Vägivallaringis ei saa süüdistada üksikuid osapooli ja loota, et pahategija tuvastamine ja eemaldamine ravib vihast ning verevalamisest terveks ka inimkonna. Oluline on mõista, et paljudes ühiskondlikes vägivallaliikides – alustades koolikiusamisest ja lõpetades lähisuhtevägivallaga – pole süüdi mitte halvad inimesed, vaid hoopis halb elu.
Inimesed kipuvad unustama, et teiste valikud ei pruugi olla sama vabad kui neil endil – eriti veel siis, kui teine teeb midagi, mida nõndanimetatud normaalne ühiskonnaliige taunib ja peabki taunima. Lihtne on ju süüdistada vägivallatsejat – või siis koguni ohvrit ennast. Sageli lausa mõlemat ühekorraga! Hoopis raskem on aga tunnistada, et suur osa ühiskonnas toimuvast vägivallast ei sünni mitte üksikute isikute kurjast loomusest, vaid enamasti ikkagi vaesusest ja viletsusest.
Traumakogemust kantakse edasi läbi põlvede: ikka isalt pojale nii püksirihma pandla kui rusika jõul. Kantakse ühest perest teise, ühe maja lastelt teise maja lastele ja sealt uuele ringile. Kaugemalt vaadates võib ehk tõesti paista, nagu näeksid ühel poolel valu andjat, teisel selle vastu võtjat. Lähemale minnes saab aga kiiresti selgeks, kuidas vägivald vägivallatsejat, ohver seevastu ohvrit loob. Nii on ka vägivallatsejad ise enamasti ühel või teisel viisil ülekohut tunda saanud, pideva kiusamise ohvrid hakkavad aga tihtipeale otsima endast veel nõrgemaid. Just nende peal saab ju kätte tasuda kõik selle ebaõigluse, mida hing nii teenimatult ja allasurutult on pidanud neelama.
Vägivallaringis ei saa süüdistada üksikuid osapooli ja loota, et pahategija tuvastamine ja eemaldamine ravib vihast ning verevalamisest terveks ka inimkonna. Oluline on mõista, et paljudes ühiskondlikes vägivallaliikides – alustades koolikiusamisest ja lõpetades lähisuhtevägivallaga – pole süüdi mitte halvad inimesed, vaid hoopis halb elu. Vaestes oludes üles kasvamine – kusjuures seda mitte ainult ainelises, vaid sageli hoopis vanemate tähelepanu puudumise mõistes – võib mitmetel põhjustel sünnitada alaväärtust ja trotsi.
Ka koolikiusajate lood paljastavad enamasti, et „pahal poisil“, kes teistele liiga teeb, elab kodus ehk veelgi kiuslikum ema või isa. Seepärast tulebki tal koolis kiusaja vorm selga tõmmata, et see koduseinte vahele jõudes taas ohvri rüü vastu vahetada. Et ühiskonna tasandil sellest ringist välja murda, siis ei peaks me esmajoones keskenduma mitte „pahale poisile“, keda halbade tegude eest karistada, vaid peaksime hoopis küsima, et kust see kius ikkagi lõpuks alguse sai – ja kust sai alguse too veelgi vanem, juba sellele kiusule eelnenud kius? Kui me keskendume vägivalla ja vägivallatsejate tekkimise üldistele ja ühiskondlikele põhjustele, siis on meil ehk võimalik ka sellest ära neetud vägivallaringist ükskord välja jõuda – aga välja ei juhata meid mitte eeskätt karistused, vaid hoopis suurema tähelepanu pööramine kõikvõimaliku vägivalla ohvritele. Kõige paremal juhul nende ohvrite tekkimise ennetamiseni välja.
