„Pöördusin ka lastekaitse poole, aga kuna koolijuht väitis, et hoopis mina olevat oma poega väärkohelnud, siis alustati uurimist minu, mitte lapse kallal vägivallatsenud isikute suhtes,“ rääkis Anna koletust ebaõiglusest, mis talle ja tema koolikiusamise ohvriks sattunud pojale osaks sai.

Kui kiusamine leiab aset kooliseinte vahel, siis on kooli juhtkonna vastutada, et selline asi ei jätkuks. Seaduse järgi on koolidel kohustus tagada õpilastele heaolu ja turvalisus, aga millegipärast ei suudeta seda eesmärki saavutada. Statistika andmetel on koguni iga viies laps Eestis koolikiusamist kogenud. Samal ajal möönavad nii koolijuhid kui politseiametnikud, et nende käed jäävad sellistel puhkudel liiga lühikeseks – seda kinnitavad ka laste ja nende vanemate poolt läbi elatud lood.

„Üks hoidis mu last kaelast kinni, et ta ei saaks vastu hakata – teised kaks tagusid teda üle kogu keha,“ kirjeldas lapsevanem Anna oma poja kogemust, kusjuures kiusama hakati last kohe esimese klassi alguses. Lisaks pidevale füüsilisele vägivallale alandati ja mõnitati Anna poega ka muul moel, kuni asi läks nii hulluks, et naine andis asja peale eriti räiget kallaletungi, mida ka õpetajad pealt nägid ja lapse aitamata jätsid, politseisse. Sealt aga öeldi, et kuna füüsilist vägivalda kasutanud lapsed on alles sedavõrd noored, vaid esimese klassi kasvandikud, siis ei saa neid ka füüsilise ega vaimse väärkohtlemise eest vastutusele võtta. Asjast teavitati küll vanemaid, need aga eitasid süüdistusi. Lõpuks tegi Anna avalduse kooliõpetaja kohta, kes oli samuti lapse väärkohtlemises osalenud, väänates ta käed selja taha ja talutades teda niimoodi mööda kooli ringi, aga sellegi asja puhul ei saanud politsei midagi teha – nimelt läksid salapärasel põhjusel koolist kaduma kõik videolindistused, mis intsidendist tunnistust andsid.

„Pöördusin ka lastekaitse poole, aga kuna koolijuht väitis, et hoopis mina olevat oma poega väärkohelnud, siis alustati uurimist minu, mitte lapse kallal vägivallatsenud isikute suhtes,“ rääkis Anna koletust ebaõiglusest, mis talle ja ta lapsele osaks sai. Kõnealuses koolis käis laps kokku vaid kuu aega, olles tänaseks kooli vahetanud. Küll on laps toimunust tugevalt traumeeritud. Samuti tema ema, kes peab siiani unerohutablette võtma, et üldse magada saaks. Sarnaseid asju on Anna sõnul läbi elanud aga paljud teisedki lapsevanemad, kusjuures abi leida on tihtipeale väga raske.

„Kui hakkasin Facebook´i kaudu otsima, kelle last veel niimoodi on kiusatud, siis selgus, et paljudel juhtudel pole lapsevanemad koolilt, politseilt ega lastekaitselt abi leidnud ning on oma murega täiesti üksi jäänud,“ nentis Anna.

Pöörduda tuleb enne kui hilja

Politsei- ja piirivalveametist mööndakse samuti, et õigupoolest jäävad järelvalveorganite käed selliste juhtumite puhul pigem lühikeseks. „Kõige karmim karistus, mida koolikiusamise eest määrata saab, on väärteo korras määratav rahatrahv kuni 1200 eurot,“ selgitas piirkonnapolitseinik Eero-Erkki Jõumees. „Kriminaalkuriteo puhul saadame info juba prokuratuuri ja nemad tegelevad sellega siis edasi.“

Koolikiusamine kvalifitseerub väärteoks siis, kui kelleltki on midagi ära võetud, tema asju kahjustatud või siis tekitatud talle kehalisi vigastusi. „Verbaalse solvamise ja vaimse vägivalla puhul saame samuti nii-öelda leebel kujul sekkuda – teha vestlusring, otsida konfliktile lahendust ja muud sellist,“ rääkis ta. Rahatrahve määratakse Jõumehe sõnul ülepea harva, sest pigem üritatakse konflikti ikkagi lahendada ja olukorrast üle saada.

„Minu hinnangul lepitused enamasti ka toimivad,“ kinnitas Jõumees. Tema sõnul korraldatakse konflikti puhul ümarlaud, kuhu kaasatakse nii lapsed kui nende vanemad, koolipersonal ja ka politsei ning üritatakse tekkinud olukord läbi rääkida ja sellele lahendusi leida. „Füüsilisi konflikte tuleb koolides ette üsna sageli, aga millegipärast antakse neist teada üha vähem,“ nentis Jõumees.  Tema sõnul lähebki olukord kõige keerulisemaks siis, kui sellest liiga hilja teada antakse. „Kõige parem oleks, kui meie poole pöördutaks juba esimeste solvangute ja konfliktide puhul – siis on ehk veel võimalik midagi ära teha, et olukorra eskaleerumist ära hoida,“ märkis ta. Hiljem, konflikti süvenedes ja väärkohtlemise lumepalli kasvades olevat sekkumine ning olukorra nö ümber pööramine juba raskem.

„Koolikiusamine on väga tõsine probleem, aga politsei käed jäävad selles asjas üldiselt üsna lühikeseks,“ rääkis Jõumees. „Meil on küll teatud protseduurid, mis tehakse, aga peale seda peaksid konfliktiolukorra edasise ära hoidmisega tegelema ikkagi kool, lapsevanemad ja lastekaitsjad.“

Kurnatud õpetajad ei suuda lapsi aidata

Tallinna kunstigümnaasiumi direktori Mari-Liis Sultsi sõnul on peamine koolis aset leidev kiusamise vorm ikkagi vaimne kiusamine. „Kiusajad on tavaliselt hea õppeedukusega, nutikad lapsed,“ rääkis ta. „Kümneks päevaks koolist eemaldamine ei mõjuta neid suuremat. Küll aga võib mõjuda see, kui kooli kutsutakse nende vanemad ning nad peavad oma ema ja isa, samuti kiusatud osapoole ja tema vanematega koos ühes ruumis istuma ning üles tunnistama, mida nad täpselt tegid. Eriti hea on, kui sündmusest on olemas ka näiteks mobiiltelefoniga salvestatud pildid, nii et nad ei saa tagasi ajada ja peavad oma teod üles tunnistama. Peale seda saame juba edasi vaadata, kuidas edasi käituda ja mida omavahel kokku leppida.“

Koolidirektori sõnul on esmaseks asjaks selliste lugude märkamine ja nende tõstatamine. „Kui keegi sellest ei räägi ning õpetajad samuti juhtumeid pealt ei näe, siis ei saagi ju midagi teha,“ rääkis Sults. Mõnikord annavad asjast teada ka kaasõpilased, keda teise kiusamine häirima hakkab ning kes otsustavad sekkuda. „Meie põhiline kiusamisega tegelemise vorm ongi vestlus. Kõigepealt alustame konflikti lahendamist õpilaste endi vahel, seejärel teavitame e-kooli kaudu ka lapsevanemat ning seame paika edasise tegevusplaani. Kui sellest abi pole, siis toimub juba tõsisem vestlus, kuhu kaasatakse ka mõlema osapoole lapsevanemad.“

Sultsi sõnul on kiusajate vanemate hoiakud erinevad. Raskem on olukord siis, kui leitakse, et kiusamine ongi lapsepõlve lahutamatu osa ning see tuleb lihtsalt üle elada. Teine peamine vanemate poolne reageering on kaitsva hoiaku võtmine, väites, et nende laps küll midagi sellist teha ei saanud. „Teisest faasist saab üldiselt juba paari vestlusega läbi. Aitab ka see, kui tegu on jäänud otse kaameralindile ning lapsevanemale saab näidata dokumenteeritud tõestust.“

Tallinna kunstigümnaasiumis on kõik ruumid peale klasside ja tualettide kaameratega kaetud. See tekitab aga omakorda uusi probleeme, kuna õpilaste poolt leitakse üles need kohad, kuhu kaamera valvas silm ei ulatu, ja hakatakse just neist paikades kiusamisega tegelema. „Lahendus on ikkagi see, et me märkame asju ja räägime neist rohkem,“ rõhutas Sults. „Ka õpetajatele tuleb anda enam infot, samuti jõudu ja võimalust probleemidega tegeleda. Praegusel hetkel on õpetajad väga ära kurnatud – esmalt oli koroona ja distantsõpe, nüüd käib sõda ja mured on veelgi tõsisemad. Ükski õpetaja ei suuda praegu anda endast sada protsenti oma õpilaste toetamiseks, kuna nad ise pole samuti omadega kuigi heas kohas.“

Koolidirektoriga nõustub ka Lastekaitse liidu koordinaator Aleksandra Munts-Avajõe. „Koolikiusamise vähendamisega seoses olekski meie sõnum riigile, et õpetajate tugisüsteem peab olema terviklik,“ rääkis ta. Haridustöötajate viimatise uuringu järgi tunneb lausa 92% õpetajatest, et nad on läbi põlenud. 24% tunneb end pidevalt kurnatuna ja üle 60% mõtleb töö vahetamise peale. „Meil on suur hulk õpetajaid, kes vajavad tugisüsteemi, aga riik pole selle loomiseks midagi teinud,“ rääkis Munts-Avajõe. „Hetkel töötavad meie lastega õpetajad, kes vajavad ka ise abi. Nad ei saa last aidata, sest nad on ka ise hädas. Seepärast peab riik panema rohkem rõhku sellele, et luua õpetajatele terviklikku tugisüsteemi. See on üks lahendustest, mida me riigile ka koolikiusamise probleemi lahendamiseks oleme pakkunud.“

Lastekaitse liidu koordinaatori sõnul pöördutakse nende poole koolikiusamise juhtumitega üldiselt vaid üks-kaks korda kuus, aga kui võtta, et antud organisatsioon on enamasti viimane õlekõrs, mida lapsevanemad abi leidmiseks kasutavad, siis on seda rohkem kui küll. „Koolikiusamise puhul pöördutakse enamasti kõigepealt klassijuhataja, siis spetsialistide, lõpuks aga koolidirektori poole. Kui sealt abi ei leita, siis tullaksegi juba omavalitsuse lastekaitsespetsialistide ja haridusameti jutule kuni politseini välja. Olemas on ka lasteabi telefon, kuhu lapsevanemad samuti pöörduvad. Seepärast on need lood, mis lõpuks meie liiduni jõuavad, juba äärmiselt koledaks muutunud olukorrad, kus lapsevanemad on juba kõigist teistest olemasolevatest struktuuridest abi otsinud, aga ei ole seda ka leidnud.“

Nii rääkis Munts-Avajõe alles eile oma lauale jõudnud juhtumist, kus tal ei jäänud üle lapsevanemale muud soovitada, kui koolist, kus tema last kiusati, lihtsalt põgeneda. „Kui kiusamine on juba neli aastat toimunud ning täiskasvanud pole suutnud midagi ette võtta, siis muud tõesti üle ei jää,“ nentis ta.

Kiusamine sünnib hüljatusest ja traumast

Kirjanik Sass Henno sõnul on meie ühiskond hetkel kohas, kus puudub informatsioon ja teadmised selle kohta, miks lapsed ülepea niimoodi käituvad. „Ometi on see vastus olemas juba mitmete traumaterapeutide teadmistes, samuti osade lapsepsühholoogide töölaudadel,“ märkis Henno. „Teiste suhtes vägivaldselt, kontrollivalt, hirmu või emotsiooni esile kutsuvalt hakkavad käituma pigem need lapsed, kellel on mingisugune hingehaav. Ma ei taha nüüd uhhuusse-kalduda ja kasutada hingehaava mingisuguse abstraktse mõistena, aga need on lapsed, keda on füüsiliselt väärkoheldud. Tuntud on ju need isad, kes ütlevad lapse probleemsest käitumisest rääkides, et no tõesti – hea, et te mulle sellest rääkisite, nüüd ta alles kodus saab. Paneme ta korralikult paika ja enam seda käitumist ei ole. Kahjuks võib just see olla põhjuseks, miks selline käitumine ülepea on tekkinud.“

Samas kinnitab kirjanik, et kui mõni laps teisi kiusab, siis ei saa alati ka lapsevanemat süüdistada.  „See ei pruugi olla kodu – see võib olla ka treener, vanaema juures elav naabripoiss või hoopis mujalt saadud kogemus. Kodus võivad olla aga kaks väga intelligentset ja emotsionaalselt sidusat vanemat, kes ei ole sellegipoolest märganud, et laps on saanud kusagilt koduvälisest keskkonnast trauma. Lapsed võivad olla väga head saladuste hoidjad – kas või sel põhjusel, et nad ei taha oma vanemaid enda hädadega emotsionaalselt koormata.“

Teisalt toonitas Henno, et nii öelda rasket lapsepõlve ei saa hakata ka ettekäändeks tooma, et väärkohtlemise ohvreid kõrvale lükata ja tühistada. „Maailma vanglad on täis inimesi, kellel on raske lapsepõlv – samas, kõik need, kellel on olnud raske lapsepõlv, ei ole siiski vanglasse sattunud. Me peame kindlasti suhtuma teist inimest kahjustavasse käitumisse nulltolerantsiga – see peaks olema ühiskonna üks baaspõhimõtetest ja puudutama kõiki vägivallakuritegusid, olgu selleks siis füüsiline väärkohtlemine, isikuvastased kuriteod või seksuaalvägivald. Samuti peame suhtuma psühhoterrorismi ehk vaimsesse vägivalda nulltolerantsiga.“

Henno sõnul ei maksa probleeme otsida seadusandlusest või konkreetsetest ametnikest, vaid küsimus on ikkagi üldisem ja juured ühiskonnas endas. „Me ei saa peituda selle taha, et meil on kas liiga leebed või ranged karistused, sest näeme lugusid mõlemalt poolt – ka selliseid, kus seadused küll lubaksid kurjategijat karistada, aga sellegipoolest ei juhtu midagi ja isikuvastaste kuritegude toimepanijad lähevad naerulsui kohtutest minema. Ei saa alati öelda, et seadused on halvad – pigem tundub, et otsitakse põhjendust sellele, miks mitte midagi ei tehta.“

Kirjaniku sõnul tuleks vanemlikke oskuseid ja sellega kaasnevat vastutust hakata juba maast madalast õppima, et ei tekiks emotsionaalselt hüljatud ja traumeeritud lapsi, kes siis omakorda sellest tulenevalt koolides teisi kiusama hakkavad ning sellega tekkinud vägivallaringi laiendavad. „Karistus peaks olema pigem reaktsioon olukorrale – näiteks peab kiusajast lapse perekond käima läbi Gordoni perekooli programmi, kui ta tahab näiteks tulumaksu tagastust veel kunagi saada. Kui vanemate teadlikkus ega ühiskonna suhtumine ei muutu, siis pole ka koolikiusamisest väljapääsu.“