“Meil on vaja efektiivset ja asjakohast seadusandlust, mis võtab näiteks perevägivalla puhul arvesse kuriteoliigi spetsiifikat, kaitseb ohvreid taasohvristamise eest ja julgustab neid ka abi otsima. Ilma sellise seaduseta on põhjust arvata, et meie esikoht lähisuhtevägivalla levikus jääb Euroopa tipus ka jääb püsima,” rääkis Eesti Avatud Ühiskonna Fondi juht Iiris Pettai pere- ja lähisuhtevägivalla olukorrast ja selle parandamisest Eestis.

Eesti on perevägivalla osas Euroopa esinumber. Tegemist on tõsiste tagajärgedega kuritegevusega, mille hind aastas on 116,5 miljonit eurot. Spetsialistide sõnul on riigil vaja olukorra parandamiseks vägivallajuhtumitesse otsustavamalt sekkuda ja nendega efektiivsemalt tegeleda. Ühe olulise probleemina osutatakse muu hulgas sellele, et siiamaani proovitakse lähisuhtevägivalla ohvreid ja selliste tegude toimepanijaid lepitada, hoides niimoodi koos düsfunktsionaalseid perekondi ja põhjustades kannatanute taasohvristamist.

“Taoline praktika pole aidanud lähisuhtevägivalda üheski Euroopa riigis ohjeldada,” rääkis Eesti Avatud Ühiskonna Fondi juhataja Iiris Pettai täna toimunud arutelul, kus keskenduti sellele, mil viisil on tagatud naiste- ja lastevastase vägivalla tõkestamiseks mõeldud Istanbuli konventsiooni eesmärgid ja nõuded. Kui vägivaldsete perede lepitamist peetakse üldiselt halvaks praktikaks, siis sellise olukorra mõistliku lahendusena osutas Pettai hoopis ohvrite kohest kaitse alla võtmist ning vägivaldsest sõltuvussuhetest väljumiseks ja iseseisvaks toimetulekus toetuse andmist. “Just see on lahendus vägivalla lõpetamiseks, mitte aga vägivallatseja ja tema ohvri lõputu kooshoidmine. Praegu on kogu ohvriabisüsteem keskendunud seevastu sellele, et kui me neid tegusid ära hoida ei saa, siis proovime vähemalt aidata ohvrit selles raskes olukorras. Paraku ei anna selline suhtumine häid tulemusi.”

Seksuaalvägivalla juhtumite menetlemine on vähe levinud

Istanbuli konventsiooniga liitus Eesti juba 2018. aastal. Möödunud aastal külastasid meid ka väliseksperdid, kes uurisid, kui hästi on konventsiooni meie riigis seni täidetud ja selle toimimist edendatud. Olukorda hinnanud välisekspertide sõnul on meil konventsiooni rakendamiseks küll päris head seadused, ent erinevatel põhjustel ei suudeta neid seadusi sageli ellu viia ega rakendada.

“Üks selline teema on näiteks seksuaalne ahistamine,” rääkis Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anne Kruusement. “Eesti on üle võtnud direktiivi, mis keelab seksuaalse ahistamise töökohal. Keelatud on ka seksuaalne ahistamine kui soolise diskrimineerimise vorm. Sellele vaatamata ei kasuta kriminaalõigussüsteem neid seadustes olevaid võimalusi piisavalt ära. Teemaga kokku puutuvaid spetsialiste tuleb rohkem julgustada, et neid asju ikkagi tõhusalt menetletaks nii töökohal kui väljaspool, arvestades karistusseadustikku ja ka tsiviil- ja distsiplinaarmenetlusi.”

Kruusementi sõnul on rahvusvahelise ekspertide komisjoni sõnul mitmeid vajakajäämisi ka seksuaalvägivalla uurimises ja vägivallatsejate süüdimõistmises. “Tuleb paremini tagada, et prokuratuurid kasutaksid kõiki võimalikke meetmeid – sealhulgas kriminaalkuriteo vormi – pakkumaks kõigile seksuaalvägivalla ohvritele vajalikku abi. Meil on olemas õiguslik baas selleks, samuti protseduurilised reeglid, ometi on nii seksuaalvägivalla kui teiste naistevastase vägivalla juhtumite menetlemine üsna vähe levinud,” rääkis Kruusement.

Miks lähisuhte ja perevägivalla ohvrite abistamiseks mõeldud seaduseid piisavalt ei rakendata, seda on Kruusmenti sõnul raske täpselt öelda. “Mõnel juhul pole näiteks piisavalt tõendeid, miks kohtunik üht või teist otsust ei langeta ja probleemid lahendusi ei leia. Seepärast analüüsime hetkel ka erinevaid põhjuseid ja kogume infot näiteks selle kohta, kuidas lähenemiskeeldu taotletakse ja mis on selle taotlemise kogemused ning takistused. Käimasoleva uuringu tulemused selguvad suveks. Peale seda on seaduste ebapiisava rakendamise põhjused loodetavasti natukene selgemad.”

Positiivse poole pealt toonitasid olukorda hinnanud väliseksperdid aga seda, et meie kriminaalkohtud on menetlenud arvukalt naistevastase digitaalselt toimunud ahistamise juhtumeid. See polevat sugugi mitte igas riigis samamoodi. Ühe näitena sellistest juhtumitest toodi partneri või endise partneri jälitamine laste jälgimiseks mõeldud pildipõhise seadmega. Ka ollakse rahule meie seksuaal- ja soolise võrdõiguslikkuse teemalise haridusega nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Ülikoolides ja spetsialistide seas peaks väljaõpet aga parandama, nagu kõlas ka üks Eestile antud hinnangu soovitustest.

Koolides tuleb sisse viia perevägivalla kursused

Ehkki välisekspertide sõnul on meie seadused küll head, ent nende rakendamine ebapiisav, siis leiavad teemaga töötavad kohalikud spetsialistid, et täiendada tuleks ka Eesti seadusandlust. Seaduste täiendamise vajadusele osutab ka välisekspertide hinnangule tehtud, mille koostamist juhtisid Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi spetsialistid.

“Meil on vaja efektiivset ja asjakohast seadusandlust, mis võtab näiteks perevägivalla puhul arvesse kuriteoliigi spetsiifikat, kaitseb ohvreid taasohvristamise eest ja julgustab neid ka abi otsima,” vahendas variraporti koostamist juhtinud Iiris Pettai lähisuhte- ja perevägivallaga tegelevate spetsialistide valdavat seisukohta. “Ilma sellise seaduseta on põhjust arvata, et meie esikoht lähisuhtevägivalla levikus jääb Euroopa tipus ka jääb püsima. Oleme nimelt üks väheseid Euroopa riike, kus efektiivset ja asjakohast seadusandlust perevägivalla kohta veel pole.”

Pettai sõnul ei arvestata lähisuhtevägivalla puhul selliste tõsiasjadega nagu näiteks ohvri ja vägivallatseja elamine samal elamispinnal. Samuti sellega, kui vägivallateo toimepanija on ohvri sugulane või vägivald leiab aset korduvalt. “See kõik annab väärkohtlejatele võimaluse süüdismatult ja karistamatult tegutseda,” rääkis Pettai. “Nii on karistamine kuritegude suurust arvesse võttes pigem tinglik, piirdudes reeglina kriminaalse hukkamõistu, lepitamismenetluse, trahvi ja üliharva ka lühiajalise vanglakaristusega. Sellest pole paraku perevägivalla ohvritele ja vägivallakuritegude ära hoidmisel piisavalt abi.”

Lisaks seadusandluse parandamisele ja vägivaldsete suhete lepitamispoliitika lõpetamisele leidsid spetsialistid, et meie ohvriabisüsteem peaks olema hoolivam. “Kõik ei julge praegu oma murega ohvriabisse või mujale asjaomasesse instantsi pöördudagi,” rääkis Pettai. “Oluline on aga see, et kõik vägivalla ohvrid kindlasti abi otsiksid, olles kindlad, et neid ei jäeta väärkohtleja meelevalda. Empaatiline, sõbralik, mõistev ja toetav suhtumine peab olema normiks. Ja kindlasti ei tohi inimest tema väärkohtlejaga sunniviisiliselt lepitada.”

Variraportis toonitati ka seda, et spetsialistide ja ametnike väljaõppesse tuleks ka kõrgkoolides sisse viia soolise võrdõiguslikkuse ja perevägivalla baaskursused. Tagada tuleks see, et kui näiteks advokaat, meditsiinitöötaja või tulevane õpetaja ülikooli lõpetab, siis oleks ta sellise kursuse juba läbinud ja nende teadmistega ka kursis. Lisaks leiab küsitletud spetsialistide enamus, et kodanikuühendustel peaks olema enam kontrolli selle üle, mis näiteks naiste tugikeskustes või mujal selles valdkonnas toimub.

Kokkuvõtteks toonitas Pettai, et Eesti peaks Istanbuli konventsiooni rakendamisega julgemalt ja jõulisemalt edasi minna. “Olukorra muutmiseks on riigil vaja otsustavalt sekkuda vägivalla juhtumitesse ja olukorra lahendamisel efektiivsemalt tegutseda,” kinnitas Pettai.