Pensionipõlve pidava näitleja, tõlkija, luuletaja ja stsenaristi Villu Kanguri sõnul võttis tal aasta aega, et aru saada milline õnn peitub mitte millegi tegemises. Ometi pole mees käsi rüppe lasknud.

Milline töö on mitmekülgselt andekal loojal käsil täna ja kuidas ta on oma tegemistes ajapikku arenenud, loeme lähemalt järgnevas intervjuus.

Praegu on sul koos Aivar Joonasega käsil üsna mahukas ja aukartust äratav töö – tegelete muusikali loomisega. Huvitavaks teeb selle asjaolu, et projektil, vähemalt hetkeseisuga, tellijat ei ole. Aga otsingud käivad?

Otsingud käivad niivõrd-kuivõrd, sest meile kummalegi ei meeldi uste taga koputamas käia ja ennast ise välja pakkuda, mis on tänapäeval nii tavaline. Aga millegagi inimene ju tegelema peab ja selles on sul õigus küll, et see on suur ja mahukas töö.

Seetõttu me ei ole endale mingeid ajalisi piiranguid pannud, teeme seda lihtsalt oma lõbuks. Ja mine tea – äkki leidub kusagil keegi, kes sellest huvitatud on, ehkki nö algupärasest Eesti rockooperist tänapäeval eriti ei vaimustuta. Aga aastal 2006 meil vedas – Soome lavastaja Katariina Lahti kuulis juhuslikult üht raadiosaadet rockooperist „Thori vasar“, mis oli meil Aivar Joonasega tehtud. Katariina helistas seepeale Aivarile ja küsis, kaugel te sellega olete. Me olime alles algusjärgus, täpselt samamoodi tegime oma lõbuks seda ja ennäe imet, pandi tähele!

Lugu lavastatigi Turu Linnateatris aasta hiljem, siis läks meil alles kiireks! Kaks korda ilmselt sellist õnne ei tule, aga ma olen paratamatu optimist – äkki on kuskil keegi, kes on sellest huvitatud. Nii et me teeme seda tõesti, jah,  praegu on kondikava täiesti olemas ja mingid üksikud laulud sellest ka. Täiesti salvestatud juba.

Millest teie muusikal siis kõneleb, mis on tema sisu?

Selle muusikali tööpealkirjaks on „Tuletungal“ ja pole kindel, kas see pealkiri jääb, aga on praegu töövariandina täiesti kõne all. Tegelikult sai asi alguse sellest, et Aivar hakkas mõtlema, mis saaks siis kui pillid oskaksid kõneleda. Nii et tegelikult on meil seal igasuguseid tegelasi, niipalju võib reeta.

Peategelane on dirigent ja seal on pillid, kes kõnelevad nii temaga kui omavahel. Kaasatud on ka loomad ja inimesed. Samas üks tegelastest on näiteks mootorratas Harley-Davidson. Nii et seal on igasugust kooslust. Me ei ole fantaasiat eriti piiranud, sest kõik meie ümber siin ju kõneleb elu mitmekesisusest, kõikvõimalike olendite kirevast värvipaletist ja neil kõigil on midagi öelda.

Oled kirjutanud sadu laulutekste, nende hulgas Tõnis Mäe komponeeritud ja esitatud  „Palve“ ja „Püha Elmo tuled“. „Liivimaa pastoraali“ oled samuti kirjutanud, mille laulis võimsaks Ultima Thule. Ikoonilised lood ja sinu sõnadele on teinud väga märgilisi laule ka näiteks Justament. Mida tundsid kui olid 11. koolinoorte laulu- ja tantsupeol keset juubeldavat rahvahulka, kus „Liivimaa pastoraalile“ see laulukaar kitsaks jäi, sest lugu kõlas võrratult palju kaugemale?

Ma pole iial varjanud, et see on tegelikult kõige suurem rõõm, kui laul hakkab elama oma elu. Midagi kirjutades sa ju ei oska ette planeerida, mis sellest saada võiks. Samas igal inimesel on vaja tunnustust. Ma ei ole olnud edev inimene, aga kui laul juba iseenese eest kõneleb, on see ülim õnn. Väga tore kui mõni asi vahel elus pihta ka läheb. See on stiimul, et sa lati alt läbi ei jookse, et üritad järgmine kord võib-olla veel paremini. Aga asjaga tegeledes sellele küll mõelda ei tohi, et ma lähen nüüd täispanga peale. Ma pole kunagi nendes kategooriates elus mõelnud.

Selliseid loojaid ikka on, kes teavad, et täna õhtul kirjutan hiti?

Selliseid paraku on ja olen kohanud ka taolisi, aga ma ei suuda neid nagu hästi mõista. Nii et jumal hoidku selle eest, kui ma hakkaksin midagi konstrueerima või mingisugust hitti meelega punnitama.

Asi läheb siis pigem tehniliseks kui hingeliseks?

No seda kindlasti. Võib-olla ma mõjun praegu nagu irisev vanainimene, aga ma ei suuda sellest aru saada, miks mõned inimesed vägisi tahavad kolhoosi teha. Mina nimetan seda kolhoosi tegemiseks, et saame nelja peale kokku. Konstrueerime nelja peale kindla hiti, kaasame veel viis – kuus tekstikirjutajat ja treime selle hiti siis valmis. No ma olen neid kuulnud ja näinud küll ja ütlen, et ei taha. Loomulikult on see täiesti võimalik, et ühel inimesel tekib ühel hetkel geniaalne mõte, aga ta ei tohi selle peale mõelda, et täna ma hakkan geeniuseks.

Keerame nüüd ajalooraamatus mõned leheküljed tagasi, nojah, tegelikult ikka hea hulga lehekülgi, et jõuda sinu lapsepõlve. Oled Pärnu poiss.

No nüüd sa keerasid terve raamatu tagasi peaaegu.

Ega sa nüüd nii vana ka ei ole.

Jah, ega ma ei tunne end üldse vananevat ka. Ma ei tea, millest see tuleb, aga ma olen tõesti väga rõõmus selle üle, et mul on õnnestunud nooruspõlv just nimelt Pärnus veeta.

Eks selle asja nimi on ikkagi kooslus, kui sa satud kokku väga toredate inimestega. Üks mu klassivend ja hea sõber siiani on Hardi Volmer, meie klassis käis ka filmirežissöör Jaan Kolberg ja üldse on kõik mu klassiõed – klassivennad üdini toredad inimesed. Aga nii kui ma keskkooli lõpetasin, panin kohe Pärnust minema. Unistasin sellest terve keskkooli aja, justkui Tšehhovi kolme õe eeskujul – saaks pealinna, saaks pealinna! Eks noor inimene on rumal, tegelikult nüüd tagantjärele mõistan, milline õnnis aeg oli ja kui ilus on tegelikult Pärnu linn, ilus ja rahulik.

No sa võid seal ju käia nüüd niipalju kui süda lustib aga selge on see, et pealinnas on võimalused hoopis suuremad.

No seda küll, aga ausalt öeldes tänapäeval on need võimalused ju praktiliselt igal pool, aga kes seda sellel ajal teadis – siis olid otse loomulikult pealinnas võimalused suuremad. Mul on väga hea meel, et enam ei aeta näpuga seda järge, et oi, see on ju Türi bänd või see on Põlva bänd või see on nüüd Narva kirjanik. Sellist piiri enam ei tõmmata

Milline oli kodu, kus sa kasvasid ja kas see kujundas ka kuidagi sinu tulevasi ameteid?

Ma läksin Pärnusse alles viiendas klassis, sest vahepeal õnnestus mul enne seda elada ka Tallinnas. Ja see viies klass, vaat see oli just täpselt see isiksuse kujunemise aeg. Aga ma mäletan, et isa mul kirjutas lauasahtlisse luuletusi omal ajal, ehk sealt mingisugused sellised mõjutused tulid. Ju see kultuurinälg siis nii suur oli, et kiskus luuletusi kirjutama ja kiskus ka teatri poole  ja sealt see kõik algas – selles vanuses see kõik algab.

Nii et mingisugused kodused mõjutused olid kindlasti olemas. Majanduslik olukord oli meil üsna kesine ja materiaalselt heal järjel pole mul siiamaani kuidagi õnnestunud olla. Ka nooruses tuli mul siis järelikult rohkem hinge rikastada ja nii see käib tänaseni. Tead, mis on kõige suurem asi, mida ma elus olen saavutanud? Oskuse mõnedest töödest ära öelda, neid mitte vastu võtta. Jõuame jälle sinna tagasi, et tegelen sellega, mis mulle meeldib.

Vaat see ongi see, et ära võta asjata kohustusi ja ma jään kogu aeg praegu ka jänni. Ma loodan, et kunagi ma saan need asjad valmis, mida ma olen lubanud. Need ootavad kõik oma järge. Andke andeks mulle sõbrad, aga nad lihtsalt ei tule ära. Praegusel hetkel nad ei tule ära ja ma loodan, et saabub see päev, kui nad tulevad ära.

Nagu kõik teavad, ma ei anna ühtegi tööd enne käest ära, kui see mu enda jaoks on valmis või enam-vähem valmis. Teine ja karmim variant puudutab laulusõnu – kui asi on stuudios sisse lauldud siis ei ole enam midagi teha.

Mis siis nende laulusõnadega siis on?

No juhtub niimoodi, et mõnest saab midagi ja mõnda ei mäleta hiljem enam mitte keegi. See on paratamatus, see kuulub elu juurde.

Tulles tagasi Pärnu noorusmälestuste juurde siis kas Hardi Volmeriga tundsid mõttekaaslust ja hingesidet rohkem kui teiste klassikaaslastega?

Kas nüüd kõige rohkem aga… tegelikult tundsin küll, jah. Hardi tegi bändi koos klassivend Mart Kivisildiga ja ma tilpnesin neil sabas. Mitte sellepärast, et ma sellel ajal juba laulutekste kirjutasin, aga see oli nii põnev elu minu jaoks. Väga köitev. Mind on alati tõmmanud veidi boheemlaslikud tegelased. Paratamatult kui sa inimesega pidevalt kohtud, praktiliselt läbi elu, siis sa pead temaga ju hea sõber olema, muidu seda ei juhtuks. Aga neid häid sõpru on mul mõningaid veel, kellega on kohutavalt hea olla ja kellega meil on tore elu jagada.

Kui Riho Sibul lahkus meie hulgast siis sa kuskil ütlesid, et kellega ma nüüd veel saan lihtsalt vaikselt koos nohiseda, mul on see lause nii meelde jäänud…

Jah, Rihoga oligi niimoodi, et temaga ei pruukinudki eriti pikalt rääkida.

Aga ega ta ise pika jutuga ei olnud ka…

Oi, küll ta oskas olla ka pika jutuga ja küll ta oskas olla väga teravmeelne ja mõningates asjades väga täpne. Aga puht inimtüübina oli ta rohkem nagu kuulaja ja kui ütles, siis ütles väga täpselt.

Tasapisi hakkasid täiskasvanuks saama ja sul oli päris selge siht silmade ees ehk teisisõnu – tõmbas ikka jõuliselt teatri poole. Jõudsid olla nii lavatööline kui administraator Draamateatris ja Noorsooteatris, viimases aastatel 1982-1992 ka näitleja.

Nojah, sellega on nüüd niimoodi, et kui me Hardiga pärast keskkooli lõppu Pärnust Tallinnasse tulime, üritasime mõlemad lavakasse sisse saada ja kumbki meist ei saanud. Aga kuna teater lummas, siis läksin lavatööliseks. Mul õnnestus muuseas Draamateatris peale kaheaastast lavatöölise karjääri ka  administraatorina aastakese töötada ja siis läksin ära tollasesse Noorsooteatrisse. Lavakasse proovisin muide kolm korda, aga sisse ma ei saanud, enne sattusin lihtsalt lavale. Seda küll suures osas tänu Merle Karusoole, kes mu nii-öelda üles korjas ja kes mu huvi justkui märkas. Siis tuli juba see legendaarne tükk, „Olen 13–aastane“, kuhu mind kaasati ja siis hakkasid ka teised lavastajad mind kasutama, nii see läks.

Ma pole iial varjanud, et see teatriperiood minu elus on ikka õpetanud väga palju ja ma olen sellest rohkesti teadmisi kõrva taha pannud. Oma praeguses töös, näiteks telestsenaariume kirjutades, on see mulle kõvast abiks olnud – ma ikka mängin peas kõik läbi või mul jookseb kõik nagu näitemäng silmade ees. Ka see on meil suur pluss, et Eesti on nii väike ja ma tean seda näitlejat. Paratamatult ju ikkagi kolleegid tunnevad teineteist ja põhimõtteliselt sa tead, milleks inimene on võimeline ja kirjutajana on sinu võimuses ka võib-olla kirjutada nii, et see inimene üllataks iseennast ja üllataks ka vaatajat. Ma ikka vaatan asja näitleja pilguga. Ega ma isegi praegu mõnest rollist ära ei ütleks, aga keegi lihtsalt ei paku mulle neid. Aga heakene küll, ma ju ei tea, mis minust oleks siis saanud, üks keskpärane näitleja ehk. Igatahes selge on see, et mulle tuleb pidevalt ora anda ja paljudes töödes on sõbrad need, kes mind tagant torgivad. Üheski loomingulises töös ei tohi tekkida lünka. Miks ma neid luuletusi kirjutan või miks ma vahel midagi oma lõbuks teen? Ma olen inimene, keda peab pidevalt tagant utsitama ja ma pean ka ise endale pidevalt ora andma, et ennast vormis kuidagi hoida.

Vaatajad on innukalt jälginud „Salmoneid“, mida sai näha 1993. aastal,   sarju „Hajameelselt abielus“ (2005) ning „A ja B“ ( 2014), kus kõigis olid kas stsenarist või kaasstsenarist. Ja loomulikult on kuni tänase päevani meeles tohutult naljakas „Kitsas king“ (1986-1987), kus olid üks sketši idee autoreid. 

See võib tagantjärele nüüd niimoodi tunduda, aga kõik need asjad, mida sa nimetasid, on praktiliselt sündinud teistega koostöös. Võib-olla see aitaski mul nö pinnal ulpida. „Salmoneid“ kirjutasime Tõnu Ojaga ainult neli esimest osa, siis jätkas juba Mihkel Mutt. „Kitsa kingaga“ vist ei ole säilinud enam neid osi, kus mina osaline olin, sest pärast läks mul teatris tööga väga kiireks. Hardi Volmer ja Riho Unt jätkasid. Võib iseseisvalt töötada, kui sul on nii suur tiim taga. See on see, mis õnnistab ja selle kaudu õpid.

Ja siis tuli komöödiasari ENSV, mida kirjutasite koos Gert Kiileriga. Lugesin sinuga intervjuud Maalehest, kus ükskord ütlesid, et oi, kui piinliku täpsusega peab seal kontrollima fakte. Kui ekraanilt paistab kätte kasvõi tibatilluke detail, mis ei ole ajastutruu siis heidetakse seda kohe ette. Vahel jääb selle jutu peale tunne, et inimesed jälgivad luubiga telekat.

Mõned vaatajad on tõesti sellised pedandid ja seda ei saa neile pahaks panna. Ma toon ühe näite – meil ükskord vilksatas ekraanil üks auto number, murdosa sekundist. Ja vaataja kirjutas, et teie taksol oli eraauto numbrimärk. Tollal oli nii, et riigi- ja eraauto numbrid olid erinevad ja taksol ei tohtinud eraauto numbrit olla. Ketrasin seda kaadrit, sain lõpuks seisma ja tõesti – sellel autol oli see numbrimärk!

Milline on sinu meelest üldse hea nali?

Nalja on võimatu defineerida, samas hea nalja tunned ära. Aga vägisi nalja teha ei saa. Need on kõige õndsamad hetked, et kui sa tunned ära, et vot nüüd läks täpselt kümnesse. Ma muidugi ei tahaks päris nende inimestes nahas olla, kelle elukutse on naljategemine, sest see on enam-vähem kindel, et ühekskümne protsendi ulatuses ju nalja ei sünni.

Ühesõnaga tänamatu amet muidugi. Eriti juhul, kui sa oled palgaline ja seda sa pead nii-öelda raha eest tegema. Aga näiteks kirjutajana, nagu ma ütlesin, mina asja enne käest ära ei anna, kui olen rahule jäänud. Mul on aega natuke rohkem laveerida, saan seda tõmmist solgutada kogu aeg, et ta veel tummisemaks läheks, eks ole.

Aga kui võtame sellised legendaarsed karikaturistid nagu Bidstrup, võtame meie oma Gori, kes tegutses esimese Eesti Wabariigi ajal – kuidas nendel see nali tuli?

Olen samuti mõtisklenud, aga eks nende meeste karikatuuridega ilmunud raamatutes oli ka kontsentraat. See on ka täpselt minu lapsepõlv – Gori ja Bidstrup ja teised legendid. Kasvasin nendega üles samamoodi nagu ma kasvasin üles Pikriga. Annaks jumal, et tuleks tagasi aeg, kui ilmuks selline huumoriajakiri nagu Pikker. Ja eks seegi oli kontsentraat. Üle-eestilise huumoriajakirja puhul on selge, et ega siis iga karikaturisti pilt seal ei ilmunud ja iga humoresk sinna ei sattunud. Toimetus tegi ikka eelvaliku ilusasti ära. Aga kahjuks me elame praegu teises ajas.

2002. aastal saite  koos kaasautori Tõnu Ojaga üsna erilise tunnustuse – Aleksander Kurtna nimelise auhinna, mis on teadupärast tõlkeauhind. Ja võimalik, et see on üldse paljudele inimestele üllatuseks, et sa veel tõlgid ka. Seega, mis keelest ja mida te tõlgite?

Nüüd puudutasid piinlikku teemat. Ma olen isegi tõlkinud keelest, mida ma ei valda, kuna see oli jälle nii-öelda tellimustöö. Jutt käib „Kolmekrossiooperist“, kus lavastaja Adolf Shapiro palus meil tõlkida laulutekstid. Proosatekst oli Jaan Krossi tõlgitud, aga kahjuks laulutekstid ei olnud lauldavad, nad ei vastanud väga täpselt originaalile. Nõukogude ajal oli teatavasti nii, et ükski autorikaitse seadus ühel kuuendikul planeedist eriti ei kehtinud. Kõike sai mugandada, järelikult sai ka laule mugandada. Aga siis jõudis see aeg kätte, kus kõik pidi olema täpselt noodis.

See on võimalik vaid poeedil – selline tööviis, et ta tõlgib keelest, millest ta aru ei saa. Küsimus on lihtsalt selles, et ma  arvan ennast valdavat oma eriala, ehk arvan ennast valdavat värssi.  On muudki tõlgitud, aga kõik see millest me räägime, on ikkagi muusikalide tõlge või nö värsstõlge. Nii et kuidagi on niimoodi juhtunud, et me sattusime Tõnuga kahekesi tõlkima ja nagu ma ütlesin – mulle on pidevalt ora vaja. Tõnu on just nimelt see ora ja täiesti võimalik on kahekesi tõlkida, nii nagu stsenaariumi on võimalik kahekesi kirjutada.

Seega – meile pakuti, me hakkasime tegema ja teeme siiamaani. Üks täiendab teist ja see on puhtalt värsi tõlge või laulude tõlge. Tänapäeval küll ei tohi vist sellest rääkida, aga me oleme suitsetajad mõlemad ja käime koos suitsetamas. Siis me tormame koos arvuti juurde tagasi ja kes esimesena jõuab, kirjutab sinna ühe sõna, teine tuleb, parandab ära. Mõnel hetkel tuleb täpselt sama rida mõlemal korraga. Tähendab, et täiesti võimalik on koos töötada. Aga selleks sa pead inimest väga hästi tundma ja tõesti temaga väga hea sõber olema, nagu mina Tõnuga olen. Siis tekivad ühised mõtted.

Ja tõlkinud olete te koos Tõnu Ojaga nii mõndagi, olgu see Ken Campbelli „Vana kuningas Cole“, Jerry Hermani „Linnupuur“, Alan Menkeni „Väike õuduste pood“, Claude-Michel Schönbergi „Hüljatud“, Warren Casey „Grease“ ja palju muudki. Kõik tuntud–nähtud lood. Võid vist une pealt kõik üles lugeda?

Nojah, eks neid ole veel jah, aga ma olen alati sellega hädas kui küsitakse. Siis ma kusagil arvutis lappan, et mis me siis oleme kahe peale teinud. Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes ei käinud ringi nagu tänapäeval käiakse, et kogu aeg peab CV kaenlas olema. Nii olengi alati nõutu, kui kuskile tuleb kirjutada, et mida sa siis tegelikult elus teinud oled. Mis tehtud, see tehtud. Aga Tõnuga on väga suur rõõm oos töötada.

Kirjutad iga kuu ühe loo Eesti Ajaloole. Mulle sattus pihku septembri ajakiri ja siin sa jutustad Kultusraamatu rubriigis maadeavastajast Mikluhho-Maklaist. Mida tähendab ajakirjale kirjutamine sinu jaoks?

Sellega on niimoodi, et hiljaaegu kirjutasin ma sellest sarjast viimase artikli, sest see ajakiri pannakse lihtsalt kinni. Iga ring saab kord otsa, sellest on küll suur-suur kahju, aga ei ole midagi teha, elu on elu. Küll ma leian teise kanali. Tegelikult ma alustasin aastal 2012 nende artiklite kirjutamist ja nüüd on sellest sarjast siis kokku ilmunud 133 artiklit. Ehk siis 133 kuud olen ma järjest iga kuu sunnitud olnud ennast vormi ajama, et kuupäevaliselt ja kellaaja peale kirjutada üks artikkel. Nüüd saab see periood läbi, aga ma olen väga tänulik, et mul oli au seda teha, see hoiab ilusti vormis. Sa tead, et sa ei tohi libastuda, muidu rong läheb ja sa ei saa mitte midagi teha. Kui sa hiljaks jääd, siis on rong läinud, sest et number läheb trükikotta. Mulle oli antud privileeg oma artikkel praktiliselt viimasena saata. Aga kõik need 12 -13 aastat ei ole ma kordagi alt vedanud, kõik sai kella peale tehtud ja vaat see on see vara, mida mul vaja läheb. Peab olema selliseid töid, mida sa pead tegema kella peale.

Oled kirjutanud siia ajakirja ka lühikesi raamatututvustusi.

No see on nagu möödaminnes jah, sest et neid ma hakkasin hiljem kirjutama, kui toimetus lihtsalt palus. Et kas sa seda ka ei tahaks teha. Aga sellest kultusraamatu rubriigist leidsin ma enda meelest haruldase niši ja elu on näidanud, et mul oli vist õigus. Vaata, tänapäeval ilmub väga palju, andke mulle nüüd andeks, elulooraamatuid, mis ei kõneta mitte kedagi. Neid tekib nagu seeni ja ma mõtlesin, et mis vormis ma paneks kirja oma mälestusi. Ja ma leidsin sellise vormi, et räägiks õige läbi raamatute. Valisin välja neid teoseid, läbi mille võisin viidata oma erinevatele eluetappidele ja oma arengutele neis.

See on minu kujunemise lugu kui ma need artiklid nüüd kõik kokku paneks. Ja ma loodan, et võib-olla ma isegi saavutan selle kokkuleppe. Need on raamatud, mis on mind mõjutanud nii positiivselt kui negatiivselt. Nende seas on täiesti absurdset punast jora, mida ma olen kajastanud ja on ka raamatuid, mis on tõesti vääriskirjandus. Mulle ei seatud siin mitte mingisuguseid piiranguid. Mulle on öelnud näiteks üks tuntud telesaatejuht, kelle emal see ajakiri kodus käib, et kui ta emal külas käib, siis ta loeb neid artikleid. Aga neid inimesi on vähe, kes on kõik need artiklid läbi lugenud. Ma ei arvagi, et neid väga palju peaks olema.

Sa oled meie jutuajamise kestel palju kordi teatanud, et oled pensionär. Kuidas siis on pensionärina elada?

Ma ütleksin, et ma naudin pensionipõlve. Aga kõigepealt tuli harjuda, et enam ei pea niimoodi tormama. Esimesel aastal rabelesin palju ja tegin igasuguseid asju, ei saanud lihtsalt aru, et nüüd hakkas pension ka jooksma. Alles aasta hiljem sain aru milline õnn see on, et sa ei pea midagi tegema.

Mõni inimene ütleb, et kui mitte midagi pensioni juurde ei tee, siis ära ei ela.

No kindlasti ei ela ära, ma ei ela praegu ka ära aga ma pole eluaeg ära elanud. Ilmselt paratamatus minu puhul. Mul ei ole kunagi punast penni hinge taga olnud. Tähendab, et ma ei ole eluaeg endaga toime tulnud. Selle kohta võiks ju öelda, et üheksa ametit, kümnes nälg. Mina seda nii drastiliselt praegu ei võtaks. Kogu aeg olen elanud kuni järgmise kuu alguseni ja honoraripäevani jne. Nüüd elan pensionipäevani ja kui tuleb mõni honorar ka, on ju eriti tore.

Suve lõpul  kirjutasin Tallinnast välja, keerutasin ennast sisse Muhu saarele. Ja siis jõudis mulle alles kohale, et ma pean hakkama nüüd ju sõidu eest maksma Tallinnas. No siis plahvatas, et ma olen õnneks ju lõbus penskar, ega pea vähemasti bussis midagi maksma.  Aga muidu võib öelda, et on kategooriaid, millest sa ei mõtle ja mina ei suuda kunagi rahast mõelda. Kui ma seda siiski teen, siis ma mõtlen võlgadest sõna otseses mõttes – kellele ma jälle ja kui palju võlgu olen. Aga ma ei nuta, minu jaoks on see suur boonus  tegeleda sellega, millega tahan. Samas ma saan inimestest aru. Kui sõbrad pakuvad mulle aeg-ajalt tööd ja mul on valikuvõimalus, siis kahtlemata ma saan nendest inimestest aru, kellel tõesti ei olegi midagi teha. Pension on nende ainus elatisraha ja nad maksavad selle ära puhtalt arveteks.

Kuidas on sind mõjutanud praegune erakordne olukord maailmas – kas tekitab vahel ka masendust, depressiooni või võtad seda kui paratamatust, lootusega paremale tulevikule?

Eks ta muidugi tekitab, aga nagu ma ütlesin, ma olen oma loomult paratamatu optimist ja ei lase sellel depressioonil lihtsalt peale tulla. Samas, eks see kõik mõjub ikka ülimalt ängistavalt. Ja jälle räägin nagu vana inimene ehk siis mõjub eriti minu põlvkonnale, kelle silmad oleks seda kõike nagu juba näinud. Et see kurinahk tagasi tuleb veel 21. sajandil – see on masendav.

Kas lisaks „Tuletungla“ nimelisele ja parasjagu töös olevale muusikalile on sul plaanis  ka mingi pikaajalisem töö?

Sellest on praegu veel väga vara või väga raske rääkida. Oleme koos Piret Jaaksiga mõnda aega „EnsV-d“ kirjutanud. See on „ENSV“ järg ehk teisisõnu „Eesti nüüd siis Vabariik“. Eks ma olen vaikselt üritanud need asjad tegelikult Piretile nüüd edasi anda ja me praegu veel täpselt ei tea, millal uued osad eetrisse lähevad, aga igatahes üle poole nendest on nüüd salvestatud ja ootame rohelist tuld.

Üritan veel Piretile nii palju abiks olla, kui ma saan. Ma olen endale aru andnud, et uus põlvkond kasvab peale ja tegelikult ma võtan Piret Jaaksi ees mütsi maha, kui hästi ta omandas selle asja. Hea meel on ka selle üle, et mul on õnnestunud talle õpetada sedasama pedantsust, et kontrolli kõik palun üle. Seega ma annan need asjad nüüd Piretile vaikselt-vaikselt edasi ja seda enam jääb mul võimalust tegeleda selliste hullumeelsete projektidega, nagu on näiteks enda lõbuks kirjutatav muusikal koos Aivar Joonasega. Esialgu kindlasti enda lõbuks, näis mis tulevik toob.