutas noor inimene. Kirjutamise hetkel oli ta võib-olla natuke üle 20 ja alla 30-aastane. Ta kirjutas vanematele näitlejatele ja selles näidendis oli tajuda taktitunnet vanemate inimeste vastu. See ei olnud päris niisugune põlvkonna lugu. Võtame selle, et nooremad inimesed mõtlevad, et kellele see planeet siis jääb. Või selle kuulsa lause, et me oleme esimene põlvkond, kes mõtleb, mis sellest planeedist saab – see mõte ju kõlab, eks ole. Me ju teame, et suur hulk nooremaid inimesi mõtleb teistmoodi, hoopis teistmoodi. Täitsa huvitav oleks näha, mis juhtub siis, kui see põlvkond ühel hetkel saab võimu juurde. Ehk siis nemad hakkavad valitsema, nad peavad ühel hetkel juhtimise üle võtma.

Panite linnateatri peanäitejuhi ameti maha üsna ootamatult. Miks?

Ma ei arva, et see nii ootamatu oli, sest mingil hetkel oleks see niikuinii pidanud tulema. See hetk oli ühes kõige olulisemas asjas kõige soodsam – direktor Raivo Põldma tööl ja minu tööl oli mingisugune suur resultaat tulemas. Samas mitte ainult Raivo ja minu, vaid kõikidel, kes Pansost alates on mõelnud selle peale, et teatril võiks olla oma maja, suur saal. Ja nüüd pärast neid pikki aastaid, mil me Raivoga seal teatri eesotsas olime, sai see asi ära otsustatud ja hakkas reaalselt pihta – kopp löödi maasse ja hakati ehitama. Me olime reaalselt üles vuntsinud Salme kultuurikeskuse enda tegemisteks, olime sinna kolinud ja nüüd oligi see õige aeg. Ma tooks sellise kujundi, et kui ehitatakse uut laeva ja laev on dokis ning ta valmib, siis valitakse uus meeskond.

Kapten ja tüürimees ja kogu meeskond valitakse siis, kui uut laeva ehitatakse, mitte niimoodi, et see vana meeskond läheb kõigi oma vanade arusaamade ja arvamuste ja eelarvamustega uude laeva ja siis loodab, et laev hakkab paremini liikuma. Uus laev on ikka mõeldud uue meeskonna jaoks ja see uus meeskond tuleb kokku panna sellel ajal, kui uut laeva ehitatakse ja uus laev valmib dokis. See oli see tegelik põhjus, ta võib-olla kõlab liiga ilusalt aga see on nii.

Kõhe ei olnud?

See otsus tuli niimoodi äkki, jah, nagu vahel tulevad mingid otsused, ja sel hetkel ei olnud kõhe. Ma mäletan, et magasin väga hästi sel ööl ja hommikul oli enesetunne väga hea. Aga see kõhedus tuli natuke hiljem. Kui sa hakkasid nägema seda, et tegutsed põllu peal täitsa üksi. Sest varem mul oli ikkagi teatris nii palju abilisi. Aga nüüd, vabakutselisena, seda ei ole. Oled nii-öelda üksinda põllu peal, vikat käes ja nüüd vaatadki, mis sa siin teed.

Tööd tuli siis nii uksest kui aknast?

Ka see, et tööd on palju, ei tähenda veel lõplikku kohanemist. Ma pole ikkagi veel harjunud selle vabakutselise ametiga, 30 aastat riigitööd annab natukene tunda. Natuke on vaja ikkagi veel harjumist.

Rääkides teie kui vabakutselise elust, siis mis praegu käsil on?

Praegu on teada kolm tööd. Üks on näitlejatöö, mille proovid praegu käivad, siis tuleb üks lavastus ja siis tuleb veel üks lavastus. Karl Laumets ja Rene Reinumägi lavastavad väga huvitavate näitlejatega Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” ja mul on suur õnn, et olen ka sinna otsapidi juurde kutsutud. See tuleb välja Viimsi Artiumis. Nii et see näitlejatöö, siis on sealsamas kavas ka üks lavastus ning aasta lõpupoole tuleb Vanemuises välja minu lavastatud ooper.

Millised omadused, mis teid elus aidanud on, pärinevad lapsepõlvekodust?

Ma arvan, et mida vanemaks me saame, seda rohkem hakkame märkama ja mõtlema selle üle, miks me just niisugused oleme, nagu me oleme. Miks meil on mõni selline harjumus ja miks sa mõtled nii, miks sa mõnda asja niiviisi teed, miks üks asi rohkem meeldib ja teine asi ei meeldi üldse. Aga vanemad on ju esimesed, kelle järgi ühte või teist asja toimetad.

Muide, Panso käest küsiti midagi taolist. ja küsijaks oli ühes saates noor Lea Tormis. Küsimus kõlas nii, et mida te peate oma kõige nõrgemaks küljeks. Panso vastas, et minu puudustest kuulete te minu nekroloogis, kus seda esitatakse minu voorusena. Ja esialgu ma mõtlesin, et jube huvitav sõnade mäng ja lihtsalt niisugune efektne mõttekäik. Aga siis, kui natuke järele mõtlesin, sain aru, et selles võib olla väga suur mõte sees. Et kui sa tegelikult tead oma viga, siis sa püüad seda varjata. Ja püüad varjata sellega, et sa püüad sellest kuidagi lahti saada, ja teistele inimestele tundub, et küll see inimene on näiteks rõõmsameelne. Aga missugune see inimene tegelikult on, kui ta on üksi, me ei tea. Ma ei usu, et see särasilmne rõõmsameelne inimene, kes on seltskonnas, et ta kodus üksi olles on samamoodi särasilmne ja rõõmsameelne… no see võib nii olla. Aga ei pruugi nii olla. Raske on öelda, mis on meie puudused, voorused ja miks need just täpselt niisugused on. Võib-olla puudused on lihtsalt meie laiskus. Me ei viitsi nendega võidelda.

Kas pere näeb teid nüüd rohkem kui siis, kui eel linnateatri juht olite?

Kahjuks on niimoodi, et pere kõik lapsed on juba suured ja lennus. Aga abikaasa Anne näeb mind kodus küll rohkem, jah.

Olete saanud vanaisaks – kas see muutis teis midagi või pani teistmoodi elule vaatama?

Ma arvan, et ta muudab praegu, see protsess käib alles. Teadasaamine oli muidugi suur rõõm, väga suur rõõm. Aga muutused inimestes ei käi niimoodi nipsust, inimene võib otsuseid vastu võtta nipsust. Nii nagu ma enne rääkisin ja tihti me teemegi ja välgukiirusel võib tulla otsus. Aga see, kuidas sa selle otsusega pärast edasi elad, see juba võtab aega.

Akadeemikust näitleja ja lavastaja

• Elmo Nüganen sündis 15. veebruaril 1962 Jõhvis.
• Lõpetas 1982. aastal Tallinnas 4. tehnikakoolis rätsepa eriala.
• 1982-1983 õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.
• 1988-1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana.
• 1992-2021 oli Tallinna Linnateatri peanäitejuht.
• 1999. aastal oli Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
• Ta on EMTA lavakunsti osakonna õppejõud ning olnud XX, XXV ja XXIX lennu kursuse juhendaja.
• 2. detsembril 2020 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Elmo Nüganeni akadeemikuks teatrikunsti valdkonnas.