„Kahe töötava vanemaga pere mudelist, kus leibkonnaliikme sissetuleku arvutamiseks kasutatakse absoluutse vaesuse kaale, nähtub, et kolme lapsega perede olukord on pärast käesoleva aasta perehüvitiste reformi parem kui kahe lapsega perel, samas halvem kui ühe lapsega perel,“ rääkis sotsiaalministeeriumi analüütik Age Viira.

Eestis elab kokku ligemale 155 000 alla 18-aastaste lastega perekonda, kuid sugugi mitte kõik paarid ei jää peale laste sündimist kokku. 2021. aasta rahva- ja eluruumide loenduse kohaselt elab meil ligemale 28 000 alla 18-aastaste lastega üksikvanemaperet, mis moodustab kõigist meie lastega peredest lausa 18%. Seega elab pea viiendik Eestimaa lastest purunenud perekondades.

„Üksikvanematest rääkides peetakse tavaliselt silmas üksi last kasvatavaid vanemaid. See tähendab, et lapsel on tegelikult olemas kaks vanemat, kuid mingil põhjusel hooldab last põhiliselt üks nendest,“ rääkis sotsiaalministeeriumi analüütik Age Viira. „Levinumad põhjused, miks vanem üksinda jääb, on teise vanemaga koos- või abielu lõppemine, tema surm või siis isa eemalejäämine lapse elust juba enne sündi.“

Muu hulgas võib perede purunemine saada ka üheks põhjuseks, miks otsustatakse algselt kavatsetust vähem lapsi saada. Nimelt on üksikvanema perekonnad valdavas enamuses ehk koguni 95% ulatuses ühe- ja kahelapselised. Kolme ja enama lapsega üksikvanema perekondi on Eestis vaid 1441, mis moodustab kõikidest sellistest perekondadest ainult 7%. Ometi saavad kahelapselised perekonnad kolme ja enama lapsega võrreldes märgatavalt vähem rahalist toetust, olles üks suurimasse vaesuseohtu sattunud inimrühm meie ühiskonnas.

Üksikvanemate toimetulek on oluline kogu ühiskonnale

Ühe- ja kahelapseliste üksikvanemate absoluutne ülekaal annab sotsioloog Mare Ainsaare sõnul ühe- ja teise tõsiasjaga märku eeskätt sellest, et palju lapsi on lihtsam kasvatada ikkagi koostöös partneriga. „Alati ei pea need lapsed olema isegi ühised. Aga kui kaks vanemat kasvatavad lapsi koos, siis on see üldiselt ikkagi lihtsam kui üksi,“ selgitas teadlane. Mõistetav olevat tema sõnul seegi, kui osa vanematest on üksikud või siis jäävad peale laste saamist kaaslasteta. „See, et üksikvanemad suudavad laste kasvatamisega hästi toime tulla, on oluline tervele ühiskonnale,“ kinnitas sotsioloog.

Perekäitumine – nagu näiteks lahku minek peale esimese või teise lapse sündi – mõjutab Ainsaare sõnul ka sündimust, aga vaid ühe tegurina teiste paljude seas. „Kolme ja enamat last ei soovi ega saa ka paljud õnnelikult koos elavad paarid,“ tõdes teadlane. Muudeks laste saamise arvu mõjutavateks teguriteks on tema sõnul näiteks majanduslik toimetulek, eluase, usk hakkama saamisesse, soovitud laste arv, tervis, lapse hoidmise võimalused, võimalus ühendada tööd ja pere-elu, mure globaalsete probleemide pärast, tunnetatud toetus ja muu selline.

Muu hulgas näitavad Euroopa võrdlused Ainsaare sõnul, et laste arvuga on enam raskusi just nendes riikides, kus üksikvanemaid ei ole. „Teiselt poolt on oluline, et üksikvanemate lastel oleksid sellegipoolest samad võimalused kui kahe vanemaga lastel,“ märkis ta. Sotsioloogi hinnangul on Eesti sellega viimastel aastatel üsna hästi hakkama saanud. Iseküsimus on, kui õiglaselt praegu antavat lastetoetust jagatakse.

Sotsiaalministeeriumi analüütiku Age Viira sõnul näitavad sotsiaaluuringu andmed, et 2021. aastal oli kolme ja enama lapsega paaride vaesuse näitaja kõrgem kui ühe ja kahe lapsega paaridel. Pärast 2023. aasta perehüvitiste reformi näeme aga, et kolme lapsega perede olukord on nüüdseks parem kui kahe lapsega perel. „Samas ka halvem kui ühe lapsega leibkondadel,“ lisas ainsaar ta.

Alates neljandast lapsest perede olukord siiski halveneb. Seega on sissetulek leibkonnaliikme kohta võrreldes ühe-, kahe- ja kolmelapseliste peredega Viira sõnul seda väiksem, mida rohkem lapsi peres kasvab. „Eeldatavasti pole see erinev ka üksikvanema perekonnast, kus enamasti üks vanematest töise sissetuleku leibkonda toob,“ märkis analüütik.

Seetõttu on sotsiaalsetel siiretel Viira sõnul oluline mõju lastega leibkondade vaesuse vähendamisele – seda eriti veel kolme ja enama lapsega paaride puhul. „Ilma nendeta oleks lastega leibkondade suhtelise vaesuse määr kaks korda kõrgem kui praegu,“ märkis analüütik. Kolme ja enama lapsega paaride puhul olevat mõju aga koguni kolmekordne.

Lisatoetuse saajate hulk jääb üha väiksemaks

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tähendas, et peab õigeks kõikide laste võrdset kohtlemist. See peab olema aga sõltumatu peres kasvavate laste arvust. „Millised muudatused ning arengud on võimalikud, see sõltub juba hetkel käimasolevatest koalitsioonikõnelustest. Minu poolt tulevad aga kindlasti ettepanekud laste võrdselt kohtlemise osas,“ rääkis minister.

Kes veel ei tea, siis lapsetoetust makstakse Eestis esimese lapse kohta 80 eurot. Kahe lapse puhul makstakse mõlema lapse kohta 80 ehk kokku 160 eurot, kolme lapsega peredes aga kahe esimese lapse kohta 80 eurot ja kolmanda lapse kohta 100 eurot. See teeb kokku 260 eurot, kusjuures rohkemate alaealiste laste puhul lisandub iga lapse kohta 100 eurot toetust. Kolme ja enama alaealise lapse puhul lisandub aga ka lasterikka pere toetus, mille suurus on kolme kuni kuut last kasvatavale perele lausa 650 eurot, seitset või enamat last kasvatavale perele aga koguni 850 eurot.

Sotsiaalministeeriumi analüütiku Age Viira sõnul kasutatakse üksikvanema mõistet peretoetuste kontekstis ka kitsamas tähenduses. „Osa ühe vanemaga kasvavatest lastest on üksikvanema lapsed perehüvitiste seaduse mõistes,“ selgitas ta. See tähendab, et lapse sünniaktis või rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puudub kanne isa kohta või on üks vanem seaduse järgi tunnistatud tagaotsitavaks. „Sellisel juhul on kuni 19-aastasel lapsel ja vanemal lisaks tavapärastele peretoetustele õigus ka üksikvanema lapse toetusele, mille suurus on alates käesolevast aastast 80 eurot.“

Üksikvanema lapsetoetuse saajate arv on viimase viieteistkümne aasta jooksul küll oluliselt vähenenud, nii et kui 2006. aastal sai sellist toetust ligemale 25 000 vanemat ja 30 000 last, siis 2021. aastal vaid 8800 vanemat ja 10 200 last. Vaevalt kahekümne aastaga on üksikvanema lapsetoetuse saajate hulk seega enam kui poole võrra kahanenud. „Nende laste osakaal kõikidest Eesti lastest on ligemale 4%. Enamik toetuse saajatest on isakandeta laste emad,“ rääkis Viira.