Sotsiaalministeerium plaanib käivitada valvekeskuse pilootprojekti, mille eesmärk oleks avada eraldi keskus, kuhu inimesed saaksid pöörduda kiireloomuliste probleemidega, mille puhul perearsti visiiti ei jõuta ära oodata, kuid EMO-sse pöördumiseks pole seisund piisavalt kriitiline. Valvekeskus peaks leevendama EMO järjekordi, kuid perearstid on mures, kust võetakse vastav tööjõud.

„Sotsiaalministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli tehtud haiglaeelse erakorralise abi analüüsis esitati valvekeskuste loomine ühe võimaliku lahendusena,“ selgitas Sotsiaalministeeriumi  tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Nikita Panjuškin, kelle sõnul on valvekeskuste kontseptsioon alles väljatöötamisel. „Valvekeskuse avamine annaks inimesele võimaluse saada ühe päeva jooksul erakorralist esmatasandi abi, st plaanivälist abi terviseprobleemi korral, mis on inimese jaoks kiireloomuline, kuid mille lahendamiseks ei ole vaja keerukamaid uuringu- ning raviviise, mida pakuvad erakorralise meditsiini osakonnad raskematele haigetele.“

Valvekeskus peaks pakkuma esmast abi sarnaselt pereõele või perearstile. Samuti peaks olema võimekus teha lihtsamaid uuringuid ja analüüse.

Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novak kinnitas, et sotsiaalministeeriumi poolt kavandatav valvekeskuste katseprojekt on igati teretulnud. „Oleme aastaid otsinud lahendusi või tuge,“ märkis ta. „Ma selle teemaga esinesin juba aastaid tagasi igasugustel koosolekutel ja tegid ettepanekud. Nüüd tõenäoliselt tänu sellele, et kiirabi järjekordade küsimused tekitasid kriisitaolist seisundit, pälvis see palju tähelepanu ministeeriumi poolt.“

„Diskuteeritakse nüüd vähemalt ja kindlasti mõju on olemas,“ lausus Novak. „Ma igati toetan ja ei arva, et kõrgema etapi haigla EMO, mis on disainitud selleks, et vastu võtta raskemas seisundis, kiiret abi vajavat patsiente, peavad tegelema täiesti tavaliste visiitidega. Hetkel see moodustab peaaegu 60 protsenti EMO tööst. Nii et kindlasti on tegu väga oodatud projektiga.“

EMO peab hetkel kõik patsiendid vastu võtma

Novaki sõnul on seda teemat ka varasemalt analüüsitud ning on jõutud järeldusele, et päris nulli pole nende EMO-sse pöörduvate patsientide arvu võimalik viia, kes ideaalis võiksid perearsti poole pöörduda. „Nende seas leidub inimesi, kellel puuduvad igasugused alternatiivid, nii et nad ikkagi peavad saama abi,“ nentis ta. „Muud võimalust neil lihtsalt ei ole. Ja see olukord sundiski meid jätkama sellega, et lubame kõigil EMO-sse pöörduda.“

Põhjuseid, miks inimesed pöörduvad perearsti asemel EMO-sse on Novaki kinnitusel mitmeid. “Mõni vajab tõesti kiiret abi ja paljudel lihtsalt puudub muu võimalus,“ märkis ta. „Alates sellest, et paljud on külas siin või elavad ühes kohas ja töötavad teises, tudengid, välismaalased. Väga palju on sellist kontingenti, kellel on abi vaja, aga puudub igasugune võimalus mujalt seda saada. Siis ainuke võimalus on EMO ja seepärast me peame seda tegema.“

Uus struktuur võimaldaks Novaki hinnangul olulisel määral vähendada EMO-de töökoormust ja võimaldaks keskenduda neile patsientidele, kes kõige kiiremat abi vajavad ja neid patsiente toob EMO-sse juba kiirabi. „Mina lähtuksin sellest printsiibist, et EMO-sse tuleb patsin kiirabiga,“ lausus ta. „Mitte seepärast, et oleks selline nõue, et kui patsient tahab EMO-sse, siis ta peab kiirabi kutsuma, aga vastupidi, et juhtum on niivõrd tõsine, et patsient vajas kiirabi ja see tuleb kohale, vaatab üle ja kui tõesti leiab, et patsient vajab edasist käsitlust haiglas, siis toob meile. Just see on see õige patsient, kellega meie EMO peab tegelema.“

Kõik muud patsiendid võiks Novaki sõnul pöörduda kõigepealt valvekeskusesse ning kui seal tõesti selgub, et inimene vajab kiiret abi, siis suunatakse ta ka kohe edasi. „Aga ma arvan, et need oleksid väga üksikud juhtumid,“ märkis ta. „Suurem mass saaks ikkagi sealt abi ja haigla EMO jääb kiirabi teenistusse.“

Praeguseks ei ole veel otsustatud, kas ja millise tervisekeskuse või haiglaga koostöös valvekeskus avatakse. Sõltuvalt mudelist võib see Panjuškini sõnul eeldada avaliku konkursi korraldamist. Vastu võtaksid eeldatavasti üld- või perearstid koostöös õdedega.

Valvekeskus ei hakka perearste asendama

Panjuškin rõhutas, et valvekeskused kindlasti ei asenda perearste. „Nendes pakutakse sündroomipõhist lähenemist, ehk keskendutakse konkreetsele ägedale probleemile,“ selgitas ta. „Perearst võtab arvesse kogu patsiendi haigusloo, lähtub raviskeemi määramisel kõikidest tema terviseprobleemidest terviklikult ja töötab patsiendi-, mitte probleemikeskselt. Valvekeskusesse pöördumine on asjakohane ainult kindla järsku tekkinud tervisemure korral ja eeskätt just siis, kui perearstikeskusesse ei saa pöörduda, kuid ka nõuandeliinist ei piisa. Näiteks kui tervisemure ilmneb õhtupoolsel ajal ja ilma vastuvõtuta ei saa kohese ravi vajaduses kindel olla või haigus võib ägeneda.“

Panjuškin nentis, et juba praegu ei oska inimesed alati teha õiget otsust, kuhu pöörduda, kas perearsti poole või EMOsse, seega nõuab lisavõimaluse tekitamine teavitustööd. „On ilmne, et valvekeskuse loomisega peab tekitama ka eeltriaaži võimaluse: see võiks olla infotelefon, kust saab suunised, veebirakendus, kust saab suuniseid pärast kiiret sümptomite kirjeldamist, või mõni muu teejuht,“ kirjeldas ta võimalikke variante. „Pilootprojekti üksikasjad ei ole veel otsustatud ja seetõttu ei ole praegu veel võimalik prognoosida ka teenuse mahtu.“

Selleks, et EMO-de koormust alla tuua, peaks Novaki hinnangul uus rajatav valvekeskus või valvekeskused suutma ööpäevas Tallinna peale ära teenindada umbes 200-300 patsienti. „Esialgu kindlasti sellist suurt voolu ei saa kohe ära teenindada, kuna ressursid on piiratud,“ nentis ta. „Hetkel ma ei kujuta ette kust leitakse nii palju meedikuid selleks, et käsitleda nii palju haigeid, aga millestki tuleb alustada. Tuleb seda projekti arendada ja tasapisi hakata EMO-st neid patsiente ümber suunama.“

Suur hulk küsimusi ootab lahendust

Perearst ja perearstide seltsi juht Le Vallikivi on seisukohal, et plaanitavast valvekeskuse katseprojektist võiks asja saada, aga vaid juhul kui seda ei tehta olemasolevate ressursside arvelt. „See peab olema hästi läbi mõeldud,“ rõhutas ta. „Eriti nendes tingimustes, kus meil on 20 aastat kestnud perearstikriis, mis järjest süveneb – meil on puudu 100 perearsti. Kui see kättesaadavuse tagamine ei tule tavatöö arvelt, et siis on see seda vaeva väärt.“

„Aga sellele peavad eelnema väga selged ühiskondlikud kokkulepped, et mis see on, kus see on ja mismoodi inimesed sinna lähevad,“ lausus Vallikivi. „Kui selliseid kokkuleppeid ei ole, siis kahjuks ma kardan, et ühe ukse juurde tegemine ei muuda seda asjaolu, et inimesed ikka kipuvad sattuma valel ajal valesse kohta.“

Vallikivi sõnul on hetkel veel õhus palju küsimusi. „Kas inimene peab õppima neli aastat perearstiks, et selles keskuses töötada või piisab selleks ka õe või üldarsti pädevusest, kas me tahame reformida oma nimistu-põhist süsteemi, mida me ilmselt ei taha, kas inimesed, kes pöörduvad rohelisteks või sinisteks klassifitseeritud terviseprobleemidega töö ajal EMO-sse, peaks nüüd pöörduma valvekeskusesse või ikkagi proovima oma perearstiga ühendust võtta, kas sinna valvekeskusesse peaks olema mingi eelnev suunamine, kas valvekeskus peaks toimima ka töö ajal või ainult töövälisel ajal ja nädalavahetustel,“ loetles ta.

Kõigi nende küsimuste juures on Vallikivi sõnul vaja kõigepealt poliitilist otsust, mis peaks tulema sotsiaalministeeriumilt, aga vaja on kindlasti ka ekspertide vahelist läbirääkimist. „Koostöö toimib erinevate institutsioonide vahel igapäevaselt, aga valvekeskuse küsimuste osas pole meid veel kaasatud,“ nentis ta.

Vallikivi hinnangul on oluline paika panna ka kuhu selline valvekeskus tuleb. „Selles mõttes, et kas see on kuskil haigemaja juures, kus on ka diagnostilised võimalused olemas või see on kuskil sootuks eraldi,“ selgitas ta. „Viimasel juhul ei oleks sellel võib-olla väga sügavat mõtet, kui sul on ainult kuuldetorud ja mingisugused väga tagasihoidlikud diagnostikavahendid. Saatan peitub detailides.“