«Kui me peame kõike äärmiselt kiiresti, optimeeritult ja efektiivselt tegema, kas me oleme siis vaimustunud – kas meil jagub kirge?» mõtiskleb Kadrioru Saksa gümnaasiumi direktor Imbi Viisma, kes on koolijuhi ametit pidanud viimased 13 aastat. 

Viisma ütleb intervjuus, et õpetajatel on suur töökoormus, sest kogu aeg tuleb ülesanded juurde. “Õpetajad on väsinud ja palgatõus seda ei korva,” lausub ta.

Kuulute Eesti haridusjuhtide ühendusse ja hiljuti oli teil kokkusaamine Pärnus. Mis sealt kõlama jäi?

Olulise sõnumi tõi välja Tallinna ülikooli rektor Tõnu Viik, kes ütles: õppimisest tuleb vaimustuda. Võti on vaimustuse kordumises. Kas me ikka teeme/õpime kõike vaimustusega? Täna me korraldame oma elu, et kõik oleks efektiivsem. Kas efektiivsus loob baaspinna, mida me tegelikult ootame – õnnelikud inimesed? 

Teine kõlama jäänud sõnumiga esineja oli välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov, kelle mõte mind samuti kõnetas: juht peab olema vaimustunud ja veenev. Siit tulen tagasi Tõnu Viigi öeldu juurde: kui me peame kõike äärmiselt kiiresti, optimeeritult ja efektiivselt tegema, kas me oleme siis vaimustunud – kas meil jagub kirge? Ma arvan, et mitte.

Mis on praegu kõige põletavamad probleemid hariduses?

Õpetajate suur töökoormus, sest kogu aeg tuleb ülesanded juurde. Et õpetaja saaks nautida – aga ma ei ütle, et nad ei naudiks – ning nautides vaimustuda, peaks õpetajate töökoormus olema väiksem. Lisatööd on kogu aeg juurde tulnud ja see ei ole kasuks. 

Õpetajad on väsinud ja palgatõus seda ei korva. Kui öeldakse, et koolijuht planeerib koormust, saab seda planeerida ju ainult rahakoti järgi. Kui rahakott ei võimalda õpetajate koormust vähendada, on täpselt nii nagu on. Meil ei ole enam õpetajaid valida, ja seda enam peaks kõige suurem fookus olema õpetajate järelkasv. Me ju teame tänase töömaailma trendi, ja noore inimese mõtted on väheke teistsugused kui meie mõtted omal ajal kooli tööle tulles. Noor tahab proovida mitmeid ameteid ja leida elus oma koha – ega siis muidu ei räägita elukestvast õppest.

Millised on tänapäeva noored ja lapsed võrreldes teie kooliskäimise ajaga?

Noored ja lapsed ei muutu, nemad on täpselt samasugused nagu olime meie omal ajal. Muutunud on maailm, infoväli meie ümber, ja see muudab inimesi. Ei olnud ju internetti too aeg kui meie lapsed olime, ei olnud võimalust maailmas ringi vaadata – me olime hoopis teises ruumis. See ongi erinev. Mäletan esimest mobiiltelefoni, mida kanti kastiga kaasas ja nüüd on igal lapsel nutitelefon taskus! Lapsed ja noored ei ole muutunud, võimalused on muutunud. Infotulv ja info läbi selekteerimine teebki elu teistsuguseks. Lastele meeldib ikka mängida liivakastis ja 1. septembril esimesse klassi tulles on ta õnnelik.

Mis teeb kooli juhtimise juures rõõmu?

Loomulikult lapsed! Ja kolleegid. Õpetajaamet on nii loov, et kui sa armastad seda, mida sa teed, annab see tiivad ja võimaluse lennata. Koolijuhi amet on täpselt sama: toetada kooliperet ja leida võimalusi, ja see annabki koolijuhile tiivad, et lennata. Ma ütlen lõpuaktusel 12. klassile alati: ärge unustage unistamast, sest kõik unistused kipuvad täide minema.

Milline on tänapäeva koolijuhi roll?

Mitte lasta argielul end maha tampida. Koolijuhil on oht sukelduda tööülesannete sisse nii, et nägemine ja märkamine jäävad ahtaks. Siis ongi vaja vahepeal ennast nii-öelda raputada, et sa jälle näeksid enda ümber toimuvat ja saaksid visiooni, kuidas ja kellega edasi. Selles mõttes on haridusjuhtide aastakonverents alati hea raputuse koht – see paneb mõtlema teise nurga alt.

Kaua olete koolijuhina töötanud?

13 aastat. Selles koolis olen ma väga kaua olnud – juba eelmisest sajandist.

Olete õppinud juhtimist natuke aega ka pangas. Mida seal nähtu teile koolijuhi tööks andis?

Osalesin eelmisel kevadel haridusjuhtide praktikaprogrammis, mille raames olin LHV pangas kolm kuud praktikal. Olin esimest korda äriettevõttes, seni olen kogu aeg olnud haridusega seotud. Kogemus oli uudne. Kuigi ega koolielu ja pangatöö nii väga erinegi, õppisin vaatama teise pilguga. Õppisin näiteks, kuidas töötajaid võimestada ja leida uusi juhtimishoobasid, ehk võimaluste erisusi ja võimalusi kohandada erisusi kooli konteksti. Näiteks püüame juurutada uut tagasisidestamise võimalust, mis puudutab personali. Meil on suur kool: 140 töötajat ja 1204 õpilast.

Kui palju on õpetaja roll ajas muutunud? Valmis faktide tuupijast ja nurka panijast rohkem suunajaks ja sõbraks …

Me kõik õpime iga päev midagi uut, ja ega õpetaja amet teistmoodi ole. Tulevik toob kogu aeg rohkem tehnoloogiat, mis tähendab, et õpetaja ei ole ainult lektor klassi ees, vaid see, kes aitab otsida õiget teerada. Täna on õpetaja pigem juhendaja, kuid õpetaja ei saagi praegu enam kõike teada, sest infotulv on nii suur, et ta ei suuda ega jõua kursis olla, mida maailma infokanalid pakuvad.

Haridustöötaja elu on pingeline ja raha selle eest eriti ei saa. Mis paneb seda tegema?

Armastus laste ja oma eriala vastu, samuti missioonitunne. Ei ole võimalik olla koolijuht, kui sa ei taha maailmas midagi paremaks muuta.

Ühelt poolt nõutakse õpetajalt väga palju ja räägitakse tihti, et nad ei ole tasemel, ei oska koolikiusamist ära hoida jne. Teisalt on neil tihti ülekoormus ja ka kodus ei pääse nad tööst. Kuidas leida siin kompromiss?

Meil kõigil on oma tööaeg, millal oma tööülesandeid täidame. Ülekoormus tekibki, kui näiteks aineõpetajatel on palju erinevate lendude klasse, mis tähendab tundide suuremat ettevalmistust. Kuna meie koolis ei ole esimesest kuuenda klassini hindeline, vaid sõnaline tagasisidestamine, on seegi õpetajatele suur töö. Otsime pidevalt parimaid lahendusi, et tagasiside oleks vanematele paremini arusaadav ja õpetajatele mõistlikult teostatav.

Milline on tänapäevane ja põnev tund, kuidas peaks õpetaja oskama tundi huvitavalt anda?

Kirega oma asja tegevate ja erinevaid võimalusi sisse toovate õpetajate tunnid on alati põnevad. Kuna me oleme ka „Liikuma kutsuv kool“, lisandub liikumistegevusi, aga ka näitlikustamist. Kui õpetajad klassi ees säravad ja klassiga toimub dialoog, on need tunnid vaimustavad. Selliseid vahvaid õpetajaid meie majas jagub.

Kas tundide kvaliteet oleks parem, kui meil oleks võtta noori särasilmseid õpetajaid, kes jaksaksid veel oma tööd teha? Vanadel on hindamatud kogemused, kuid paraku on nad ka kõige rohkem tüdinud…

Õpetajad on samuti inimesed – nemadki unustavad aeg-ajalt mingeid detaile ega anna õigeaegselt teada, mille peale saabuvad väga pahased kirjad. Viimaseid kipuvad õpetajad võtma väga isiklikult – mitte oma ameti, vaid inimlikust seisukohast. See põletab nad läbi ja siis ongi noor õpetaja kolme aasta pärast kibestunud. Sellepärast tuleb kõiki inimesi hoida. Et õpetajal särtsu ja rõõmsameelsust jaguks, oleks tore kui vanemad märkaks ja kiidaks oma laste õpetajaid. Seda on väheks jäänud. Ei loe, et paar korda aastas toimub mõni tunnustusüritus, tegelikult ootab õpetaja tänu oma õpilastelt ja märkamist nende vanematelt. Kõik tema lapsed, kes klassis on, tulevad mõttes õpetajaga koju kaasa – ta ei jäta neid ukse taha. Kui on suure südamega õpetaja, on tal mälus ja mõtetes kõik lapsed, keda ta kunagi on õpetanud. Seega tahaksin südamele panna: märka inimesi enda ümber ja ole tänulik neile, kellega sa koos oma teed käid.

Kui suur probleem on õpetajaskonna vananemine ja mis see kaasa toob? Millega peab koolijuht seejuures arvestama?

Õpetajaskonna vananemine on riiklik teema ja iga haridusminister kordab, et sellega tegeletakse, ent olukord ei ole paremaks läinud. Sel aastal võetakse õpetajaõppesse rohkem tudengeid vastu, kuid see ei korva lünka, mis on tekkinud ja veel karmimalt tekkimas. Küll aga on hästi palju ümberõppijaid – mõne teise kõrgharidusega inimesi, kes on tulnud kooli õpetajateks ja leidnud, et see amet sobib. Koolijuht peab muidugi arvestama, et neil ei ole kvalifikatsiooni ja see teeb näiteks mõne sihtotstarbelise toetuse kasutamise keerulisemaks.

Kuidas saada noori rohkem õpetajaks õppima ja kooli õpetajana tööle?

See on miljoni dollari küsimus! Üks asi on õppida, teine asi ka kooli tööle tulla. Väga paljud noored, kes õpetajaõppe lõpetavad, tegelikult kooli ei tule, vaid lähevad tööle kuskile mujale. Töö koolis on intensiivne ja kõik ei ole selleks valmis. Võib-olla ongi vaja veel kasvada, et kooli tööle tulla? Õppemahud on suured, tundide koormused on suured ja hoovad, kuidas noort õpetajat parimal viisil toetada leiutab iga kool ise. Kindlasti mängib suurt rolli palk. Kas alati leitakse kooli poolt kõige mõistlikumad võimalused toetamiseks?

Kui suur peaks olema õpetajate keskmine palk?

Äärmiselt keeruline on õpetaja palga teemal rääkida, sest see erineb omavalitsustes suuresti, sõltudes ju ka koormusest.

Klassijuhataja tasu on ka imeväike. Kui suur on seejuures vastutus?

Ilmselgelt on klassijuhataja tasu Tallinnas täna väike, kuid töö maht iseenesest väga suur. Seadusest tulenevalt ja õppekavaliselt on lisandunud hulk kohustusi lisaks aine õpetamisele. Näiteks on pandud kohustus arenguvestlusi läbi viia, aga kui klassis on 26–27 õpilast, on see tuntav aeg. Üldjuhul on väga keeruline arenguvestlusi päeva sees teha, seega jäävad need ikkagi päeva teise poolde ehk lähevad õpetaja tööajast välja.

Paineid on kahtlemata lisanud koroona- ja sõjakriisid?

Oleme koolijuhtidena omavahel rääkinud, et kogu koroonaaja me olimegi 24/7 tööl ega osanud aega reguleerida. Kui 13. märtsil 2020 koolid kinni läksid, tuli kogu õppekorraldust muuta. Alustasime igat tööpäeva juhtkonna koosolekuga, kus arutasime iga päeva detailsuseni läbi.

Õpetaja jaoks tähendas veebipõhise tunni ülesehitamine, et ta pidi kõik sammud läbi mõtlema, et hoida klassi veebipõhises klassiruumis – et teda kuulataks, kaasa töötataks ja tagasisidestataks. Õpetaja tööle lisandusid koroonatestimine, nimekirjad ning vanematepoolse tagasiside ootamised. Kõik see on õpetajaid väsitanud. Varasemalt oli õpetaja ikkagi sügiseks välja puhanud ja elurõõmus. Eelmise aasta sügis oli teistsugune – kaks aastat pinget oli juba jälje jätnud. Meilgi õpivad nüüd Ukraina lapsed ja otsime head keskteed, kuidas lapsi nende õppimisel toetada, juhendada ja õpetada.

Mida arvate tendentsist, et aina rohkem kohtab koolikiusu?

Ma ei võtaks koolikiusamist ühe sõnana, et toimub koolikius. Situatsioonid on erinevad ja alati ei pruugi tegu üldse koolikiusamisega olla. Aeg-ajalt tekivad hoopis väärtushinnangute kokkupõrked. Kõik me mäletame Lutsu „Kevadest“, mis seal tiigi ääres toimus. Kas see oli koolikius või mitte? Või kui Toots rabas Teele ja köstri pikali tantsis? Täna pannakse kõik ühe nimetaja alla: koolikius. Aga see ei ole päris nii! Ma arvan, et igas kooli mingis klassis tekib momente, mida me tõesti võime nimetada koolikiusuks, aga nii ei saa nimetada kõike juhtunut. Siin võivad teinekord olla ka hoopis kodu ja kooli väärtuste kokkupõrked ja nende lahendamine. Asi ei ole päris üheülbaline.

Sageli kurdavad õpetajad, kui palju peavalu valmistavad neile nõudlikud vanemad, kel on ettekujutused, kuidas õpetaja peaks oma tööd tegema…

Täpselt samamoodi teavad kõik ju kõike arstimisest. Kui õpetaja satub rünnaku alla, ei pea kellelgi närvid ju kaua vastu, ja õpetaja omad samamoodi. Paraku ei ole kõik valmis avatult teemadest rääkima. On kerge kirjutada, aga kohtumiseks ja avatud rääkimiseks valmis ei olda. Aga mida rohkem inimesed saavad avatult rääkida ja oma mõtteid väljendada, seda parem kooskõla on ka koolil lapsevanematega. Nii nagu õpivad kõik, õpib ka kool.

Kui populaarne on saksa keel ja kultuur meie inimeste seas?

Kindlasti mitte nii suur, kui meie kool seda ootaks. Panustame väga palju, et saksa keele ja kultuuri osa meie koolikultuuriruumis oleks suurem. Teeme selleks palju koostööd erinevate Saksamaa koolide ja asutustega, sealhulgas ka ülikoolidega, et pakkuda lastele võimalusi liikuda oma tasemeõppega Saksamaa ja Austria saksakeelsetesse ülikoolidesse.

Kui oluline peaks olema tänapäeval igas koolis rohelise mõtteviisi õpetamine ja kasvatamine? Kuidas seda kõige paremini teha?

Meie kool on liitunud erinevate programmidega, mitte ainult „Rohelise kooli“, vaid ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) projektidega. Kogu see rohelise mõtteviisi õpetamine ja kasvatamine on märkamise ja kindlasti ka säästlikkusega seotud. Meie kooli koridoride peol võib näha prügi sorteerimist, samas ka on juba traditsiooniks saanud näiteks kooli õuealadele lillede istutamine, mis sai alguse 2015. aastal kui tähistati kooli juubelit. Lisaks loomulikult õuesõpe. Kooliaeda meil ei ole, küll aga on algklasside majas õpetajad pottides kasvatanud tomatitest maitsetaimedeni.

Kui suur mure on Teie nägemust mööda õpilaste vaimne tervis?

Kui ma alustasin rääkimist efektiivsusest, tähendab efektiivsus mõneti ka tulemuste tagaajamist. See koormub ja rõhub ka laste vaimset tervist ehk nüüd ongi vaja õpetaja tarkust: kuidas hoida tasakaalu? Muretsema paneb riikliku õppekava maht, mida oodatakse, et lapsed peaksid omandama. Siit tulebki järgmine küsimus: kuidas mõõta omandatud teadmisi, aga mitte hindeliselt? Sellepärast meil ongi esimesest kuuenda klassini õppimist toetav hindamine, et anda tagasisidet, mida on veel vaja omandada, et sa paremini mõistaksid, aru saaksid ja oskaksid kasutada.

Kui palju Te puutute kokku kaasava hariduse teemadega? On Teie koolis ka väikeklassid ja hariduslike erivajadustega õpilased?

On küll. Kaasava hariduse teema on koolide jaoks keeruline, kuna meil ei ole piisavalt spetsialiste ja spetsiaalse ettevalmistusega õpetajaid. Kõik Eesti koolid on keerulises olukorras, järjest enam tuleb juurde lapsi, keda peab mingil määral toetama, mis tähendabki spetsialiste. Mis seal salata, Holland lõpetas kaasava haridusega ära, sest ressursikulu oli nii suur. Laste erisused on nii erinevad, et iga laps vajab väga individuaalselt lähenemist ja keskkonda, aga meie koolimajad on enamjaolt vanad ja projekteerimise käigus sellele veel ei mõeldud.

Palju on kuulda, et lapsed nõrkevad koduste õpiülesannete koorma all…

Kui sellega on probleeme, soovitaksin – olles ka ise ema – istuda õpetajatega heatahtlikult kokku ja käia läbi töömaht: kus on võimalik vähendada, millele tuleb rõhku panna. On teatud teemad, millega minnakse edasi ja neid saab omavahel lõimida, millega saab omakorda mahtu vähendada just lapse jaoks. Seega tuleks vaadata üle, mida annaks vähendada, et leida optimaalne, milleks laps on suuteline, sest kui laps viiakse piiri peale, siis ta ühel hetkel ei olegi enam võimeline õppima.

Kumb on tähtsam: kas õpilaste vaimne tervis või akadeemilised teadmised?

Lapse tervis on ilmselgelt tähtsam! Kui me mõtleme koroonakriisis süvenenud vaimse tervise muredele, on näha, et inimesed käituvad, suhtlevad ja saavad aru teistmoodi kui enne koroonaaega. Üks kriis on järgnenud teisele ja kibestumist kohtab palju, mis teeb kurvaks, sest lapsed kasvavad selle keskel. Aeg-ajalt jääb inimlikkusest ja soojusest puudu, see aga tuleks uuesti üles leida. Mõni teekond on okkaline, aga selle lõpus paistab päike. Ja kõige suurem päike on lapse tänu.