Suvemäe kooli kuuendas klassis õppiva Morgani sõnul on demokraatlikus koolis vähem stressi, paremad suhted kaasõpilaste vahel ning mõistvamad õpetajad. Demokraatlikus koolis saab iga õpilane valida endale sobivama tunniplaani, õpitavad teemad ja nende raskusastme.
Tallinna kunstigümnaasiumi külje all asub üks sama kooli eriline osakond, Suvemäe kool. Selles käib õppetöö sõna otseses mõttes vabalt – nagu ka õpilased ise seda otsustavad ja uhkusega rõhutavad. “Meil on ühelt poolt vabadus, teisalt aga vastutus asjadega kokkulepitud ajaks valmis jõuda,” rääkis kooli üheksandas klassis õppiv Elina õppekorraldusest – kui seda meile tuttavas tähenduses üldse õppetööks saab nimetada. Ent riiklik õppeprogramm suudetakse alternatiivsetele meetoditele ja õpilaste “vabaks” laskmisele vaatamata täita. “Kui me oma kooli tutvustame, siis küsitakse tihti, et kas te üldse teete seal midagi – on teil ikka kontrolltööd ja kas te üldse õpite või vedelete lihtsalt niisama,” rääkis Elina. “Aus vastus on, et kontrolltöid meil üldjuhul tõesti ei toimu – kui just õpilased ise nende tegemist ei nõua. Aga see ei tähenda, nagu me teadmisi ei omandaks ja tööd ei teeks!”
Oma õpiasjade korraldamise eest hoolitsevad demokraatlikus koolis eeskätt lapsed ise, õpetajad on seal pigem juhendajate rollis. Võib isegi öelda, et lapsed on oma tegevuse peamisteks korraldajateks. Samas see, kas ja mil viisil teadmisi omandatakse, on kokkuvõttes ikkagi nende enda esmane huvi.
Riik plaanib muudatust
Eestis on Suvemäe kool üks esimesi omataolisi, kusjuures ka mujal maailmas leidub selliseid vaid ligemale 200. Praegu käib uudses haridusasutuses ligemale 80 õpilast. Morgani sõnul oli tal eelmises koolis väga raske, sest keeruka isikliku elu tõttu jäi õppetöö vahepeal tagaplaanile. Kui tüdruk aga isiklike probleemide tõttu järeleaitamist vajas, siis polnud õpetajatest suuremat abi. Ning kui klassikaaslased halbade tulemuste pärast narrima hakkasid, siis ei teinud õpetajad sellestki välja. “Ainuke asi, mida kiusajatega tehti, oli märkuse panemine. Aga see ei muuda kokkuvõttes midagi – nad ju kiusavad sellegipoolest edasi,” nentis ta. Suvemäe kool on Morgani sõnul aga hoopis rahulikum ja stressivabam. “Peame küll vastutama selle eest, et saaksime ained omandatud, aga ometi on siin hoopis mõnusam ja kaaslastega läbisaamine palju parem,” märkis ta.
Suvemäe kool on nüüdseks tegutsenud ligemale neli aastat, aga tänavu lõpetab revolutsioonilise haridusasutuse esmakordselt peaaegu terve klassitäis lapsi. Varasematel aastatel on lõpetajaid olnud enamasti vaid paar-kolm ning kogu projekt paljuski alles katsetamisjärgus. Nüüd hakkab aga välja kujunema süsteem, milles nii õpilased kui ka õpetajad igati orienteeruvad ja hästi hakkama saavad. Ka on projekti olulisus teistele koolidele ning Eesti haridussüsteemile laiemalt nelja aasta taguse ajaga võrreldes kasvanud, kuna haridus- ja teadusministeerium on võtnud eesmärgiks juurutada meie haridussüsteemi individuaalne õpitee ja ennastjuhtiv haridus.
“Loodame, et kahe aasta jooksul valmivad lahendused, mida kõik Eesti koolid saavad kasutusele võtta,” lausus haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooninõunik Marge Varma. “Uue õpetamisviisi rakendamiseks tuleb saavutada, et õpetajad, õppejõud ja teised teavad ja oskavad uusi digitehnoloogiaid kasutada ning õppes rakendada. Nutikas õppevara ja -metoodika aitavad õppida ja õpetada köitvalt ning tulemuslikult. Samuti anda ja saada vahetut sisulist tagasisidet.”
Digitaalsed õppematerjalid on Varma sõnul Eesti õpilastele ja õpetajatele kättesaadavad eri rakenduste kaudu, mille hulka kuuluvad näiteks E-koolikott, Opiq, Foxcademy, Õpiveeb, Lingvist jne. “Tavapärane õppematerjalide kasutusviis tähendab üldjuhul, et kõik õppijad saavad õpetajalt samad juhised, milliste materjalidega tunnis või kodus tööd teha,” rääkis ta. “Kui aga analüüsida õpilase tulemusi või materjali läbimiseks kulunud aega, siis saab õppesisu kohandada vastavalt sellele, kus on õpilase teadmistes lüngad, mis tüüpi ülesannete peale tal rohkem aega kulub või muud sellist. Personaliseeritud õpirada võimaldabki kujundada digikeskkonnas just konkreetse õpilase jaoks sobiva õpitee.”
Elupäästev lahendus
Varma möönis samas, et selles teemas ollakse alles algusjärgus ning tuleb veel palju mõelda ja arendada, et jõutaks ideest ka teostuseni. “Paindlike õpiteede näol on tõepoolest tegemist suurte muudatustega haridussüsteemis,” lausus ta. “Need aga ei sünni paraku üleöö, vaid vajavad pikaajalist kavandamist. Küll on mitmed koolid juba eri lahendusi katsetamas ning needki annavad väga head tagasisidet, et luua Eesti hariduse jaoks pikaajaline ja toimiv plaan.”
Tallinna kunstigümnaasiumi direktori Mari-Liis Sultsi sõnul pole nende suure koolihoone külje all, jalgpalliväljaku kõrval tegutsev väiksem demokraatlik sugulasasutus sugugi ainus võimalus demokraatlikuma ja isikupärasema, rohkem õpilasi isiksust ja huvisid arvestava hariduse jagamiseks. “Ka meie ülejäänud koolis saavad õpilased 30% tunniplaanist ise valida,” selgitas ta. “Õpilane ei pea valima kõiges ainult seda, mida talle tunniplaaniga ette söödetakse, vaid saab ise valida ka raskusastet ja teemasid. Võtame näiteks matemaatika. Oletame, et õpilane oskab väga hästi arvutada ning läheb selles valdkonnas matemaatikas raskemasse rühma. Samas ei pruugi ta sinna kõrvale kujundite maailmas jällegi eriti hästi orienteeruda ning õpib seda teemat seetõttu kergemas rühmas. Ka muus osas saab rohkem mõelda, kas tahetakse käia tavalises tunnis või täita õppekava hoopis eri projektide ja põnevate ülesannetega, mille raamistikku ja läbi vimist ise juhtida.”
Sultsi sõnul on kunstigümnaasiumis juurutatav süsteem nende arusaam individuaalsest õpiteest ja ennastjuhtivatest õpilastest, mille poole suundumise on ka riik eesmärgiks seadnud. Samas möönis koolidirektor, et individuaalsele õpiteele üleminek meie haridussüsteemis saab olema koolidele ja õpetajatele suureks väljakutseks. “Kui selles osas tuleb haridusseaduse muutus, siis peab kindlasti õpetajatega tegelema,” märkis ta. “Praegu ju ülikoolis ei õpetata, mis see individuaalne õpitee õieti on ja kuidas tööd uutel alustel korraldada. Sellisele õppemeetodile üleminek on meie haridussüsteemis vähemalt sama suur muutus kui venekeelsete koolide üleminek eestikeelsele õppele.”
Samas möönis Sults, et kõik oleneb ka sellest, kuidas haridus- ja teadusministeerium küsimust lahendada kavatseb. “Kahtlemata saab seda asja teha suurema süvenemisega või siis lihtsalt formaalselt,” rääkis ta. “Samas võib individuaalsest õppiteest saada ka elupäästev lahendus olukorras, kus meil Eestis õpetajaid varsti enam polegi. Õpilased peavadki muutuma ennastjuhtivateks ja suutma ise oma teadmised ja arvamused omandada, ilma et keegi peaks neid neile nii-öelda pähe ja suhu panema.”
Tasub võtta teisi eeskujuks
Ka Pirital tegutseva Merivälja kooli direktor Greta Henriksson möönis, et tegemist on suure väljakutsega meie haridussüsteemis. “Üleminek ei saa toimuda nii-öelda kampaania korras, et võetakse lihtsalt otsus vastu ja hakataksegi ühekorraga kõigile individuaalset õpiteed pakkuma,” ütles ta. “Esiteks peab koolil olema võimalus uuendustesse mitmesuguseid spetsialiste kaasata, et see oleks tõenduspõhine lähenemine. Teame ju aga seda, milline on praegu õpetajate tööturg – isegi põhiharidust on keeruline pakkuda.”
Henrikssoni sõnul on individualiseeritud õpitee võimalused suuremad ilmselt gümnaasiumis, kus juba praegu õpilastele õppeainete osas mitmesuguseid valikuid pakutakse. Põhikoolis on see koolidirektori eelduste kohaselt kindlasti keerulisem. “Juba põhikooli õpilase vanus on selline, et ei osata ennast veel piisavalt hästi juhtida,” märkis ta. “Selleks, et õpilane saaks teha objektiivseid valikuid ja oma isiklikku õpiteed teadlikult valida, peab ta olema piisavalt ennastjuhtiv. Nii et teema vajab kahtlemata sügavat läbimõtlemist ja -tunnetamist.”
Samas möönis Henriksson, et koolides töötavad õpetajad tunnevad üha rohkem, kuidas senine õpetamise ja õppimise mudel on ajale ja kiiretele muutustele maailmas jalgu jäämas ning et päris samamoodi enam ei saa jätkata. “Teisalt pole ka täit teadmist selle kohta, missugused need uued, turvalised võimalused peaksid õigupoolest olema, nii et õpilane talle vajaliku baashariduse ikka kindlasti kätte saaks,” tõdes ta. “Hull lugu on selles, et täna me ju ei tea, mida meie õpilastel tulevikus vaja on, võime vaid oletada. Näeme, et seni on inimesed sellega, mis kool pakub, ju hakkama saanud ning jätkanud edukalt oma tasemeharidust gümnaasiumis, kutsehariduses ja ka kõrgkoolides. Samas pole meil seetõttu ka selget teadmist selle kohta, kas kuidagi teisiti oleks võimalik põhiharidust korraldada nii, et suur valikuvõimalus ja mitmekesisus ei vähendaks baashariduse sisu.”
Ka Tallinna haridusameti juht Kaarel Rundu leidis, et üleminek individuaalsele õpirajale on suur muutus haridussüsteemis. “See vajab eelkõige mõtteviisi muutust ja seejärel head planeerimist,” ütles ta. “Õpetajale tähendab see eelkõige täielikku rollimuutust – õpetajast saab juhendaja õpiteel.”
Rundu sõnul on juba praegu kasutusel mitmesuguseid individuaalse õpitee ja personaliseeritud õppimise mudeleid ning kindlasti tasub teistel koolidel tutvuda teiste seas ka kunstigümnaasiumis rakendatavaga. “Tallinna haridusametil on koos Tallinna Ülikooliga käimas koostööprojekt, mille tulemusena valmib alg- ja põhikooli klasside õpitee kujundamise mudel ja selle kirjeldus ning soovitused tegevuste planeerimiseks koolis,” rääkis ta. “Kui mudel on valmis, siis saab astuda sammu edasi ning planeerida tegevusi õpetajate toetamiseks.”
Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsioonijuhi Marge Varma sõnul on uuendus algusjärgus ning lähema kahe õppeaasta jooksul koolidele midagi selles valdkonnas kohustuslikuks ei saa. Küll aga on koolidel jätkuvalt võimalus ise eri õppekorraldusviise ja -metoodikaid katsetada. Kui riik uuendustega välja tuleb, siis on Varma sõnul haridus- ja noorteameti kaudu alati pakutud ka asjakohaseid koolitusi, mis peaksid aitama üleminekut läbi viia. Lisaks veel infotunnid koolidele. “Kindlasti saab see ka paindlike õpiradade puhul nii olema,” kinnitas spetsialist.
