„Arvestades, et Eesti omavalitsustele on antud õigus tegeleda kõigi kohaliku elu küsimustega, mis ei ole kellegi teise pädevuses, peaks neil olema võimalik selleks ka vahendeid hankida. Autonoomsed maksutulud oleks selleks üks sobivamaid ja loogilisemaid võimalusi. Praeguse seisuga on Eesti KOV-ide maksuautonoomia Euroopa Liidu riikidest kõige madalam,“ kommenteeris Tartu Ülikooli majandusõppejõud Kadi Timpmann loodava valitsusliidu plaane muuta omavalituste maksusüsteemi.

Uus loodav võimuliit on välja öelnud, et soovivad rohkem tugevdada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, sealhulgas muuta maamaksu süsteemi ning ka uute kohalike maksude nagu turismi- või prügimaks kehtestamist. Kohalikke makse koguvad Eesti 79 omavalitsusest 49, neist peamised on reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ning parkimistasu. 30 omavalitsust ei ole oma territooriumil makse kehtestanud.

Timpmann on välja toonud, et kohalike maksude osakaal moodustab KOV-ide tuludest praegu vaid 0,7%. Kõige suurema osa nende eelarvetest ehk 53% sisaldab füüsilise isiku tulumaksu, 19% on mitmesugused riiklikud toetusfondid ja 9% tulud kaupade ja teenuste müügist.

Põhjuseks, miks omavalitsused ei ole seni aktiivselt rakendanud näiteks mootorsõidukimaksu, loomapidamise maksu ja lõbustusmaksu seisneb maksu tulupotentsiaali ja halduskulude vahekorras. „Väga olulised on ka stiimulid, mida maks võib tekitada ehk muutused inimeste käitumises maksust hoidumiseks. Selleks on näiteks elukoha registriandmete muutmine mootorsõidukimaksust hoidumiseks, mis toob omavalitsusele kaasa ka selle isikuga seotud muude tulude, nagu füüsilise isiku tulumaksu laekumiste ning riiklike toetuste kadumise,“ märkis Timpmann.

Riigist sõltuvuses

Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja Sulev Liivik leidis, et kui kohalikud omavalitsused ei saa ise oma tulubaasi kujundada, on nad riigist sõltuvuses. „Halvaks läheb olukord siis, kui riigi rahanduslik seis ei ole kõige parem ning omavalitsuste tulubaasi turgutamiseks on keeruline lisaraha leida,“ rääkis ta.

„KOV-id tahaks leida lahendusi või lisaraha teenuste parandamiseks ja elanikud oleksid nõus rohkem maksudega panustama, aga praegu ei ole selline asi suuresti võimalik,“ märkis Liivik. „Oma maksuraha kasutamises on omavalitsustel täielik vabadus. Riigi toetusraha puhul ütleb riik reeglina ette, milleks seda kasutada tohib. Tihtipeale on need reeglid liiga jäigad, ega jätta ruumi kohalike olude ja prioriteetidega arvestamiseks.“

Samas on osad kohalikud maksud aegunud või on nende rakendamine kohmakas ja väga tulu ka ei ole võimalik saada. Nii on see loomapidamismaksu ja lõbustusmaksu puhul. „Mootorsõiduki maksu puhul on probleemiks, kuidas ettevõtete autod maksustamise mõttes nö pilti võtta. Loomapidamise ja lõbustusmaksu eesmärgist on üldse raske aru saada,“ lisas ta.

Marginaalne maksutulu

Riigikogu Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane tõi esile, et üldprintsiibina on omavalitsuste finantsautonoomia kasvatamine mõistlik ja vajalik. Kuid kohalike maksude kaudu on seda siiski keeruline saavutada.

„Maksude osakaal on lihtsalt KOV-ide eelarves nii pisike, et isegi selle osakaalu mitmekordistamisel on mõju üsna väike. Samuti tekib ka omavalitsuste vahel maksukonkurentsi teema. Kui üks omavalitsus kehtestab uue või oluliselt kõrgema kohaliku maksu ja teine mitte, siis tekib paratamatult motivatsioon maksustatav vara või ese võimalusel mujale viia või registreerida,“ sekundeeris ta Timpmannile.

Arenguseire keskus korraldas ka mõni aeg tagasi maksuseminari, kus üheks kõlama jäänud järelduseks oli see, et kohalikud maksud on eelarvelise tähtsuse mõttes olulised ja mõistlikud ainult Tallinnas. Samas kui pakkuda kohalikele võimudele uute maksude kehtestamise võimalust, siis Varblase sõnul on perspektiivikamad pigem maa ja kinnisvaramaks või ka kohalik tulumaksulisa. Need vastavad ka nö „hea kohaliku maksu“ põhimõtetele.

Turismimaks toimiks

Maksuspetsialist ja Sisekaitseakadeemia õppejõud Hannes Udde seevastu rõhutas, et kohaliku maksu kehtestamine on otstarbekas ainult nendel juhtudel, kui see täidab seatud eesmärke. Alati ei pruugi eesmärk olla ainult rahaline, vaid suunatud millegi piiramisele, nt parkimistasu.

Lisaks tuleb vaadata, kas maksu kogumine tasub ära ehk on kasumlik. „Kui maksu kogumiseks kulutatakse rohkem ressursse, kui maksu laekub ja maksu kehtestamise eesmärk on ainult rahaline, siis ei ole mõtet ka KOV-il kohalikku maksu kehtestada,“ tõdes ta.

Kohalike maksude kehtestamine on Riigikogu ülesanne, kes saab otsustada, millised kohalikud maksud saaksid Eestis olla. See on poliitilise kokkuleppe küsimus ja otsus, milline uus kohalik maks luua või mitte. Hetkel on olemas kuus kohalikku maksu, millest kolme on ka omavalitsused kehtestanud.

Peamisi põhjuseid, miks kohalikud võimud ei ole kehtestanud praegu olemasolevaid makse (mootorsõidukimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks) on ikka see, et kogumine ei ole kasumlik. Udde meenutas, et mootorsõidukimaks kohaliku maksuna on kehtinud kunagi ka Tallinnas. „Peamine argument selle kaotamiseks aga oli, et maks polnud õiglane ja tulu oli marginaalne.“

Samas võiks KOV-idele alati anda suuremat maksuautonoomiat, kuid see ei pruugi töötada just väiksemate juures. Väiksemad omavalitsused ei pruugi autonoomiaga ise hakkama saada.

Vaadates Eestit tervikuna, siis ükski kohalik maks ei ole kõigile hea ega kasumlik, nentis Udde. „Kui kehtestada näiteks turismimaks, siis sellest võidavad suuremad omavalitsused. Samas ei tohiks selle kogumine olla väga keeruline. Tavaliselt on turismimaksu arvestuseks ööbimiste arv külaliste pealt majutusasutustes.“

Ta tõi näiteks, kuidas selle aasta algusest kehtestas turismimaksu Läti pealinn Riia. Maksu suurus on üks euro igalt külaliselt öö kohta. Turismimaks oleks ka ainuke, mida Udde soovitaks Eestis kohaliku maksuna. 

Euroopa rõhub kinnisvaramaksule

Omakorda Timpmann, kes on põhjalikult võrrelnud just erinevate riikide kohalikke makse pakkus Eestis sobiva kohaliku maksuna välja kinnisvaramaksu. See oleks olemuselt sobivaim kohalik maks, eelkõige elukondlikule (mitte ärikinnisvarale) rakendatuna. Meil aga on praegu kasutusel kinnisvaramaksu alaliigina maamaks.

„Kõige lihtsam võimalus KOV-ide maksuautonoomia suurendamiseks oleks suurendada nende autonoomiat maamaksu kasutamiseks. Praegu on see autonoomia maamaksu osas oluliselt piiratud, kuna nn kodualune maa on riikliku otsusega maksust vabastatud. Ent varem oli õigus sellise soodustuse üle otsustada omavalitsustel,“ täiendas ta.

Maamaksu osas omavalitsuste autonoomia suurendamine tähendaks eelkõige luba maksustada ka kodualust maad, mis on ilmselt poliitiliselt väga tundlik küsimus. „Kinnisvaramaksu kehtestamine oleks poliitiliselt veel keerulisem millele lisanduksid tehnilised küsimused. Saaks ka uuesti suurendada lubatud maamaksumäärade vahemikku, aga maksubaasi suurendamata ei annaks see ilmselt olulist efekti,“ selgitas Timpmann.

Tulumaksu kohalik maksulisa

Ta möönis, et alternatiivina oleks Põhjamaade eeskujul võimalik lubada kohalikel võimudel kehtestada riiklikule füüsilise isiku tulumaksule kohalik maksulisa (mingites etteantud piirides). Erinevus praegusest süsteemist oleks see, et kui praegu ei saa omavalitsus mõjutada talle laekuvat tulumaksuosa (see sõltub registreeritud isikute pealt laekunud tulumaksust ning riigi kehtestatud protsendist, kui palju määratakse KOV-ide eelarvesse), siis tekiks tal võimalus teatud piirides enda eelarvesse laekuva tulumaksu suurust mõjutada.

Autonoomia ulatus sõltuks sellest, kui lai või kitsas on lubatud maksumäärade vahemik. „Kindlasti tuleb aga arvestada, et selline süsteem süvendaks regionaalset ebavõrdsust omavalitsuste vahel,“ hoiatas Timpmann.

Samas on tema sõnul muud kõne all olevad maksud, eelkõige turismimaks juba väiksema tulupotentsiaaliga ega ole kõigile sobivad. „Turismimaks annaks siiski suurte turismivoogudega omavalitsustele võimaluse turistidega kaasnevaid kulusid katta ning teatud määral ka turismivooge suunata. Seega sellele spetsiifilisele omavalitsuste grupile võiks selle kasutamise võimalus mõistlik ja kasulik olla,“ tõdes Timpmann.