Õismäe vabaajakeskuse ujula juht Marko Sillat kinnitas, et neil on tööl instruktorid, kes on vetelpäästekoolituse läbinud. „Aga üks inimene ei jõua seda kõike valvata,“ nentis ta. „Kõrvalt on hea öelda, et oleks tore, kui oleks professionaalne vetelpääste kogu aeg kohal, aga kes selle kinni maksab?“

Seoses hiljutise traagilise sündmusega ühes Pärnu spaas on tõstatunud küsimus, kas spaades ja ujulates peaksid töötama vetelpäästekoolituse läbinud inimesed. Otsest kohustust seadus ei pane ja asutustel on õigus ise selle vajadust hinnata. Suurem probleem on aga selles, kust võtta raha professionaalide palkamiseks.

G4S-i rannavalve juht Henry Seemel rõhutas, et mõlemad osapooled peavad vastutama oma tegevuse eest – nii töötajad kui külastajad. „Ei saa vastutust tõsta ühe inimese peale, kes on valvetreener või ujula ametnik,“ lausus ta. „Ka ujula külastajal on kohustus reegleid järgida. Mida rohkem vastutustundlikke inimesi meie ümber liigub, seda suurem on ka tõenäosus, et kriitlised olukorrad saavad positiivse lahenduse.“

Seetõttu ongi Seemeli sõnul olulisem küsimus see, kas olemas on pädevad inimesed, mitte see, kas nad on just tingimata vetelpäästjad. „Kui on pädev meeskond ja pädevad ujula kasutajad, siis ei pea vetelpäästjad seal olema,“ märkis ta. „Kui inimesed tulevad lõõgastuma, siis see ei tähenda, et tal kaob vastutuse piir. Ei ole võimalik igale külastajale määrata järelvaataja vetelpäästja või turvamehe näol. Siin tuleb leida kesktee – vastutustundlikud külastajad ja oskustega abistajad.“

Seemel lisas, et kõikvõimalikud teadmised on ikka teretulnud. „Kui me töötame alal, kus meie tegevusest sõltub kellegi elu ja tervis, siis on spetsiifilised eriala teadmised ja oskused ääretult olulised,“ rääkis ta. „Ujumisinstruktor õpetab inimesi ujuma, aga vetelpäästja üritab õnnetusi ennetada ja tema oskused võimaldavad ka päästa ning osutada vajalikku abi kuni kiirabi tulekuni. Selles suhtes on siin vahe, need on kaks erinevat ametit – treener ja päästja.“

Kui sügavaid basseine pole, siis piisab ka esmaabikoolitusest

RING Spaa & Saunad juhatuse liige Kaja Kuusik kinnitas, et nende asutuses pole keegi päästmist vajanud. „Meil ei ole muidugi ka ujula ja veekeskus,“ märkis ta. „Meil kõige sügavam on lõõgastusbassein, mis on meeter ja 40 sentimeetrit sügav. Meil ei ole ühtegi sellist ohtlikult sügavat basseini, ei ole ujulat ja ei ole liutorusid. See on ka meie õnneks – see risk, et midagi juhtub on palju väiksem kui tavalistes spaades.“

Sellegipoolest on Kuusiku sõnul kõik nende töötajad läbinud esmaabikoolituse. „See sai töötajatele kohe enne avamist tehtud,“ lausus ta. „See on igal juhul vajalik, sest inimestel võivad juhtuda terviserikked ka saunas või niisama aega veetes. Seetõttu me töötajad teavad, kuidas anda esmaabi või millisel juhul kohe väljastpoolt abi kutsuda.“

Kuigi siin-seal vahel ka spaades õnnetusi juhtub, siis Kuusiku hinnangul on see keskkond ikkagi oluliselt turvalisem kui kusagil vabas looduses.

Instruktori või vetelpäästja palk sõltub Kuusiku sõnul suuresti konkreetse inimese eelnevast töökogemusest ja väljaõppest. „Kui ta on ikkagi kogemusega vetelpäästja, siis on ka palk kõrgem ning seetõttu see ongi väga individuaalne,“ rääkis ta. „Teine asi on see, et kui me vaatame seda tööd – ega ükski instruktor ei suuda ju pikka vahetust olla soojas, niiskes ja kloorises keskkonnas, kus on 30 kraadi ja olla seejuures veel kogu aeg terane ja tähelepanelik.“

Palgast olulisem ongi seetõttu Kuusiku hinnangul just töögraafik ja -tingimused. „Et oleksid optimeeritud vahetused, kindlad puhkepausid, ettevõtte poolt tasuta karastusjook ja mingi söök,“ loetles ta. „Aga kui me võtame sellise noore, kes suvevaheajal läheb vetelpäästjaks ning läbib vastava koolituse, eks ta tunnipalk jääb sinna kuhugi 6 ja 9 euro vahele.“

Vetelpäästja peab olema ka korravalvur

Õismäe vabaajakeskuse ujula juht Marko Sillat kinnitas, et neil on tööl instruktorid, kes on vetelpääste koolituse läbinud. „Aga üks inimene ei jõua seda kõike valvata,“ nentis ta. „Kõrvalt on hea öelda, et oleks tore kui oleks professionaalne vetelpääste koguaeg kohal, aga kes selle kinni maksab?“

Üldpilt on aga Sillati sõnul selline, et tarvis oleks inimesi, kes on nii vetelpäästjad kui ka korravalvurid. „Inimesed on ülemeelikud ja tänapäeval keegi ei allu kellelegi,“ märkis ta. „Kõigil on õigused aga kellelgi ei ole kohustusi. Me oleme ka selle probleemi ees, et inimesed teevad rumalusi ja nad ei allu korraldustele, kuna see süsteem on nii humaanne, et igaüks teeb mis tahab.“

Õnnetusi on Sillati sõnul nende ujulas päris tihti ette tulnud. „Ei möödu kuud, kui me ei pea vähemalt korra kiirabi kutsuma,“ ütles ta. „On basseinis õnnetusi, aga hästi palju on õnnetusi ka saunades. Eakamad inimesed näiteks hindavad oma võimeid üle ja kukuvad saunast tulles kokku ja on neid, kes ületavad oma võimeid basseinis – neidki on välja toodud. Kunagi oli ka üks juhtum, kus inimest tabas äkksurm.“

Sillat märkis, et ideaalis peaks töötaja olema noorem inimene, heas vormis ja peaks oskama ka arvutit kasutada. „Keegi ei taha ju selle raha eest tulla, mis meil on võimalik pakkuda,“ nentis ta. „Me oleme linna asutus ja meil on kindlad summad ette antud, mida meie siin kohalikul tasandil ei saa kuidagi muuta. Nii palju kui kõrgemalt poolt antakse, nii palju on.“

Seemel rõhutas samuti, et kõik me oleme eelarvetes kinni, ka ettevõtted, kes töötajaid palkavad. „Igas spaas võiks olla professionaalid, kes on põhjalikult koolitatud, oskavad hästi ujuda, toovad inimesed välja ja on seejuures atraktiivsed, aga nende hind on palju kõrgem kui tavaliselt instruktoril,“ tõi ta näite.

Kas spaades tuleks alkoholi müük keelata?

Kuusik oli seisukohal, et alkohoolsete jookide müüki päris keelustama ei peaks, kuid rõhutas, et sport ja alkohol kokku ei käi. „Meil näiteks baaris kanget alkoholi üldse pole,“ ütles ta. „Ja kui on mõni lõbusam seltskond, eks me siis jälgime neid. Meil on ka olnud nii, et teenindaja on pidanud ütlema, et teie seltskonnale me rohkem alkoholi ei paku. See on spaa sisemine kultuur ja kuidas kord on kehtestatud. Aga tean, et on kliendid, kes käivad garderoobis kapist salaja joomas. Me ei saa täiskasvanud inimeste eest vastutust võtta. Kui ta käib ja kummutab kapist seda kangemat liiga palju, siis meie ülesanne on jälgida korda ja ohutust. Me oleme valmis selleks, et inimesed on rohkem riskialdis kui me sooviksime.“

Seemeli sõnul alkohol ja vesi omavahel kokku ei käi. „Need on kaks täiesti erinevat vedelikku, erinevate kasutusotstarvetega,“ toonitas ta. „Iga ranna sissepääsu juures on stend „Kui jood, ära uju“ ja seal on inimene pudeliga maha tõmmatud – sellega me anname indikatsiooni, et vesi ja alkohol ei ole omavahel kooskõlas. Samas kui me läheme spaasse ja seal on alkoholi lett nii üles seatud, et isegi veest ei pea välja minema, siis me satume ju konfliki. Vetelpäästja seisukoht on, et alkohol ja vesi kokku ei käi, aga spaa jaoks, kes äritseb alkoholiga, on see äritegevus ja ühegi seadusega see vastuolus ei ole.“ 

Sõle spordikeskuse töötajad treenivad õppenukuga

Sõle spordikeskuse juht Alar Nääme sõnul on nende instruktorid läbinud nii vetelpääste- kui ka esmaabikoolituse. „Aga kui juhtub, et inimesed on erinevates kohtades ja abi osutada pole võimalik, on tegu väga halbade asjade kokku langemisega,“ lausus ta. „Selleks puhuks kui keegi peab basseini äärest ära minema on üleval ka kaamerad. Meil on olnud juhtumeid, kus lapsed on vajunud vee alla ja instruktor on nad vee peale tõmmanud.“

Nääme rõhutas, et nende kodukorra kohaselt ei tohi alla 14 aastane laps üksinda ujulasse tulla. „Ja kui mõnel kliendil on näiteks südamehäda, siis me palume tal seda administraatorile või instruktorile öelda,“ rääkis ta. „Siis instruktor jälgib teda valvsama pilguga.“

Nääme lisas, et neil on omal kohapeal olemas ka õppenukk, mille saab vette visata ning siis kõik töötajad saavad harjutada uppuja veest välja toomist.

12 aastat ujumisega tegelenud Sõle ujula instruktor Leela Lint kinnitas, et ujula on tema jaoks nii kodune keskkond, et ta näeb kohe ära, kas inimesega on kõik hästi või mitte. „Igapäevaselt tuleb aga inimesi korrale kutsuda,“ märkis ta. „Siin käib väga palju laste gruppe koolidest ja treeningutest. Tihtipeale on need grupid üle rahvastatud ka ja neid tuleb korrale kutsuda.“

Kalev SPA vetelpäästjad peavad läbima sukeldusmiskatsed

Kalev SPA juhatuse liige Piret Betlem kinnitas, et nende asutuses võib klient ennast igati turvaliselt tunda. „Vetelpääste sillalt on bassein hästi näha ning lisaks on ka kaamerad kust me näeme ka nurgataguseid kohti, sest alati ei saa vetelpääste seista kõrval,“ lausus ta. „Vetelpääste sillal on alati pädev inimene, kes on võimeline päästma ja abi osutama. Õnneks ei ole neid juhtumeid kuigi palju.“

Betlemi sõnul läbivad nende töötajad vähemalt korra aastas esmaabikoolituse ning kõik uued töötajad läbivad ka katsed, kus neil tuleb näiteks demonstreerida oma sukeldumisoskust.

„Katsete poole pealt on me ülesehitus selline, et kes meile tööle tuleb, peab ära ujuma 100 meetrit ja tegema ka sukeldumistesti, kuna meil on siin Eesti sügavaim bassein, neli ja pool meetrit,“ rääkis   Kalev SPA vanemvetelpäästja Sander Paavo. „Sukeldudes tuleb põhjas ära käia ja tuua sealt ära mingi ese. Muidugi peab olema ka kehtiv esmaabi tõend.“

Instruktor Leela Lint on on endine ujuja ja teab, mida jälgida.

 “Ma näen siit basseinis toimuvat. Iga päev käib majas treening- gruppe ja rahvast on palju. Maja on sageli ülerahvastatud. Silmad tuleb kogu aeg lahti hoida.”  

Traagiline õnnetus Pärnus

Pärnus Tervise Paradiisis tõugati möödunud laupäeval vette 27-aastane mees, kes hiljem suri haiglas. Esialgse info kohaselt lükkas kaaslanna mehe veekeskuse hüppebasseini nelja meetri sügavusse vette. Kannatanu oli vee all üle viie minuti. Valveinstruktorit hakati kutsuma siis, kui kulunud oli juba mõni minut.